In English

Vabariigi President
Ava print vaates

Vabariigi Presidendi akadeemiline nõukogu

Koosolek 21. juunil 2005 Kadriorus

Juhatas Vabariigi President Arnold Rüütel

Võtsid osa:

Ene Ergma, Ülo Jaaksoo, Jüri Kann, Kalev Katus, Signe Kivi, Peep Lassmann, Jaan-Mati Punning, Eduard Raska, Mati Sepp, Urmas Sutrop, Hagi Šein, Mihkel Veiderma

Kutsutud:

Raivo Palmaru - kultuuriminister;
Halliki Harro-Loit - Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna juhataja, dotsent;
Epp Lauk - Tartu Ülikool, ajakirjanduse professor;
Andres Jõesaar - Ringhäälingunõukogu esimees;
Margus Allikmaa - Eesti Raadio juhatuse esimees;
Ilmar Raag - Eesti Televisiooni juhatuse esimees;
Raul Rebane - meediakonsultant;
Sulev Valner - akadeemilise nõukogu sotsiaalarengu komisjoni liige, Eesti Raadio juhatuse liige;
Ülo Kaevats - TTÜ humanitaarteaduskond, humanitaar- ja sotsiaalteaduste instituut, õppetooli juhataja, professor;
Aune Past - TÜ sotsiaalse kommunikatsiooni õppetooli lektor, ühiskondliku leppe kommunikatsioonikonsultant;
Merit Kopli - ajaleht Postimees, peatoimetaja;
Heino Luik - akadeemilise nõukogu maaelu ja tasakaalustatud arengu komisjoni liige, Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituudi juhatuse liige;
Eneli Vilismäe - Ühiskondliku Leppe Sihtasutus, projektijuht;
Kerstin Hallik - Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituut, konsultant;
Ester Šank - Vabariigi Presidendi nõunik;
Kaidi Aher - Vabariigi Presidendi Kantselei avalike suhete talituse juhataja (teenistussuhe peatatud);
Daniel Märtmaa - Vabariigi Presidendi Kantselei siseosakonna referent.


Eesti meediaruumi murekohad

Ettekannetevooru juhatas sisse professor Hagi Šein arutlusega sellest, et tema pakutud nelja ettekannet siduv ühine pealkiri tekitab küsimuse, kelle muret ta silmas peab. On see meedia mure ühiskonna pärast või siis ühiskonna mure meedia pärast või siis nii ühiskonna kui ka meedia mure iseenese pärast selles suheteruumis, kus nad aktiivselt teineteisega läbi käivad ja suurt osa meie infoväljast, avalikust sfäärist ja inimeste elavikust raamivad?

H. Šeini sissejuhatuse tekst lisatud.


Meediapoliitilised "toiduahelad"

H. Harro-Loit alustas ettekannet üldisema meediapoliitilise küsimusega, kas ultraliberaalne meediapoliitika on Eesti poliitikute vaba, teadlik ja tahtlik valik? Kas see kuulajate meelest võiks täita väikese riigi teabeleviks parimaid tingimusi ja millised võiksid olla alternatiivid?

Eesti meediapoliitika on olnud väga liberaalne ja reguleerinud meedia tegevust võimalikult minimaalselt. Meedia majanduslikust seisukohast on see otstarbekas, sest väikesel turul väike meediaorganisatsioon ei suudaks investeerida piisavalt, et toimida kaasaegse ühiskonna nõuetele vastava teabetootjana. Selle tõttu üleüldine kontsentratsioon üle maailma tegelikult annab neile organisatsioonidele võimaluse riske hajutada, võimaluse subsideerida vähem turule orienteeritud väljaandeid ja sisuliselt justkui nagu annab võimaluse investeerida rohkem kvaliteeti, sellesse, mis otseselt kasumit ei tooda. Tekib vaid küsimus, kas poliitilised regulatiivsed meetmed meediaorganisatsioone selleks ka sunnivad, innustavad tegema investeeringuid teabe ja kommunikatsiooni kvaliteeti.

Dr Harro-Loit on märganud, et krooniliselt aetakse segamini mõisteid "ajakirjandusvabadus" ja "sõnavabadus". Ajakirjandusvabadus kui institutsiooni privileeg tavaliselt ei laiene üksikisikule (s.h ajakirjanikule). Üha suureneva kontsentratsiooni tingimustes ajakirjandusvabadus tegelikult tagab siiski ühe grupi ühe suurema vabaduse. Samal ajal sõnavabadus on selgelt suunatud üksikisiku võimalusele olla kuuldud, saada talle vajalikku informatsiooni ja ka informatsioonist keelduda. Demokraatlike põhiväärtuste hulka kuulub eeskätt sõnavabadus.

Minnes oma ettekande põhiküsimuse juurde, väitis H. Harro-Loit, et meediapoliitika kujundamisel on oluline saavutada ja säilitada nn ökoloogilise tasakaalu printsiibi täitmine. On vaja jälgida seda, et toimiks "toiduahel", mis tasakaalustaks regulatiivsete jõudude vastastikuse mõju. Näiteks omanikul peab olema motivatsioon hoiduda isiku õigusi rikkuvatest kohtukaasustest. Kui aga on juba ette teada, et kohtuasi mingeid majanduslikke väljaminekuid meediaorganisatsioonile ei põhjusta, pole ju oluline investeerida näiteks isiku õiguste kaitsmisesse (s.h näiteks faktide kontrollimisse).

Eestis on võimalik, et ajakirjanik suudab hävitada inimese isikliku elu, samuti võib ajakirjandus ajada pankrotti väikeettevõtja. Lähtudes kohtupraktikast võib aga väita, et üksikisikul on väga väike lootus kohtus võita ja saada moraalse kahju kompensatsiooni.

Ettekande tegija püstitas küsimuse, kas meedia eneseregulatsioon toimib. Kas eneseregulatsioon tagab muuhulgas ka meediaorganisatsioonide läbipaistvuse?

"Toiduahelas" osalejate väljatoomisel juhiti tähelepanu ahela suhteliselt varjatud gruppidele (meediaorganisatsioonide omanikud, omanike esindajad, üksikisikud).

Kõne all oli Eestile tüüpiline probleem, "magavad seadused" (näiteks reklaamiseadus) ja sellest tulenevad mured. Kõneleja rõhutas, et tuleks kriitiliselt analüüsida ja monitoorida just seaduste rakendumist. Oht on, et kui seadust pidevalt rikutakse, siis ühel hetkel rikkumine tegelikult legitimeerub.

Ettekande lõpetas H. Harro-Loit Euroopa Inimõiguste Konventsioonis deklareeritud sõnavabaduse juurde pöördudes. Ta arvas, et kui hinnata seda, kui kvaliteetne on meediapoliitika, kuivõrd ta sunnib nii avalik-õiguslikku kui kommertsalustel töötavat organisatsiooni hindama ja investeerima kvaliteeti, siis olulisim oleks seda teha just üksikisiku huvide aspektist.

Ettekande teesid ja esitletud slaidid lisatud.

Meediakriitika - mis ja milleks?

E. Lauk andis ülevaate meediakriitika olemusest, ülesannetest ja põhjustest, miks Eestis ei ole meediakriitikat.

Meediakriitikat on avalikkuses suhteliselt vähe arutatud ja seegi ei ole piisavalt tähelepanu pälvinud. Samal ajal on meediakriitika üks meediapoliitika ning ka meedia kvaliteedi näitajaid ja indikaatoreid.

Ettekande täielik tekst, teesid ja slaidid lisatud.


Eesti avalik-õigusliku ringhäälingu arenguperspektiivid

A. Jõesaar nentis, et mitte üksnes Eesti ei ole mures avalik-õigusliku ringhäälingu tuleviku pärast. Euroopa Liidu konkurentsivõime tõstmisele suunatud poliitika on allutanud meediapoliitika eelkõige konkurentsiseadustele ja vähendanud avaliku huvi teenimise eesmärgil toimuva tegevuse tähtsust. Konkurentsipoliitika on vastukaaluks Ameerika Ühendriikide meediatööstusele, eelkõige Hollywoodi filmitööstusele. Et sellele vastu seista, tuleb suurendada meediakontsentratsiooni, et tekiksid suured ja võimsad üksused. See tähendab, et väikestel turgudel olevad oma kapitalil põhinevad institutsioonid on kadumisohus. Eesti ringhäälingumaastikul neid enam praktiliselt ei ole, on Norra ja Rootsi kontsernid. Siit kerkib küsimus, kas avalik-õiguslik ringhääling (AÕR) on ajutine nähtus Euroopa kultuuriruumis?

A. Jõesaar andis ülevaaate Euroopa meediapoliitilistest valikutest, AÕR-i ühistest joontest Ida-Euroopas ja 10 viimase aasta probleemide põhjal kujundatud Euroopa Komisjoni seisukohtadest. Ettekandes toodi välja Eesti AÕR-i peamised kujunemisetapid, arengus otsustavat osa omavad probleemid, nõrga legitimatsiooni tunnused ja ebaõnnestumise põhjused.

Uuringukeskuse Faktum küsitluse andmetel on rahva usaldus avalik-õigusliku ringhäälingu vastu väga kõrge. Esimesel kohal on president, teisel Kaitseliit, kolmandal piirivalve ja neljandal Eesti Televisioon. Ent ajakirjanduses avaldatud seisukohti analüüsides on selgelt mõistetav (eelkõige) trükiajakirjanduse tugev vastuseis AÕR-ile ja erameedia sama suhtumine. Eriti selgelt väljendus see nn reklaamisõja ajal aastatel 1998-2000.

Ettekande tegija tutvustas Eesti Rahvusringhäälingu seaduse eelnõu lähtekohti, loodava rahvusringhäälingu olemust ja eesmärke ning rahvusringhäälingu seaduseelnõu põhimõtetega arvestavat arengustrateegiat aastateks 2006-2008.

Riiklikud rahastamisotsused määravad suures osas AÕR-i arenguvõimalused, kuid seni puudub Eestis mudel piisavaks ja stabiilseks rahastamiseks. Alates 1996. aastast on kõik investeeringud tehnoloogiasse tehtud vaid tegevuskulude arvelt. Tehnoloogia mahajäämus on masendav.

Arengustrateegias aastateks 2006-2008 on pakutud 2 AÕR-i riiklikku rahastamisvarianti: minimalistlik (kooskõlas viimaste aastate riigieelarveliste toetuste suurusega, mis ei näe ette vahendeid AÕR-i arenguks) ja tegevuse laiendamist võimaldav (pärast Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni ühendamist tekkivale organisatsioonile kaasaegse digitaalajastule vastava tehnoloogilise baasi loomisega ning tegevuse laiendamisega arvestav).

Euroopa Liidu direktiivi kohaselt tuleb liikmesriikides lõpetada analoogringhääling aastal 2010, kõige hiljem aastaks 2012. Eesti on selles osas lootusetult hiljaks jäänud nii ringhäälinguorganisatsiooni kui ka teenust vastuvõtva auditooriumi tehnoloogilise baasi poolest.

Ettekande teesid ja slaidid lisatud.


Rahvuslikust infojulgeolekust

R. Rebase ettekande tekst avaldatakse lühendatult.


Arutelu

Vastuseks akadeemilise nõukogu liikme küsimusele meedia mõju hindamisest avaldasid arvamust H. Harro-Loit, R. Palmaru, I. Raag ja A. Jõesaar.

Kõnelejatel olid erinevad seisukohad. Väideti, et meedia mõju on raskesti uuritav valdkond ning et meedia mõju on raske eristada sotsiaalsetest ja muudest mõjuteguritest. Ent räägiti ka sellest, et filmide mõju lastele uuriti esimest korda eelmise sajandi alguses ning siis ka tõestati, et need tõepoolest avaldavad mõju. Samuti kinnitati, et meedia mõju on väga järjekindlalt uuritud alates aastast 1940 ja 1955. aastast alates on meedia mõju kohta rohkesti empiirilisi andmeid, eriti aastast 1972.

Soovitati panna mõju suhtes ühiskonnale võrdusmärk ajakirjanduse ja muu kultuuri vahele, kuna üks teatrietendus võib ühiskonnas omada sama mõju, mis samateemaline artiklite rida ajalehtedes.

Arutleti selle üle, miks ajakirjanduse sõnumid on valdavalt negatiivsed. Toodi näiteks sagedased hirmutavad ja negatiivsed keskkonnauudised. Avaldati arvamust, et ajakirjanduses võiks rohkem kajastamist leida ka edusammud. Meedia ülikriitilisust põhjendati sellega, et meedia ei saa olla autahvel, vastasel juhul ta kaotab oma dünaamilisuse ja funktsiooni kaasaegses ühiskonnas. Ent kriitika puhul sõltub piiri tunnetamine ajakirjaniku professionaalsusest ja vastutustundest. Samas mainiti, et erameedial ei ole praegu sotsiaalseid kohustusi peale nende, mis ta eneseregulatiivselt enesele võtab.

Avaldati arvamust, et kui eraõiguslikule meediale on erakordselt tähtis lugejate, kuulajate ja vaatajate arv, siis negatiivse sõnumi müümisest loobumisega kaotab ta kindlasti selles arvus.

Avalik-õiguslikule meediale on antud raha avaliku teenuse osutamiseks ja see võimaldab tal pakkuda tasakaalu teemade mitmekesisuse mõttes. Korduvalt rõhutati, et avalik õiguslikul meedial on ka avalik-õiguslikud ülesanded, mida mitte keegi teine ei täida. Teiseks on oluline avalik-õigusliku meedia sõltumatus.

Lisati, et ei ole ühtegi suuremat garantiid usaldusele või ajakirjanduse sõltumatusele peale ajakirjaniku professionaalsuse. Sellest sõltub ka tema usaldusväärsus n-ö neljanda võimu esindaja ja hinnangute andjana.

Seoses Eesti üliliberaalse meediapoliitikaga esitati küsimus, kas on vaja rohkem regulatsiooni ja mida vajaliku regulatsiooni all mõeldakse.

Vastustes toodi välja traditsioonilised regulatsioonivaldkonnad, nagu inimõigused ja vähemuste kaitse, sisu mitmekesisus ja tasakaalustatus, infole ligipääs, kohalikkus. Reklaami mahtu ja paigutust reguleeritakse, et tarbijat kaitsta - need on põhivaldkonnad. Võib ka küsida, kas reegleid on vaja rahvuse ja kultuuri huvides. Toodi näide: Eestis anti võimas reklaamiressurss kahele telekanalile ja praeguseks on TV 3 kasum 35 miljonit krooni aastas. Võimalik, et tuleks kohustada osa sellest kasumist nt Eesti mängufilmi või dokumentaalfilmi tootmisesse panema või kohustada kanalit tegema teatud mahus kultuuriväärtuslikku programmi.

Kultuuriminister R. Palmaru nentis, et paljud Eesti meediaga seotud probleemid, mida tunnetatakse kui meedia probleeme, ei ole tegelikult meedia probleemid. Väga paljud neist on tegelikult valitsemissüsteemi või poliitilise režiimi probleemid. Terve rida probleeme on seotud lihtsalt meediabuumiga, täiesti uue situatsiooniga, mis on tekkinud ühe põlvkonna eluaja jooksul, kus meedia pakkumine on suurenenud umbes 4000 korda, inimese vastuvõtt ainult 4%. Need on konkreetsed uurimistulemused.

Kultuuriministri meelest on Eesti probleem suuresti selles kultuurilises "tööriistakastis", millega tänane meedia konstrueerib tegelikkust ja mis on kaasa toonud ka regulatsiooni probleemi. Kui kõiki teisi valdkondi reguleeritakse seadustega, siis ei pea ka ajakirjanduse puhul piirduma vaid eneseregulatsiooniga.


Meedia teema käsitlemise järel kuulati maaelu ja tasakaalustatud arengu komisjoni esimehelt J.-M. Punningult lühiinformatsiooni Eesti rahvastiku taaste regionaalprogrammi (ERARE) kohta, kiideti heaks nõukogu liikmete tehtud ettepanekud edaspidiste koosolekute teemade osas.

Järgmise koosoleku põhiteemaks on Eesti uus teadus- ja arendustegevuse strateegia.

OTSUSTATI:
1. Kiita heaks Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituudi koostatud Eesti Rahvastikutaaste Programmi (ERARE) põhiseisukohad ja pidada otstarbekaks akadeemilise nõukogu maaelu ja tasakaalustatud arengu komisjonil koos teiste komisjonidega kaasa aidata projekti edasiarendamisele ning ettevalmistamisele aruteluks akadeemilise nõukogu koosolekul.
2. Võtta akadeemilise nõukogu koosoleku päevakorda küsimus sisejulgeoleku alase hariduse ning teaduskompetentsi olukorrast Eestis.
3. Akadeemilise nõukogu järgmine koosolek toimub 22. septembril 2005. aastal algusega kell 14.

© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee