| |
 | Ametlikud teated | | |
Taustainfo USA mittetunnustamispoliitika 65. aastapäevaks22.07.2005
23. juulil 2005 möödub 65 aastat sellest, kui Ameerika Ühendriikide riigisekretäri kohusetäitja Sumner Welles tegi avalduse, kus astus vastu Balti riikide annekteerimisele ja inkorporeerimisele Nõukogude Liidu poolt. Seda avaldust tehes toetus Welles nn Stimson'i doktriinile - USA välispoliitikas alates 1932. aastast kehtinud seisukohale mitte tunnustada jõuga teostatud riikidevahelisi territoriaalseid muudatusi.
Avaldus ilmus Riigidepartemangu ametlikus bülletäänis 27. juulil 1940 (The Department of State Bulletin, July 27, 1940. Vol. 111: No. 57, page 48) ning kutsus esile Nõukogude Liidu esindajate poolt kiired vastuväited, mida on käsitletud Sumner Welles'i memorandumis 27. juulist 1940. Eesti keeles on avaldus ja memorandum ilmunud varem Eesti Riigiarhiivi ja TA Ajaloo Instituudi poolt 1991. aastal välja antud dokumentidekogumikus "Baasidelepingust anneksioonini".
Sumner Welles'i avaldusele tugines Ameerika Ühendriikide mittetunnustamispoliitika läbi külma sõja aastate kuni Balti riikide taasiseseisvumiseni. Selle poliitika põhimõtete kehtivust kinnitas USA Kongress oma resolutsioonis 14. juunil 2000 (vt http://estonia.usembassy.gov/resolution2.php).
Vt ka Eesti Vabariigi Välisministeeriumi lühiülevaadet mittetunnustamispoliitika ajaloost - http://www.vm.ee/eng/kat_176/2136.html.
Sumner Welles (1892-1961) oli diplomaadina Ladina-Ameerika spetsialist, kes mängis USA suursaadikuna Kuubal olulist rolli 1933.-34. aastal saareriigis toimunud võimuvahetuse juures. Töötades aastail 1937-1943 aseriigisekretärina, oli ta president Franklin D. Roosevelt'i perekonnatuttavana riigipeale välispoliitiliseks nõuandjaks. Welles tegeles aktiivselt sõjajärgse maailmakorra planeerimisega, mistõttu tema ideedel oli oluline roll hiljem ka ÜRO loomisel. Ajaloolaste poolt on avaldatud arvamust, et pärast Welles'i lahkumist Roosevelt'i administratsioonist tugevnes presidendi välispoliitikas mõnevõrra pragmaatilisem hoiak, mille üheks väljenduseks olid järeleandmised Stalinile - "katse ohverdada vabadus stabiilsuse eest" (tsiteerides president George W. Bush'i kõnet Riias 7. mail 2005).
Sumner Welles'i tegevusest välispoliitikas vt http://www.gutenberg-e.org/osc01/.
"USA riigisekretäri kohusetäitja avaldus
23. juuli 1940
Viimaste päevade alatud võtted, mille tagajärjel kolme Balti riigi - Eesti, Läti, Leedu - poliitiline sõltumatus ja territoriaalne terviklikkus plaanipäraselt hävitati ühe nendest võimsama naaberriigi poolt, on kiiresti jõudmas lõppeesmärgini.
Päevast, mil nende riikide rahvad esmakordselt saavutasid oma iseseisvuse ja demokraatliku valitsemisvormi, on Ühendriikide rahvas jälginud sügava ja poolehoidva huviga nende imetlusväärset edusamme omariikluse kujundamisel. Meie valitsuse poliitika on üldtuntud. Ühendriikide rahvas on röövelliku tegevuse vastu, sõltumata sellest, kas seda viiakse ellu jõuga või jõu ähvardusel. Niisamuti on Ühendriikide rahvas vastu ükskõik kui võimsa riigi mistahes vormis sekkumisele teise suveräänse riigi siseasjadesse, ükskõik, kui nõrk see riik on.
Need põhimõtted moodustavad aluse, millel rajanevad Uue Maailma 21 sõltumatu vabariigi vahel kehtivad suhted. Ühendriigid lähtuvad ka edaspidi nendest põhimõtetest, sest ameerika rahvas on veendunud, et kui rahvastevahelistes suhetes ei valitse neid printsiipe sisaldav doktriin, siis mõistuse ja õigluse reeglid ning seaduslikkus - teiste sõnadega kaasaegse tsivilisatsiooni alused - ei saa jääda püsima."
Avalduse originaal inglise keeles - vt http://estonia.usembassy.gov/sumnerwelles.php
"USA riigisekretäri kohusetäitja memorandum
27. juuli 1940
Täna hommikul külastas mind Nõukogude suursaadik [Konstantin Umanski] minu palvel. [- - -]
Siis ütles suursaadik, et ta sooviks väljuda mõneks minutiks oma ametlikust rollist ja rääkida minuga isiklikult. Mina ütlesin, et see teeks mulle rõõmu. Siis ta väitis, et minu poolt kolm päeva tagasi tehtud ametlik avaldus, mis käsitles Nõukogude aktsiooni kolme Balti Vabariigi vastu, oli suurendanud Nõukogude Venemaal Ameerika Ühendriikide vastaseid meeleolusid. Seda avaldust peeti tema valitsuse poolt äärmiselt solvavaks ja fakte moonutavaks. Suursaadik jätkas, et selline Nõukogude aktsioon oleks pidanud saama Ameerika Ühendriikide aplausi osaliseks, kuna see hävitas "fašismi" eod kolmes Balti vabariigis ning andis nende riikide kannatavatele inimestele võimaluse saada Nõukogude valitsuselt varju ja kaitset, mille tulemusena nad saavad tundma liberaalse ja sotsiaalse valitsuse hüvesid.
Mina väitsin, et minu poolt tehtud avaldus kujutas endast Ameerika Ühendriikide valitsuse ametlikku seisukohta ja et minul ei ole võimalik seda küsimust suursaadikuga arutada. Ma ütlesin, et USA valitsuse poliitika on tuntud kogu maailmas vastuseisvana jõu kasutamisele ja domineerimisele vabade ja sõltumatute inimeste suhtes. Nii kaua, kui püsib selline USA administratsioon, ei jäta ta kunagi protesteerimast sedaliiki agressiooniaktide vastu.
Suursaadik katkestas mind, öeldes, et talle näib, et mina panen samale pulgale balti rahvaste vabatahtliku asumise Vene dominiooni alla ja Saksamaa sõjalise invasiooni ja okupatsiooni Lääne-Euroopa väikeriikides.
Mina ütlesin, et suursaadiku poolt viidatud avalduses olin ma selgelt öelnud, et meie ei näe printsipiaalset erinevust nende kahe sündmuse vahel. Edasi ütlesin ma, et selle küsimuse arutelu jätkamisel ei ole mõtet ja et oleks parem suursaadikule ja minule pidada seda küsimust selliseks, kus meie arvamused lähevad lahku."
Presidendi kantselei avalike suhete talitus
Kadriorus 22. juulil 2005
|
| |
|
vpk.ee
