| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President konverentsi "Rõhutud aegade päev" avamisel 14. juunil 2005 Tartu Vanemuises14.06.2005
Head kaasmaalased!
Tänast leinapäeva tähistab kogu Eesti. Sellepärast, et peaaegu igaühel meie väikse rahva seas pidi keegi lähedastest üle elama küüditamise koledused, põgenema kodumaalt idast või läänest tulevate okupantide eest või koguni jätma oma elu Teises maailmasõjas. Aga ka sellepärast, et inimsusevastased kuriteod on aegumatud.
Eesti rahvas kaotas lühikese aja vältel enda hulgast iga viienda rahvuskaaslase ja peaaegu kõik kaasmaalastest vähemusrahvuste esindajad. Kuid sõda ja okupatsioonid ei toonud Eestile kaasa üksnes inimkaotusi, mida mõrvatute, küüditatute, põgenenute ja sõjaohvritena oli kokku ligi 180 tuhat. Lisaks seisnes Eesti kaotus elukvaliteedi ja oskuste languses, keskkonna ja moraali hävitamises.
Ajalugu on rahvastele õpetanud, et kui sulgeda silmad demokraatia järjekindla piiramise ees, võib see kaasa tuua totalitaarse ja lõpuks ka kuritegeliku režiimi sünni. Nii juhtus kahe maailmasõja vahelises Euroopas. 1939. aastal sõlmisid kaks kuritegelikku režiimi - stalinlik Venemaa ja natslik Saksamaa - kokkuleppe, mis tõi endaga traagilisi tagajärgi miljonitele inimestele.
Leinapäeval mõtleme peamiselt neile süütutele inimestele, kes viidi vägivaldselt oma kodudest ja keda taheti vägivallaga oma kodumaad unustama panna. Kuid okupatsioonijõud eksisid, arvates, et kui nad hävitavad riigi, siis kaob ka rahvustunne. Riigikaotus hoopis kinnistas eestlastes omariikluse ideaale ning usku, et ülekohus ei saa igavesti kesta. See andis ka meie rahvale jõu taastada oma riik.
Nüüdseks on see osa meie ajaloost kirjutatud kooliõpikutesse ning raamaturiiulitel leidub tollaste kuritegude kohta mitmesuguseid kirjeldusi ja teaduslikke uurimusi. Kuid veel vähem kui 20 aastat tagasi ei eksisteerinud eelkirjeldatud sündmusi enam kui sajale rahvale pealesurutud ametlikus ajalookäsitluses.
Niisugustes tingimustes oli pretsedenditu, kui tollane Eesti NSV Ülemnõukogu hakkas 1988. aastal arutama stalinliku vägivalla ilminguid. Arutelu tulemuseks oli seadus, mis andis 1940.-1950. aastatel aset leidnud massirepressioonidele õigusliku hinnangu, kuulutades need seaduse- ja inimsusevastasteks tegudeks. Selline hinnang võrdsustas sisuliselt stalinismi natsismiga.
Küüditamist on tänaseks üsna põhjalikult uuritud. Tahan tänada kõiki, kes osalesid äsja trükist ilmunud "Valge raamatu" koostamisel. See oli põhjalik ja aeganõudev töö ning seda krooninud raamatu ilmumine aitab selgitada meie rahvaga toimunut nii eesti kui inglise keeles. Kuid raamatut saab käsitleda ka vahearuandena senisest tööst, sest kõik arhiivid ei ole veel avanenud ega paljud materjalid ole veel kättesaadavad. Uurimistöö peab jätkuma.
Sama tähtis on, et teadmine toimunust kanduks tõetruuna põlvest põlve. Seetõttu on põhjaliku uurimistöö ja ausa ajalookäsitluse kõrval väga oluline ka see, kuidas möödunust räägitakse koolis ja kodudes. Tähtis on ka iga-aastase leinapäeva tähistamine, endiste vabadusvõitlejate ja represseeritute ühenduste tegevus, sealhulgas tänane konverents.
Meie tänastest tegudest ja hoiakutest sõltub meie laste ja kogu meie rahva tulevik. Ma usun, et nii nagu aastasadade vältel varemgi, toimib meie rahvas teadmises, et elada aitab lootus ja hea tahe, mitte aga vihkamine.
Soovin teile kõigile tervist ja õnne ning konverentsile töist päeva!
|
| |
|
vpk.ee
