| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele Kesknädal 16. märtsil 200516.03.2005
PRESIDENT MEEDIAST JA IRAAGI SÕJAST
Erinevalt eelmistest on Teie tänavune aastapäevakõne pälvinud suuremate ajakirjandusväljaannete üleüldise heakskiidu. Mis on Teie arvates selle põhjuseks? Kas Teie tänavune sõnum erines oluliselt eelmiste aastate omast või on oluliselt muutunud ajakirjandus?
Usun, et siinkohal võiks küll kasutada ammust tõdemust, et ilu peitub vaataja silmades. Loomulikult oli selle aasta kõne olulisel määral uute rõhuasetustega, vastavalt meie ümber kiirelt muutuva aja nõuetele. Aga põhitõed, millest rääkisin - näiteks hoolivus, usaldusväärsus ja oskus väärtustada inimesi enda ümber - ei tohiks ju olla uudiseks kellelegi.
Nii et tõenäoliselt on üha enam inimesi meie ühiskonnas, ajakirjanikud sealhulgas, jõudnud äratundmisele nende sotsiaalsete väärtuste olulisusest. Seda on meeldiv tõdeda, sest see on lootustandev märk meie ühiskonna suuremast küpsusest.
Postimees luges Teie aastapäevakõnest välja, et toetate praeguse valitsuskoalitsiooni jätkamist kuni korraliste valimisteni. Eesti Päevaleht leidis aga sama kõnet analüüsides, et andsite oma selge õnnistuse valitsuskoalitsiooni muutmiseks. Kumb tõlgendus Teile enesele rohkem sobib ning millest tulenevad Teie arvates ühe kõne risti-vastupidised seletused kahes suures päevalehes?
Ma ei hakkaks oma kõnet pikemalt üle kommenteerima, minu arvates olid selles toodud mõtted esitatud piisavalt ühetähenduslikult. Oluline on tähele panna ja püüda kõrvaldada Eesti poliitikute tegemistes ilmnenud kitsaskohti, ent samamoodi on oluline püüelda stabiilsuse ja konstruktiivsuse poole. See ei peaks olema ülesaamatult paradoksaalne ülesanne.
Selline tõlgenduste erinevus kahe päevalehe vahel, mis tõesti silma torkas, tuleneb aga suurel määral ilmselt meie ajakirjanduses väljenduvast soovmõtlemisest. Mitmed meediaspetsialistid nii Eestist kui välismaalt on märganud, et meie ajakirjanduse eripära on sagedane ja kergekäeline loobumine klassikalisest infovahendaja neutraalsest rollist ning ajakirjanike isiklike seisukohtade rõhutamine. Inimlikele nõrkustele järele andes ja kohati ilmselt ka alateadlikult püütakse lugejatele-vaatajatele infot edastada oma arusaamade valguses.
Kuna ajakirjanduse toimimisloogika soosib pinnapealsust, ei jätku ajakirjanikel sageli aega käsitletavatesse teemadesse piisava põhjalikkusega süveneda. Selle tagajärjel tekkivatest probleemidest tooksin välja kaks. Esiteks on meedia sageli kandepinnaks liigselt lihtsustatud, mustvalgele maailmapildile, mis omakorda muudab ''digitaalseks'' ülejäänud publiku hulgas ka innukatest meediatarbijatest poliitikute mõttelaadi.
Teiseks muudab meedia traditsioonilisi funktsioone praegu leviv tendents, et põhiline artikleid iseloomustav olemuslik joon on mitte sõnumi sisukus või viimistletus, vaid tähemärkide arv. Ajakirjandus on üha enam muutumas missioonipõhisest tootepõhiseks. See pole kitsalt Eesti kontekstis toimuv, vaid ülemaailmselt täheldatav protsess.
Kindlasti rõhutan siinjuures, et nimetatud kitsaskohad ei ole mõeldud kuidagi kriitikana ühegi ajakirjaniku aadressil. Tegemist on meedia olemusest tulenevate nõiaringidega, mille kõige suuremad pantvangid on mõnikord ajakirjanikud ise.
Aastapäevakõnes rõhutasite Eesti sõjalise koostöö olulisust NATOs ning Eesti valmisolekut kaitsta oma riigi kõrval ka teisi liikmesriike. Samuti nimetasite Eesti sõdurite tublidust välismissioonidel. Samas ei puudutanud Te valitsuses ja Riigikogus praegu arutatava Eesti sõjalise missiooni lõpetamist Iraagis. Kas Teie kui riigikaitse kõrgeima juhi meelest tuleks juunis lõppevat Eesti Iraagis asuva väekontingendi mandaati pikendada või mitte? Miks?
Põhikoormus selle küsimuse arutamisel on seni olnud ja peaks ka edaspidi jääma kahtlemata Riigikogule ja valitsusele. Arvan, et poliitilistel jõududel on põhjust lähiajal sellel teemal kujundada välja oma seisukohad. Praegu saame rõõmuga tõdeda, et meie sõdurid on näidanud ennast kõige paremast küljest ning olnud koalitsioonis igati arvestatavateks partneriteks.
|
| |
|
vpk.ee
