| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President Läti ajalehele "Latvijaz Avize" 22. veebruaril 200522.02.2005
Kuidas Teie Eesti presidendina ja teadlasena hindate Venemaa kavatsust kutsuda enam kui 50 riiki tähistama 9. mail Moskvas Suure Isamaasõja lõpu 60ndat aastapäeva, olles teadlik, et sõda Euroopas lõppes 8. mail?
(See oli 1970.ndatel aastatel, kui Enn Vetemaa kirjutas näidendi ''Roosiaed'', kus ta selgelt näitas, et mälestused sõjast ei kao lihtsalt. Kui sügavad ja vastuolulised on need mälestused praegu?)
Mälestused viimasest sõjast ei kao tõesti, sest Eesti kaotas 1940. aastatel veerandi oma inimestest. Aga arvan, et mälestused ei peagi kaduma. Pigem on meie kohus just meeles pidada ja austada eelmiste põlvkondade poolt valatud verd ja higi.
Venemaa kavatsus sel moel tähistada ümmarguse tähtpäeva möödumist sõja lõppemisest on kindlasti mõistetav. Uhkus saavutatud võidu üle on sõjast möödunud aastakümnete jooksul kinnistunud Venemaa identiteeti. Ja kahtlemata on liitlaste poolt saavutatud tollane võit fašistliku totalitaarrežiimi üle oluline kogu maailma jaoks. Aga nagu viimasel ajal on rahvusvahelises avalikkuses teemaks olnud - ja suurel määral just Balti riikide initsiatiivil - on tollane ajalugu mitmeti mõistetav.
Sõja lõpu tähistamise traditsioonid on kõige tugevamad just Venemaal, ning Võidupüha tähistamine just 9. mail on kinnistunud juba mitme põlvkonna jooksul. Võib ka öelda, et sõjaga seonduvat ajalugu hakkas Stalin teadlikult kujundama ülejäänud maailmast erinevas suunas. Seda illustreerib kasvõi asjaolu, et Venemaal kõneldakse Suurest Isamaasõjast, mujal Teisest Maailmasõjast. Võit oma endise liitlase Hitleri üle andis Stalinile võimaluse koguda oma režiimile legitiimsust nii kodu- kui välismaal, ning ta kasutas selle igati ära. Oli ju üks tollane hüüdlausegi: "Mõ pobedili, naše delo pravoje!"
Kaksteist aastat kestnud Hitleri võimuperioodi tagajärgede osas on maailm jõudnud enam-vähem ühesugustele seisukohtadele. Aga tänu sõjas saavutatud võidule püsima jäänud Stalini kuritegude erinev tõlgendamine mõjutab, nagu paraku näha võime, rahvusvahelisi suhteid oluliselt tänapäevalgi. Need minevikust tulenevad kammitsad on tänaseni kestev Stalini kuritegelik pärand, millest peaksime kindlasti üheskoos püüdma vabaneda.
Kui palju on Teie arvates maailm tegelikult huvitatud sellest, mis toimus Balti riikides 65 aastat tagasi ja ka 60 aastat tagasi?
Kui kaua veel võidutseb ''võitjate'' ajalugu, milles ei ole olnud Balti riikide okupatsiooni? Kuidas ''alla neelata'' ajalooline ebaõiglus?
Teise Maailmasõja võitjate seas on siiski olemas riigid, kes on kogu aeg nimetanud seda teguviisi, kuidas Eesti, Läti ja Leedu muutusid Nõukogude Liidu osaks, nimelt okupeerimiseks. See on kahtlemata väga oluline mitte ainult Balti riikide jaoks, vaid võimaldab kergemini kogu maailmal üle saada Stalini poolt kujundatud ajalootõlgendusest. Balti rahvad pole olnud ainukesed kannatajad, kuid oma geopoliitilise asendi, rahvaarvu ja territooriumi ulatuse tõttu olime eriti kergelt haavatavad.
See ajalooline ebaõiglus ehk Stalini kuritegude ulatus on kasvõi geograafiliselt sedavõrd suur, et pole mõtet seda püüda ''alla neelata''. Pigem tuleks luua sobivad ''laboratoorsed'' tingimused, et see ei jääks meid edaspidi koormama. Ja selleks on vaja alustada tõe väljaselgitamisest, et teada, mis tegelikult toimus ja hoiatada kogu ühiskonda, et sellised kuritööd ei korduks. Tõe aspektide esiletoomine aitaks ka Venemaa demokraatlikele arengutele Venemaal.
Tänuväärse põhjalikkusega on seda tööd Venemaal juba aastaid teinud Aleksandr Jakovlev ja tema fond.
Mis kasu Teie arvates oleks Balti riigijuhtide osalemisest Võidupäeva pühitsemisel? Mis juhtuks, kui nad jääksid koju nii nagu tegid seda 10 aastat tagasi? Kus olite Teie isiklikult siis, kui Moskvas tähistati 50-ndat võidu aastapäeva?
Nende plusside ja miinuste kokkuarvestamine ehk otsustamine, kas maikuus Moskvasse sõita, seisab mul veel ees. 1995. aastal, kui Moskvas tähistati Võidupüha, töötasin Riigikogu aseesimehena. Sellist kutset Moskvasse, mille üle arutleda nagu nüüd, mulle tookord loomulikult ei saabunud.
Missugune on Teie arvates Venemaa praegu? Kas ta on vaid ähvardav oht naaberriikidele, või kas on lähitulevikus võimalik leida ühist mõistmist? Kui tähtis oli Teie külaskäik Moskvasse
Balti rahvastel on ajalooliste kogemuste tõttu tõesti olemas Venemaa suhtes ohutunne. Usun aga, et tahaksime sellest üle saada. Venemaa demokratiseerimise protsessi areng aitab kaasa paremale üksteisemõistmisele. Kahtlemata peame tegema koos Venemaaga vastastikuseid jõupingutusi selle nimel, et üksteisest arusaamine süveneks. Jaanuaris toimunud kohtumine president Putiniga näitas, et ka Venemaa poolt on teatav tahe selleks olemas.
Missugused on praegused suhted Eesti ja Venemaa vahel? Kas kiirelt kasvaval transiidil Venemaalt on mõju sisepoliitikale ja ka välispoliitikale Euroopa Liidu kontekstis?
Viimased aastad on Venemaa majanduse jaoks olnud küll soodsad, kuid suhetes Eestiga on kasutatud erinevaid mittemajanduslikke tõkendeid. Nendest vabanemine on nii Eesti kui Venemaa huvides.
Mis puudutab Eesti ja Venemaa vahelist transiiti, siis meie selle ala asjatundjad räägivad viimasel ajal, et kiirema kasvu faas hakkab seekord läbi saama. Seda enam oleks aga oluline juba varakult majanduse kasvubaasi laiendada teistesse valdkondadesse. Sellisest tõdemusest lähtub Eesti kindlasti ka oma välispoliitikas.
Kuidas Te näete Balti riikide tulevast koostööd?
Balti riikidel on omavaheliseks koostööks ka tulevikus head tingimused. Näiteks Lõuna-Kaukaasia riikidele oleme nende endi sõnul selge eeskuju. Nii et koostöö peaks kindlasti jätkuma kõigil tasanditel ja kõige erinevamates valdkondades.
Isiklikus plaanis: mis on see oluline asi, mida olete saanud (leidnud), esindades Eestit maailmas?
Esiteks võib-olla lõputult kinnitust saanud tõdemus maailma paradoksaalsusest - sellest, et vaatamata kultuuride ja traditsioonide paljususele on inimesed ja nende tegutsemise motiivid milleski väga sarnased. Meid seob inimeseksolemine ehk see, et rõõmu ja kurbust tunneme üsna ühesugustel põhjustel.
Teiseks aga võiks tuua arusaama, et Eesti on endaga päris hästi toime tulev riik, kes ei pea enda pärast häbenema. Mõnikord kipub meil ju enesekriitika elurõõmu ja tegutsemisvalmidust varjutama.
Mis on see oluline sõnum, mille Te edastate rahvale Eesti Iseseisvuspäeval?
Räägin oma rahvale sellest, mis minu arvates on praegu meie elus oluline. Aga kõige parem on, kui saate seniks jääda Tallinnasse, et seda ka ise kuulata.
Girts Kondrāts
|
| |
|
vpk.ee
