| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Rooma Klubi Euroopa rahvuslike ühenduste konverentsil 25. veebruaril 2005 Tallinnas "Eesti jätkusuutliku arengu tee"25.02.2005
Austatud Rooma Klubi liikmed ja konverentsi külalised!
Tervitan teie tulekut Tallinnasse ning arutelu nii olulisel teemal, nagu seda on Euroopa jätkusuutlikkus.
Inimpopulatsiooni kasv ning edastatava teabe hulk ja kiirus on muutnud kogu planeedi Maa tuleviku küsimuse inimkonna tänaseks põhiprobleemiks. On selge, et meie planeedi tulevik sõltub sellest, kuidas riigid suudavad kokku leppida ühiselu reeglites, kindlustamaks nii kauaks kui võimalik inimese eksistentsi Maal.
Maailma globaalprobleemide määratlemiseks ning neile lahendusteede leidmiseks tegutseb vastavalt ÜRO Peaassamblee otsusele juba 1983. aastast sõltumatu keskkonna ja arengu maailmakomisjon. Väga oluline säästva arengu põhimõte sõnastati Gro Harlem Brundtlandi juhtimisel 1987. aastal valminud tegevusraportis "Meie ühine tulevik". Selles on öeldud: tänane majanduskasv ja inimeste heaolu suurenemine ei tohi toimuda järeltulevate põlvede ja keskkonna arvelt.
ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsid on püüdnud säästvat ja jätkusuutlikkust väärtustavat lähenemist tähtsustada. Selleteemaliste kontseptsioonide arendamisse ja inimkonna käsutuses olevate loodusressursside ratsionaalse kasutamise vajalikkuse teadvustamiseks on olulise panuse andnud ka Rooma Klubi.
Eesti lülitus aktiivselt rahvusvahelisse diskussiooni globaalse arengu suundumuste üle koos taasiseseisvumisega 1991. aastal. Osaledes 1992. aastal Rio de Janeiros ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil, kirjutasin Eesti nimel alla deklaratsioonile Agenda-21.
Ühena esimestest riikidest võttis Eesti 1995. aastal vastu säästva arengu seaduse. 2003. aastal valmis jätkusuutliku arengu riiklik strateegia. Me oleme seadnud endale eesmärgiks osaleda globaalses arengus ning toetada tegevusi, mis on suunatud meie planeedi tuleviku kindlustamisele.
Avatud euroruumis on meie põhipartneriteks rikkaliku kogemuse ja traditsiooniga riigid ning küpsed ühiskonnad. Et püsida sellises kontekstis ja olla edukas, eeldab Eestilt samalaadseid kvaliteete - hästitoimivat demokraatiat, tulemuslikku sotsiaalset dialoogi, tugevat kodanikuühiskonda, ühiskonna ülimuslikkust riigiaparaadi suhtes, professionaalset riigiaparaati, rahvuslike huvide defineerimist ja nende kaitsmist, kodanike võrdõiguslikkust, kodumaist tippkompetentsi võtmealadel jne.
Jätkusuutliku arengu puhul ollakse suhteliselt üksmeelsed, et sel on kolm põhilist dimensiooni: majanduslik, sotsiaalne ja keskkondlik. Eesti keskseid sihte on pärast taasiseseisvumist olnud majanduskasv ja elanike heaolu suurendamine. Jätkusuutlik, sotsiaalselt ja regionaalselt tasakaalustatud majandusareng jääb ka edaspidi üheks meie prioriteediks.
Praegu on aga Eesti inimeste vajadused ja soovid oluliselt kõrgemad, kui meie tänane tegelikkus rahuldada suudab. Et majandusarengut toetada, peame vajalikuks paindlikkust, tehnoloogilist innovatsiooni ja rahvusvahelist koostööd. Selle toel kujuneb stabiilse majandusega väikeriik, mis on võimeline reageerima kiiretele tehnoloogiamuutustele maailmas.
Majanduse globaliseerumine ja üleminek innovatsioonikesksele majandusele pole võimalik ilma kvaliteedihüppeta hariduses ja väljaõppes. Väikeriigile on oluline tagada kõigi elanike juurdepääs haridusele ning aktiivselt osaleda rahvusvahelises teadustegevuses.
Haridus ongi Eesti rahvusliku arengu peamisi eeldusi. Ning omakorda edendab uutele teadmistele põhinev rahvusvaheline koostöö eesti kultuuri ja teadustegevust. Samas peab hariduse, ümber- ja täiendõppe reformimine olema tihedalt ja paindlikult seotud majanduskeskkonna vajadustega.
Nagu ökosüsteemi stabiilsust kindlustab eelkõige tema mitmekesisus, nii ei tohi ka globaliseerumisprotsessis alatähtsustada kultuurilist mitmekesisust. Erilist tähelepanu nõuab see eeskätt väikerahvaste puhul. Tasakaalustatud arengu fundamentaalne eeldus on arenev inimene, tema elujõulisuse ja eneseteostuse kindlustamine.
Eesti demograafiline situatsioon on kriitiline. Meie elanikkond väheneb ja vananemisprotsess on eelnevatel aastakümnetel üks kiiremaid Euroopas. Sündimuse suurendamiseks on kavandatud meetmeid, mille mõju võis avalduda juba mulluses sündide arvu kasvus.
Eesti rahvuse jätkusuutlikkuse kindlustamisel on oluliseks prioriteediks kultuuriruumi püsimine. Meie kultuuriruumi kandjateks on ennast eestlastena määratlevad ja eesti keeles suhtlevad inimesed. Eesti kultuuriruumi iseloomustavad eesti traditsioonil põhinevad tavad käitumises, suhetes, elukorralduses; meie harjumuspärane loodus- ja elukeskkond; samuti eestipärane märgiline keskkond, mis on esitatud suhtluskeeles, sümboolikas, isiku- ja kohanimedes, ehitus- ja kodukujundustavades, kunsti- ja kirjandusteostes, ajaloolistes tegelastes jne.
Jätkusuutliku arengu eesmärgid on suunatud kultuuriruumi säilitamisele, inimeste heaolu ja kindlustunde tõstmisele. Seda arvestades on möödapääsmatu loodusressursside tarbimine, kusjuures seda tuleb teha ökoloogilist tasakaalu rikkumata.
Taasiseseisvunud Eesti sai kaasa eelmise perioodi ekstensiivsest ja hoolimatust põllumajandusest, tööstusest ja Nõukogude militaarsüsteemist tingitud keerulised keskkonnaprobleemid. Tänu rahvusvahelisele abile oleme neist paljud lahendanud ja täna võime olla uhked oma suhteliselt hästi säilinud looduse üle. Oma keskkonnakaitse-alaste tegevuskavade ja seadustega taotleme, et meie maastikud säilitaksid jätkusuutliku tasakaalu ning pakuksid ka edaspidi esteetilist naudingut.
Austatud kuulajad!
Üleilmastumine muudab jätkusuutliku arengu probleemid kogu meie planeedi ulatuses paljuski ühiseks. Eriti selliste globaalsete ja inimtegevuseks vajalike ressursside puhul, nagu on seda õhk, vesi, eluruum ning neile mõjuvad toimefaktorid.
Ent rahaliselt hinnatavate ja majandustegevuseks vajalike ressursside kõrval on ka esteetilised ja kodukohatunnetuslikud, psühholoogilised ja elulaadi toetavad väärtused. Need tulenevad ühiskonna ajaloolistest traditsioonidest, geograafilisest asendist ja muust taolisest. Seega on maailmas domineerivad keskkonnahoiu trendid jälgitavad ka Eesti piires, aga lisaks on Eestile, nagu igale riigile ja ühiskonnale omased veel spetsiifilised väärtused ja trendid.
Ühiskond ökosüsteemi osana peab võtma vastutuse ökosüsteemide tasakaalustatud arengu eest. Selle põhieelduseks on eetiline ja teaduslikult põhjendatud elukeskkonna haldamine.
Loodusressursi mõistlik majandamine eeldab tehnika- ja loodushariduse kompleksset arendamist. Selle puhul peab hariduse struktuur olema praegusest erinev ning loodusharidus moodustama kõigil õppetasanditel hariduse orgaanilise osa. On väga vajalik, et ühiskond mõistaks: me oleme osa Maa ökosüsteemist.
Teiseks on strateegias vajalikud konkreetseid loodustingimusi ja ajaloolisi arenguid kirjeldavad ja säilitavad mõisted. Need tuginevad valitsevatele keskkonnatingimustele, keskkonnapsühholoogiale, majandust ja kultuuri toetavatele loodusväärtustele.
Siin on tarvis jätkata jõupingutusi mitmes suunas. Nimetagem esmalt sellise tehnoloogia kasutamist, mis tagab ressursside säästliku kasutamise ja võimalikult vähese saastamise, tekitamata majandusele ülemääraseid kulutusi ning jättes puhverprintsiibi kohaselt ka varu ootamatuteks olukordadeks.
Teiseks tuleb rakendada parimat keskkonnapraktikat, mis tagab loodusliku mitmekesisuse säilimise ning optimaalseimad lahendused loodusressursside kasutamisel. Samuti vajab ümberkorraldamist energiamajandus, eesmärgiga eelisarendada ja toetada energiasäästlikku tegevust.
Demokraatlikus ühiskonnas on endastmõistetav, et tasakaalustatud ja jätkusuutliku arengu tulemit kasutab valdav osa elanikkonnast. Samuti ei ole nende hüvede hind ühiskonnale tervikuna ega ka üksikisikute jaoks kurnav.
Enamik demokraatlikke riike on oma jätkusuutliku arengu strateegiates ühe prioriteedina püstitanud ühiskonna arengu tasakaalustatuse. Ei ole raske märgata, et praegu maailmas arenevate murettekitavate protsesside põhjuseks on eeskätt majanduslik ebavõrdsus ja demokraatliku arengutee eiramine.
2003. aasta sügisel toimus Pariisis maailma esimene jätkusuutliku arengu konverents, kus jõuti järeldusele, et just majanduslik ja poliitiline diskussioon ning partnerlus on määravad globaalse tasakaalustatud arengu saavutamisel.
Majandusmehhanismide kiired ümberkorraldused ja tasakaalustamata areng on ka Eestis põhjustanud rea sotsiaalseid probleeme. Seepärast on meie jätkusuutliku arengu strateegia püstitanud eesmärgi jõuda olukorrani, kus kõik ühiskonnaliikmed osalevad väärikal ja jõukohasel viisil väärtuste loomisel ning saavad loodust ka õiglasel moel osa.
Praktikas tähendab see kokkulepitud tegutsemist eelkõige neis valdkondades, kus on kujunenud oht vastasseisude ja pöördumatu tõrjutuse kujunemiseks. Need on näiteks läbi põlvkondade ulatuv vaesus, suletud enklaavid, hariduslik tõrjutus või perifeeriapiirkondade kujunemine. Veidi enam kui miljonilise kogukonnaga Eesti jaoks on sotsiaalsete riskide ennetamise poliitika üheks võtmeküsimuseks.
Kõigi eelnimetatud arengut kiirendavate tegurite kõrval tuleb eriti rõhutada inimkapitali osa kõnesolevates protsessides. Euroopa Liidu arengukava kuni aastani 2010 rõhutab teadmistepõhise majanduse eelisarendamise kõrval ka vajadust vähendada sotsiaalset tõrjutust ja suurendada kodanike kaasatust.
Vastavuses nende põhimõtetega algatasime Eestis 2003. aastal ühiskondliku leppe protsessi, mille eesmärgiks on sotsiaalse dialoogi arendamine võimalikult paljude ühiskonna institutsioonide ja huvigruppide vahel. Selle protsessi käigus sündiv sotsiaalne võrgustik suurendab osalusdemokraatiat ja vähendab sotsiaalset tõrjutust.
Tänaseks 55 osapoolega ühiskondlik lepe keskendub sellistele tundlikele teemadele, nagu laste ja perede hea käekäik, hariduse kvaliteet ja kättesaadavus, aga ka majandusarengu jätkuv kiirendamine püstitatud eesmärkide saavutamiseks. Alanud on ka diskussioonid maaelu arengusuundade ja tervise edendamise üle.
Euroopa Liidu liikmena osaleb Eesti aktiivselt rahvusvahelises koostöös jätkusuutliku arengu kindlustamiseks. Ta ei ole mitte ainult reageerija, vaid ka kaasarääkija ja tegija. Panustamine ja avatus on šansid ka Eestile endale - nii julgeoleku ja kohanemise mõttes, aga ka oma huvide kaitsmise ning noorele põlvkonnale eneseteostuse avamise mõttes.
Eesti reageeris operatiivselt ka eelmise aasta lõpus Lõuna-Aasia looduskatastroofile. Meiepoolne panus ei olnud mitte ainult materiaalne, vaid väljendus ka taastamistöödel ja meditsiinilises abis.
Eesti osaleb põhilistes rahvusvahelistes konventsioonides ja rakendab aktiivselt Läänemere regiooni keskkonnaseisundi säilitamise ja parandamise meetmeid. 1996. aastal käivitunud Läänemere Agenda 21 koostamisse on hõlmatud kõik regiooni riigid. Eesmärgiks on välja töötada ja ellu rakendada jätkusuutliku arengu printsiipe arvestavad arenguvisioonid ning tegevuskava nii regiooni kohta tervikuna kui ka olulisemates sektorites - energeetikas, kalanduses, metsanduses, põllumajanduses, samuti transpordi, hariduse, turismi ja tööstuse vallas.
Eesti jätkusuutliku arengu strateegia põhieesmärgid ei teeni mõistagi ainult Eesti riigi ja kogukonna huve. Elukvaliteedi tõstmine majandusliku heaolu ja turvalisuse suurendamise teel; Eesti kultuuriruumi arendamine; sotsiaalse ja ökoloogilise tasakaalustatuse kindlustamine ning tulemuslik panustamine globaalsesse arengusse on niisugused prioriteedid, mis on esmatähtsad kogu meie planeedi stabiilseks arenguks.
Eelnimetatud eesmärgid polnud reastatud nende tähtsuse järgi. Sõltuvalt meie arengutest ja võimalustest ning globaalsetest protsessidest võivad aktuaalseteks saada kord ühed, kord teised eesmärgid. Tähtis on püsida jätkusuutliku arengu kursil.
Soovin teile edu oma tegevuses! Tänan tähelepanu eest.
|
| |
|
vpk.ee
