| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele ''Kommersant'' 22. jaanuaril 200522.01.2005
Kas Teie Moskvasse sõit ja ''Silmapaistva tegevuse eest õigeusklike rahvaste ühtsuse kindlustamisel'' auhinna määramine Teile tähendab, et konflikt kahe õigeusukiriku (üks, mis allub Moskva Patriarhaadile ja teine, mis allub Konstantinoopolile) vahel on lõpliku lahenduse leidnud? Ja milline oli riigi positsioon selle kirikutevahelise poleemika käigus?
Õigeusklike Rahvaste Ühtsuse Rahvusvahelise Fondi autasu on määratud mulle, kuid pean seda ka tunnustuseks Eesti riigile erinevate kristlike kirikute probleemide lahendamisel. Mul on hea meel, et konflikt kahe õigeusu kiriku vahel Eestis on lahendust leidmas ja Eesti riigi rolli selles ei saa alahinnata. Seda tunnustasid meie Moskva kohtumistel ka nii patriarh Aleksius II kui ka president Vladimir Putin.
Teie siiasõidul on eraviisiline iseloom, kuid sellele vaatamata võttis Teid vastu Vene Föderatsiooni president Vladimir Putin. Millised küsimused olid arutelu keskpunktis ning kuidas edeneb töö kahe riigi vaheliste keerukate probleemide kallal - riigipiirileping, venekeelse elanikkonna olukord Eestis jne?
Loodan, et see avameelne kohtumine president Putiniga võiks tähistada uue perioodi algust Eesti-Vene suhetes. Eesti presidendina pean eriti oluliseks piirilepet, millele eeldatavalt sel kevadel kirjutavad Tallinnas alla Eesti ja Vene välisministrid ning 10. mail Euroopa Liidu-Venemaa tippkohtumise aegu Moskvas võiks vahetada piirilepingu ratifitseerimiskirju.
Pean väga oluliseks, et meie vestluse käigus väljendas Venemaa president Vladimir Putin oma selgelt hukkamõistvat suhtumist Molotov-Ribbendropi pakti.
Planeeritust tunduvalt kauem kestnud vestluse ajal jõudsime arutada väga erinevaid teemasid: Euroopa Liidu poolt Venemaale esitatud nelja ühisruumi tegevuskava, Eesti ja Venemaa kahepoolseid majandussuhteid, sh vajadust ehitada ühiselt uus sild üle Narva jõe ja tihendada piirülest koostööd.
Vene riigipea tõstatas meie kohtumisel ka Eesti rahvusvähemuste teema. Ütlesin, et Eesti on oma kodakondsuspoliitikas teinud ära suure töö ja kujundanud sellealase seadusandluse välja rahvusvahelisi õigusakte ja tavasid järgides. Lisasin, et kõne alla ei saa tulla ju keelenõuete eiramine isegi eakatele inimestele kodakondsuse andmisel, mis sisuliselt tähendaks kodakondsuse nullvarianti ning on Eestile vastuvõetamatu.
Vestluse lõpus esitasin president Putinile kutse sõita lähemas tulevikus Eestisse, mille ta vastu võttis.
Eestis kõlavad tihti hääled vajadusest nõuda Venemaalt kahjutasu NLi ajal tekitatu eest. Kas Te ei arva, et selliseid nõudmisi võiks Nlile esitada ka vene rahvas. Ainult, et kellele sellisel juhul kahjunõue esitada?
Eesti Vabariik oli iseseisev riik, mille suveräänsust tunnustas esimesena 1920. aastal Nõukogude Venemaa, kuid me kaotasime iseseisvuse 1939. aastal sõlmitud Nõukogude Liidu ja Saksamaa kokkuleppest ehk Molotovi-Ribbentropi paktist tulenevalt. Just see kokkulepe võttis Eestilt aasta hiljem iseseisvuse ning põhjustas meie rahvale mõõtmatuid kaotusi nii küüditatud, põgenema sunnitud kui muul viisil represseeritud inimeste näol, aga ka suuri majanduslikke ja keskkonnakahjusid.
Võib aga öelda, et kõik Nõukogude Liidus elanud rahvad olid Stalini poliitika ohvrid. Ka vene rahvas, kelle praegused tõsised demograafilised probleemid on olulisel määral tekkinud just tolleaegse poliitika tagajärjel.
Kas Eesti ametlikud isikud osalevad selle aasta mais pidulikul Teise Maailmasõja võitmise 60-dal aastapäeval ja kas Teie jagate Baltimaades välja öeldud arvamust, et natsiokupatsioonist vabastamine tähendas neile riikidele üksnes uue, nõukogude okupatsiooni algust?
Olen korduvalt tunnustanud Punaarmee suurt rolli Euroopa rahvaste vabastamisel natsismist. Samas ei saa sulgeda silmi tõsiasja ees, et eesti rahvalt võeti jõuga võimalus taastada Saksa okupatsiooni lõppedes oma riik, mille iseseisvuse oli 1940. a lõpetanud inkorporeerimine Nõukogude Liitu. Stalinliku režiimi esimesel aastal hukati kavakindlalt või saadeti Venemaale vangilaagrisse kogu Eesti kõrgem ohvitserkond, valitsuse liikmed ja paljud teised ühiskonnaelu juhtivad tegelased. Eesti rahvas püüdis küll 1944. aastal omariiklust taastada, kuid see lõppes uue vägivallaga. Pärast sõja lõppu arreteeris nõukogude võim Eestis ja küüditas Siberisse kümneid tuhandeid inimesi. Seega - vabanemine natsismist, ei tähendanud Eestile ja teistele Balti riikidele vabadust.
Boris Volhonskii
|
| |
|
vpk.ee
