| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele ''Rossiiskaja Gazeta'' 20. jaanuaril 200520.01.2005
Paljud eesti poliitikud ei soovita Teil sõita fašismi üle saavutatud võidu tähistamisele Moskvas. Milline on Teie isiklik arvamus, kas Teie, kui Eesti President peaksite neile pidustustele sõitma?
Sellel teemal toimub Eestis aktiivne avalik arutelu. Arvamusi on nii poliitikute kui ajakirjanike poolt kõlanud nii ühes kui teises suunas - ja seda siiski üsna võrdväärsel hulgal. Need arutelud võimaldavad ka senisest rohkem tähelepanu pöörata meie lähiajaloole ja sellest tulenevatele poliitilistele hoiakutele. Selleks, et lähiajaloo probleemid ei jääks meie olevikku ja tulevikku kammitsema, tuleb need üheskoos selgeks rääkida. Meie huvi on seda teha Venemaaga koos, mitte Venemaale vastandudes.
Loodan, et mõistate - 60 aasta tagused sündmused olid Eesti jaoks väga rasked. Nendel keerulistel aastatel kaotasime umbes neljandiku oma elanikkonnast. Vabanesime hitlerlikust režiimist, mis oli ka Eesti Vabariigi vaenlane, kuna ei pidanud lugu Balti riikide iseseisvusest. Paraku tuli ühe võõra väe asemele teine, kes samuti ei soovinud meie iseseisvust tunnistada. Nii jäi aastakümneteks jõusse 1939. aastal sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakt, mille alles 1989. aastal Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongress oma otsusega õigustühiseks tunnistas.
Eestile on Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigina olulised heanaaberlikud ning vastastikku kasulikud suhted Venemaaga. Tahame meievahelisi suhteid arendada ühiste väärtuste alusel kõigil tasanditel nii kahepoolselt kui NATO-Venemaa ja Euroopa Liidu - Venemaa strateegilise koostöö raames. Kindlasti aitab heanaaberlike suhete tugevdamisele kaasa ka Venemaa kui Nõukogude Liidu õigusjärglase poolt möödunule objektiivse hinnangu andmine.
Mis puudutab minu võimalikku maikuist visiiti Moskvasse, siis lõplikku otsust veel pole. Hetkel ei ole veel põhjust sellega kiirustada.
Mõned vene poliitikud on teatanud, et kui Eesti ja Läti riigipead ei sõida 9. mail Moskvasse, siis võib juhtuda, et piirilepingut nende riikidega ei allkirjastata veel mitme aasta jooksul. Kas Eesti on valmis loobuma unikaalsest lepingu allkirjastamise võimalusest?
Fašismi üle saavutatud võidu 60. aastapäeva tähistamine Moskvas ning Eesti ja Läti piirilepingud Venemaaga vajavad täiesti eraldi käsitlemist. Need on erinevad asjad. Piirilepingu saame alla kirjutada tegelikult juba palju varem, ka kahepoolsel kohtumisel. Selline samm lisaks ka 10. mail toimuvale Euroopa Liidu - Venemaa tippkohtumisele hoopis teise kaalu. Siis võiks pigem vahetada ratifitseerimiskirju.
Ei ole saladus, et Venemaa prioriteediks meie riikide kahepoolsete suhete arendamisel on Venemaa kodanike ja nende kaasmaalaste olukord Eestis. Kas ollakse valmis andma sellele osale oma maa elanikkonnast rohkem õigusi ja sellega astuda samm Venemaaga suhete parandamise poole?
Ka Eesti hoolib oma Venemaal elavatest rahvuskaaslastest, keda praeguste andmete kohaselt on umbes 40 000. Ühtlasi soovime, et kõigil soome-ugri rahvastel, kes Vene Föderatsioonis elavad, hästi läheks.
Eestis elab tänapäeval inimesi kokku umbes sajast rahvusest, aga poliitika rahvusvähemuste suhtes on üks. Kui räägime Eesti kodanikest, siis neil kõigil on võrdsed õigused ja kohustused rahvusest sõltumata. Kui aga käsitleme kodakondsuseta isikute hulka, mis tekkis Nõukogude perioodil just Molotov-Ribbentropi pakti ja stalinistliku rahvastikupoliitika tagajärjel, siis see on kiirelt vähenemas. Pärast Eesti astumist Euroopa Liitu suurenes märgatavalt inimeste soov astuda Eesti kodakondsusse, näiteks noored gümnasistid kasutavad aktiivselt võimalusi koos koolieksamitega ka kodakondsust taotleda.
Eesti oli esimene riik Euroopas, kus said täidetud kõik OSCE rahvusvähemuste ülemkomissari soovitused ja ettepanekud. Viimasena neist võeti 1998. aastal vastu kodakondsuse seaduse muudatus, millega võimaldati alla 15-aastastele kodakondsuseta vanemate lastele naturalisatsiooni korras taotleda Eesti kodakondsust.
Enne Teist Maailmasõda, kui Eesti Vabariigi territoorium oli suurem segarahvastikuga Narva-taguste alade ja Petserimaa võrra, moodustasid erinevad rahvusvähemused Eestis kokku 12% elanikkonnast, sealhulgas venelasi oli umbes 8%. Viisteist aastat tagasi, iseseisvuse taastamisel, oli rahvusvähemuste osakaal tõusnud mitu korda, moodustades üle 42% kogu elanikkonnast.
Sõda tõi kannatusi kõigile rahvusvähemustele. Küllalt arvukad sakslaste ja rootslaste kogukonnad põgenesid oma rahvuskaaslaste juurde Läände. Stalini rahvastikupoliitika oli kavandatud vähemalt sama mastaapsena kui Hitleri analoogilised plaanid. Kümneid tuhandeid süütuid põliselanikke küüditati Siberisse, asemele toodi järgnevatel aastakümnetel tööjõudu kõikjalt Nõukogude Liidust, kuigi neid töökäsi oleks kindlasti vaja olnud ka nende kodukandis. Sellisel moel püüti luua homo soveticus't, kellel poleks juuri ja üleliigset oma arvamust ning keda saaks administratiivselt kergelt manipuleerida.
Kindlasti olete märganud seda Eesti positiivset omapära, et meil ei esine tõsiseid probleeme rahvuslikul pinnal. Suur osa meie rahvusvähemustest elab piiriäärses Kirde-Eestis. Selle piirkonna inimestel on eelkõige kas Eesti või Vene kodakondsus ning ühiseks põhimureks on nimelt sotsiaalmajanduslikud probleemid. Olulisel määral tulenevad need probleemid ka sealsete asulate monofunktsionaalsusest, mis kujunes välja nõukogude perioodil. See piirab nende inimeste valikuvõimalusi, kui turumajanduse tingimustes toimuvad ettevõtluses strukturaalsed muudatused.
Oleme nimetatud probleemide leevendamist Kirde-Eestis toetanud olulisel määral siseriiklike ressurssidega juba taasiseseisvumisest alates ja kindlasti jätkame sellega ka tulevikus. Viimastel aastatel oleme saanud üha enam kasutada ka Euroopa Liidu erinevaid võimalusi - nii integratsiooni jaoks kui hariduse edendamiseks ja ettevõtluse arendamiseks, aga ka Nõukogude armee ja sotsialistliku suurtootmise poolt reostatud loodus- ja elukeskkonna taastamiseks.
Kindlasti aitaks sealsete inimeste elujärje paranemisele ning Eesti-Vene suhete üldisele arengule kaasa ka seni Venemaa poolt kehtivate ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni reeglitega vastuolus olevate raudteetariifide kaotamine. Tahaks väga loota, et see osutub lähiajal võimalikuks. Nii saaksime kasutusele võtta väga tugeva arengupotentsiaaliga kaubanduskoostöö võimalused, loodaks rohkem töökohti ning mitmete tegurite koosmõjus saaks tõusta üldine elatustase mõlemal pool piiri.
Selle aasta maikuus tähistab Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamise 1. aastapäeva. Kas Eestil on õnnestunud selle aja jooksul mõjutada oluliselt EL ja NATO poliitikat majanduse ja julgeoleku vallas?
Toetus Euroopa Liidule ja NATO-le on liikunud tõusujoones. Liikmestaatus Euroopa Liidus on andnud Eestile tervikuna uued arenguperspektiivid, sealhulgas maapiirkondadele nii põllumajanduslikuks tootmiseks kui külaelu jätkusuutlikkuse tagamiseks. Seda loetelu, kuidas Euroopa Liitu on Eestis aina enam märgata, võiks jätkata pikalt.
Meil läheb Euroopa Liidus hästi. Senised kogemused on üsna selgelt kinnitanud, et värsket pilku ja häid ideid osatakse Euroopa Liidus hinnata, sõltumata sellest, kas need pärinevad suurest või väikesest riigist.
Eesti ei sea endale Euroopa Liidu üldistest arengutest eraldiseisvaid prioriteete. Soovime kujundada Euroopat, mis omaks poliitilist kaalu ja oleks majanduslikult konkurentsivõimeline. Kindlasti on meie huvi põhjadimensiooni edendamine.
Üldjoontes samasugune on ka meie kogemus NATOs. Kuigi maailm meie ümber on rahutu ja kiirelt muutuv, on Eestis selgelt suurenenud NATO liikmestaatusega seonduv stabiilsustunne. Protsentuaalselt küllaltki suur osa meie kaitseväelastest on saanud kogemusi välismissioonidel - Kosovos, Afganistanis, Bosnia-Hertsegoviinas, aga ka Iraagis. Nendest peetakse seal lugu kui haritud ja kõrge moraaliga sõduritest. Usaldusväärsena oleme oma partneritele saanud ennast näidata ka oma kodutöös kaitseväe arendamisel ja kaitsetahte arendamisel. Nii et Eesti osaleb selgelt nii julgeoleku tarbimisel kui selle tootmisel.
Kas NATO liikmelisusega on Eesti kodanike julgeolek tugevnenud?
Loomulikult - nagu eelnevaltki mainisin, on sellealane stabiilsustunne Eestis suurenenud. Kuulumine NATOsse on loonud Eestile julgeolekulisi lisagarantiisid. Konkreetne näide sellest on õhuruumi turvamine NATO jõudude poolt. Toonitan, et see on rahuaja funktsioon, mis sisaldab püüdurhävitajate kasutamist teatud piirkonna - näiteks riigi territooriumi - puutumatuse säilitamiseks.
Usume, et NATO ja Euroopa Liit peaksid veelgi ühiselt pingutama, et luua stabiilsust, julgeolekut ja heaolu regioonides ja riikides, mis kannatavad vägivalla all ning mis kujutavad endast ohtu nii regionaalses kui ülemaailmses kontekstis. Koostöö aitab kaasa tegeliku ja kauakestva edu saavutamisele regionaalsete ja globaalsete konfliktide lahendamisel.
reporter: Nadežda Sorokina
|
| |
|
vpk.ee
