| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele Maaleht 20. jaanuaril 200520.01.2005
President Rüütel: Lauluväljak on eestlasele püha paik
Esmaspäeva hommikust algaval rahvaküsitlusel päritakse inimestelt, kas vabadussammas peaks asuma Vabaduse platsil. Hääletada saavad paraku üksnes Tallinna elanikud, sh elektrooniliselt.
Ei saa väga tõsiselt võtta ettepanekut, et sobivaim asukoht selgub elektroonilise hääletuse teel, kus ütleb oma sõna aktiivsem, arvutit kasutav osa ühe linna elanikkonnast. Isegi kui see linn on pealinn, osaleks ikkagi üksnes marginaalne osa Eesti elanikest.
Miks on vabadussamba asupaik nõnda tähtis?
Asukoha valik võib üsna tugevalt mõjutada peamist - kas see saab kogu rahva mälestusmärgiks. Minu kujutluses peaks suuremal osal eesti rahvast olema valitud paigaga hingeline sild. Selles kohas võiksid kokku puutuda meie minevik, olevik ja tulevik. Kindlasti ei saa niisugust mälestusmärki püstitada ärirajooni ega liiklussõlme. Koht ise peab olema väärikas ja andma võimaluse väärikalt mälestada.
Kuidas jõuti Lauluväljakuni?
Pärast Vabadussõda püstitati paljudesse paikadesse võidumonumendid, kuid keskne vabadussammas on siiani rajamata. Ka iseseisvuse taastamise järel oleme seda juba aastaid planeerinud, avati isegi annetuste kogumine ja Riigikogu tegi otsuse rajada monument Vabaduse väljakule.
Kui asusin 2001. a täitma presidendi ülesandeid, oli hiljuti toimunud konkurss monumendi kavandile, kuid esikohta väärivat tööd ei leitud. Tallinna linnajuhid palusid mul asuda juhtima komisjoni, kes hakkaks otsima uusi lahendusi.
Uurides seniseid ideid ja kavandeid, pidasin samuti sobivaks Vabaduse väljaku piirkonda, täpsemalt Harju mäge. Sellele olid aga otsustavalt vastu muinsuskaitseametnikud. Püüdsime seejärel aruteludes vabadusvõitlejate, poliitiliste erakondade esindajate, omavalitsusjuhtide, maavanemate ja teistega leida uut lahendust. Ühel niisugustest mõttevahetustest jõuti Lauluväljakuni.
Miks ikkagi Lauluväljak?
Tallinna kesklinnas on sobivaid valikuid jäänud õige napiks. Kui sõjaeelsetes kavades nähti mälestusmärki Vabaduse väljaku keskmes, siis nüüdne planeering näeb võimalusena Ingeri bastioni avamisel tekkivat orva. Pakutud on veel mõnd pealinna väiksemat väljakut, kuid ühelgi poleks pakkuda vajalikku väärikust ja rahu. Lauluväljak on suuremale osale eesti rahvast tähtis, peaaegu püha paik. See seondub otseselt laulupidudega, mille läbi on kunagi tärganud meie rahvuslik eneseteadvus ja mis hoidsid seda ka okupatsiooniaastail.
Just Lauluväljakul algas laulev revolutsioon, mis meid uuesti vabaduseni viis. Laulukaar on arhitektuuri ja insenerimõtte saavutus. Minu jaoks on see ka vabaduse sümbol. Kujutlen, et kaare vastas asuvale kõrgele paekaldale kerkib sama kaunis rajatis, mis otsekui sulgeb turvaliselt ruumi Lauluväljakul viibijate ümber. Miks ei võiks seal paikneda uus ooperimaja, ajaloomuuseum või mõni muu üldvajalik hoone.
Lauluväljaku rinnatisel sirguvad tammed, mida siia on iga laulupeo auks istutatud. Nende uhkete puude ja Laulutaadi mälestusmärgiga on juba pandud alus võimalikule memoriaalile, mille keskpunktiks saaks vabadussammas.
Et märkida ka teisi olulisi ajalootähiseid, võiks kaaluda mälestusmärgi rajamist memoriaalkompleksina, kus sobivas kunstilises vormis on võimalik jäädvustada nii rahva kangelastegusid kui ka kannatusi - kaugemast ajast alustades näiteks Jüriöö ülestõus, esimene laulupidu, omariikluse väljakuulutamine, Tartu rahu, Molotovi-Ribbentropi pakt, okupatsioonid ja suurküüditamised, iseseisvuse taastamine
Kust seda väärikust ja rahu siiski leida võiks?
Niisugust mälestusmärki ei saa rajada kampaania korras ja ükskõik kuhu. Kui rahvas ei tunne sellega hingelist sidet ega võta seda omaks, võib idee saada pigem kahjustatud. Tähtis on püstitada mälestusmärk kogu eesti rahvale. See ei saa olla ühele või teisele kangelaste või kannatanute rühmale, juba lahkunud põlvkonnale või elavatele; samuti ei tohiks asukoha valikul saada määravaks mugavam ligipääs, ammugi mitte kellegi huvid kinnisvaraarenduses.
Peeter Ernits
|
| |
|
vpk.ee
