| |
 | Proua Ingrid Rüütli kõned | | |
Proua Ingrid Rüütel Eesti Naislauluseltsi 10. aastapäeval Kaarli kirikus 17. oktoobril 200417.10.2004
Laulmine on olnud eestlastele iidsetest aegadest omane ning laulul on eesti kultuuris alati olnud väga kaalukas roll. Vanade rahvalaulude kohta on öeldud, et need saatsid inimest hällist hauani, ja see oli tõepoolest nii. Laul kergendas tööd ning aitas korrastada suhteid ühiskonnas. See oli loomulik osa elust.
Lauliku staatust ja laulu mõju on hinnatud kõrgeks: lauliku hääl kostab üle maade ja merede, tema laulule helisevad vastu metsad, tema sõnadel pole lõppu. Usuti, et lauludes on vägi, mis võib langetada metsapuid, muuta maa mereks ja panna koguni sõja seisma.
Lapsed kuulsid juba imikueas ema hällilaule, osalesid varasest east peale igapäevastes töödes-tegemistes ja ka pidustustel, kus kuulsid laule ja omandasid lauluoskuse. Looduse keskel tööd tehes saadi ''laulud luige suust, viisid viie linnu suust''.
Vanade rahvalaulude loojaks ja traditsiooni kandjaks ning vahendajaks tulevastele põlvedele olid eelkõige naised. Laul oli naiste ja neidude lahutamatu kaaslane nii töös kui vaba aja veetmistes. Meil on palju kauneid lüürilisi rahvalaule vanemate ja laste suhetest, kodust ja koduigatsusest, samuti abielust ning orbude ja lesknaiste saatusest. Suu laulis ka, kui süda muretses, ning vaikis alles siis, kui jõuti ''musta mulla alla, valge laudade vahele
'' Laulda võidi ka üksi olles oma rõõmudest ja muredest, kuid enamasti lauldi koos ja ühiselt.
19. sajandil rahvusliku ärkamise käigus tekkinud koorikultuur kasvas välja luterlikust kirikulualust. Kuigi mitmehäälne koorilaul ja laulupidude traditsioon tugineb saksa eeskujudele, ei ole see kuskil mujal omandanud sellist rahvusliku sümboli kaalu ning kogu ühiskonda konsolideerivat tähendust nagu Eestis. Sakslastelt laenati vaid vorm, millesse valati oma sisu. Kuid laulupeod poleks Eestis iial kujunenud selleks, mis nad on, kui neile poleks eelnenud oma sajanditepikkust kooslaulmise traditsiooni.
Tänapäeval ei ole laulmine enam nii lahutamatu elu koostisosa kui vanasti, sest oleme õppinud helisid salvestama ja neid taasesitama ilma inimese otsese osaluseta, üksnes nupule vajutades. Mehhaanilise muusika kuulamine on hakanud domineerima elava laulmise ees. Ometi on laulmisel endiselt suur tähtsus inimese emotsionaalses arengus ja see on oluline identiteedi komponent.
Ungari helilooja ja muusikapedagoog Zoltan Kodali on rõhutanud eriti emakeelse muusika tähtsust lapse kujunemisel. Uurimused näitavad, et paljudes eesti peredes lauldakse veel praegugi hällilaule ja ka vanad laste-lõbustuslaulud, nagu Tee kakku, Sõit-sõit linna, Kuts karja, Varesele valu jt. püsivad oma igihalja funktsiooni tõttu endiselt käibel.
Kuid nüüdisajal ei omanda laps enam enamasti laulmisoskust vanematelt ega saa ka viise ''viie linnu suust''. Kooli kõrval on lapse maitse ja väärtuste kujundamisel oluline mõju meedial, kus võõrkeelne kommertskultuur kipub varjutama emakeelset.
Ka viimase laulupeo avapäeval oli liiga palju võõrkeelseid laule, lastekooride kavades puudusid emakeelsed laulud sootuks. Tänapäeval ei saa kapselduda endasse ja elimineerida võõra kultuuri mõjusid, kuid emakeelse omakultuuri osakaal peab jääma valdavaks, kui tahetakse säilida rahvana. Arvan, et laulupidu peaks jääma siiski eestikeelseks ja eestimeelseks ning olema suunatud eelkõige oma rahvale.
Naised kui emad määravad enamasti koduse keele, naised kui lauluõpetajad kujundavad laste laulmistavasid, väärtushinnanguid ja kultuurilist identiteeti.
Emakeelsel laulul on alati olnud oluline koht eesti kultuuris ja see peaks püsima nii ka edaspidi. Kooslaulmine tekitab ühistunnet, tugevdab solidaarsust, tekitab positiivset sünergiat, kasvatab väge.
Laulmine kaunistab iga naist. Eesti naine ja eesti laul on lahutamatud.
Õnnitlen teid Eesti Naislauluseltsi 10. aastapäeva puhul ja soovin jõudu meie laulukultuuri hoidmisel ja arendamisel!
|
| |
|
vpk.ee
