| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President konverentsil "Otto Tief ja 1944. a vahevalitsus" 17. septembril 2004 Tartus17.09.2004
Austatud daamid ja härrad!
Tuntud tõdemust, et igal rahval on õigus oma ajaloole, saab sisustada mitmeti. Esmasena on aga rahval õigus saada teoreetiliselt korrastatud ja objektiivsetele allikatele tuginev aus käsitlus oma ajaloost. Just sellisele alusele tuginedes saab kindlustada rahva ja kultuuri kestmise läbi aegade.
Ajaloo uurimisel ja allikate hindamisel seisab uurija vastakuti keerukate probleemidega. Lähiajaloo käsitlemisel saavad mõnikord segavateks asjaosaliste emotsionaalsed hinnangud ja personaalne suhe sündmustega. Varasema perioodi hindamisel segavad uurijaid sageli allikate nappus ja oskamatus asetada sündmusi konkreetsete olude konteksti.
Viimase aja sündmused Eestis on taas kord kinnitanud, et rahvas vajab teavet nii 60 aasta taguste kui ka hilisemate sündmuste kohta. Nende selgitamise, erimeelsuste ületamise ning ajaloo jäädvustamise kohustus ja suur vastutus lasub poliitikutel, aga ka ajaloo-uurijatel.
Tänase konverentsi teema on ajakohane ja huvipakkuv. Neil päevil 60 aastat tagasi elas meie rahvas juba mitmendat korda mõne aasta kestel üle saatuslikke hetki. Toonaste totalitaarriikide tulevikustsenaariumid jätsid kaduvväikese võimaluse iseseisva riigi taastamiseks.
Stalinliku Venemaa ja natsistliku Saksamaa salaleping 23. augustist 1939 oli jaganud Kesk-Euroopa ja määranud sellega ühtlasi Eesti Vabariigi saatuse. Nõukogude okupatsioon Eestis algas Saksamaa heakskiidul. Kui algas sõda, oli mõningane lootus oma riik taastada, kuid see polnud okupeeriva Saksa riigi huvides.
Kaks järjestikust võõrvõimu tõi meie rahvale kaasa loendamatuid kannatusi, teiste hulgas mobilisatsioone eri pooltele. Paljud mehed eelistasid okupandi vägedes sõdimisele võitlust Soome eest. Kui 1944. aasta algul lähenes Punaarmee Eesti territooriumile, hakkasid rahvuslikud jõud uue verise okupatsiooni kartuses koonduma.
Märtsis kokku tulnud Rahvuskomitee seadis eesmärgiks iseseisvuse taastamise, kuid aprillis arreteerisid Saksa võimud suure osa komitee liikmetest ja abilistest. Hiljem arreteeris NKVD need Rahvuskomitee liikmed, kes polnud Eestist põgenenud. Nende inimeste saatus näitab ilmekalt mõlema okupatsioonivõimu suhtumist Eesti Vabariiki.
20. aprillil 1944 märkis Valimiskogu, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete kohaselt lõppes NSVL faktiline okupatsioonivõim Eesti okupeerimisega Saksa vägede poolt. Peaminister Jüri Uluotsa allkirja kandvast protokollist võime lugeda järgmist: "Ei NSVL ega Saksa okupatsiooni tõttu ei ole juriidiliselt muutunud Eesti Vabariigi kui suveräänse riigi staatus, vaid need on loonud ainult faktilise olukorra, millega Eesti põhiseaduslike riigiorganite tegevus on ajutiselt ja osaliselt peatatud."
Sellistele aruteludele saadi mõningast tuge ka läänemaailmast. 1941. aastal oli Atlandi harta deklareerinud iga rahva õigust ise otsustada oma riigikorra ja saatuse üle. Okupeeritud rahvastele andis harta lootuse, et kaotatud iseseisvus õnnestub Lääne abiga taastada.
Just neile faktidele ning juriidilistele ja eetilistele hinnangutele tuginedes nimetas Jüri Uluots 18. septembril ametisse Vabariigi Valitsuse, milles juhi ülesandeid täitis Otto Tief. Tuleb hinnata ja tunnustada mõlema mehe otsusekindlust ja kangelaslikkust võtta ülimalt komplitseeritud olukorras endale vastutus oma rahva ja riigi saatuse eest.
Tiefi valitsus seadis oma eesmärgiks demokraatlikel väärtustel põhineva Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise. Vastupanu osutati mõlemale võõrvõimule. Tallinnas ja selle lähistel toimusid kokkupõrked Pitka-meeste ja sakslaste vahel. Sinimägedes püüti suvel peatada idast lähenevat uut okupatsiooni.
See oli ülimalt keerukas ja ohvriterohke ajajärk, milles riigi iseseisvuse taastamiseks ei jätnud ajalugu võimalusi. Nõukogude repressiivorganid vangistasid Otto Tiefi, tema valitsuse liikmed ning teised Eesti iseseisvuse eest võidelnud. Samas kätkevad ka traagilised sündmused endas väärtuslikku ajalookogemust ja õpetavad tegema valikuid keerulistes olukordades.
Nüüd on meie kui iseseisva ja demokraatliku õigusriigi kohus ausalt ja avatult kõnelda oma ajaloost ning jäädvustada see tänastele ja tulevastele põlvedele. Jõudu teile selleks!
|
| |
|
vpk.ee
