In English

Intervjuud
Ava print vaates

Vabariigi President ajalehele Molodjoz Estonii 19. augustil 2004
19.08.2004


Ka Venemaa mõistab meid


Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel jutustab intervjuus ajalehele "Molodjož Estonii" sellest, kuidas tal õnnestus vältida sundüürniku staatust, ent ei õnnestunud vältida kohut, oma meenutustest Teisest maailmasõjast, ning sellest, miks Venemaale ei ole vaja oma sadamaid Läänemerel.

Reedel tähistame esimest Taasiseseisvumispäeva pärast Euroopa Liiduga liitumist. Omal ajal saite Teie ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena hea kogemuse, kuidas tagada Eestile korralik elu ja suhteline iseseisvus Moskva valvsa silma all. Nüüd ütlevad Teile mõned, et me oleme sattunud peaaegu samasse olukorda, ainult et praegu hoiab meil silma peal Brüssel. Ilmselt on Teil lihtsam, kui kellelgi teisel hinnata selle võrdluse paikapidavust ning oma rolli siis ja praegu.

Noh, eelkõige ei saa Euroopa Liitu ikkagi Nõukogude Liiduga võrrelda. Seda vaatamata ühisele sõnale "liit". Euroopa Liit on ja jääb suveräänsete riikide liiduks, kus riikidel on oma iseseisvad põhiseadused. Pärast taasiseseisvumist otsustas Eesti liituda Euroopa Liiduga neil kaalutlustel, et on alati kuulunud Euroopa kultuuriruumi, nii enne sõda, kui aastasadu. Sisuliselt jäi Eesti Euroopa kultuuri osaks isegi siis, kui kuulus Tsaari-Venemaa koosseisu. Pealegi on see kultuuriruum nüüd saanud ühtlasi ka väga kaasaegseks majandusruumiks, Eestil oli aga vaja kiirendada oma majanduslikku ja sotsiaalset arengut. Lisaksin siia veel julgeolekuruumi, kuna suurem osa Euroopa Liidu liikmesriikidest on ka NATO liikmed, mina aga olen veendunud, et NATO-t peab käsitlema ülemaailmse kaitseorganisatsioonina, kes tagab julgeoleku mitte üksnes oma territooriumil, vaid ka tunduvalt laiemalt. Pealegi tähendab NATO-sse vastuvõtmine seda, et Eesti on täitnud kõik tänapäeva demokraatlikule ühiskonnale esitatavad nõuded.

Presidendi rolli ei pea iga kord uuesti välja mõtlema. Riigipea rolli määras 1992. aastal kindlaks Põhiseadus. Eestis peab president tasakaalustama ja ühendama. Eri parteide kitsaste huvide taustal on riigipea sõltumatu. Kahjuks tuleb mul vahel poliitikutele meenutada, et riik on loodud inimeste jaoks ja et otsuseid tehes on vaja näha inimest. Presidendi objektiivne roll välissuhetes ning suhtlemisel inimestega riigisiseselt võimaldab tõstatada selliseid valulisi teemasid, mida tavapoliitikutel on raske puudutada.

Rääkigem valulistest teemadest, mille juured ulatuvad iseseisvuse taastamise perioodi. Otsustades pöörduda Riigikohtusse seoses elamuseaduse ja omandireformiseaduse muudatustega astusite te peaaegu pretsedenditu sammu, kuna tollase Presidendi Lennart Meri eelmisel otsusel seoses armuandmisseadusega ei olnud sellist avalikku kõlapinda. Mis siiski sai otsustavaks argumendiks seaduse tagasilükkamisel ja pöördumisel kohtusse?

Lähtusime sellest, et omandireformi algushetkel oli olukord äärmiselt keeruline: ühiskond oli üle elanud vara riigistamise Nõukogude ajal, inimesi represseeriti, küüditati, osa elanikkonnast kaotas oma majad. Vahel asusid neisse elama uued peremehed. Mõned neist üritasid eluaseme korrashoiuks midagi teha, mõned ei teinud midagi, ka riik ei hoolitsenud eriti nende majade eest. Seadust mitu korda täiendati ja parandati, kuid keegi ei suutnudki arvestada selles kõiki vara tagastamisega kaasnevaid asjaolusid. Seaduse eesmärk, mis realiseerus, oli üldjoontes õige. Nüüd seisneb probleem selles, et meil praktiliselt likvideeriti munitsipaalelamispind, mida omavalitsused saaksid kasutada nende inimeste elu korraldamiseks, kes ei saanud oma kortereid erastada ning oma sotsiaalse seisundi tõttu ei ole suutelised endale uusi ehitama või ostma. Kahjuks omal ajal poliitikud arvasid, et kõik laheneb iseenesest tänu turumajandusele ilma riigi ja kohalike omavalitsuste osaluseta.

Pole loogiline, kui inimesed on sunnitud maksma mitmekordselt kõrget rendihinda selle tõttu, et nende korter asub peremehele tagastatud majas prestiižses rajoonis. Ebaloogiline on ka see, et elamispinna omanik peab aitama pinnal püsida talle võõraid inimesi, suutmata selle tõttu oma vara korras hoida. Ma loodan, et pärast kohtu otsust valitsus ja riigikogu siiski vaatavad selle seaduse ümber, et mitte tekitada mõttetut vastasseisu omanike ja sundüürnike vahel. Selleks, et lõpuks kujuneks välja loomulikult toimiv eluasemeturg, peavad huvitatud pooled lahendama kõiki probleeme tihedas koostöös ühise laua taga.

Räägitakse, et ka Teie ise olete olnud sundüürniku olukorras?

Noh, minu puhul kujunes kõik mõneti teisiti. Eelkõige osutus, et need, kes nõudsid selle vara tagastamist, ei olnud ajaloolise omanikuga sellise astme suguluses, et pärimisele pretendeerida. Ja teiseks, sai see maja nõukogude ajal nii kapitaalselt ümber ehitatud, et muutus võrreldes varasemaga poole suuremaks. Vaat selliselt ma vältisingi sundüürniku staatust.

Millisel seisukohal olete Teie mittevaibuvas vaidluses selle üle, kas Eestis on fašismi suhtes sümpaatiailminguid?

Profašistlikeks võib pidada meelsusi, mis õhutavad rassilist või rahvuslikku viha ja sallimatust ning samuti natslikku korda ülistavaid avaldusi. Kuigi ei saa välistada, et Eestis on taolise mõtlemisstiiliga inimesi, ei domineeri need meelsused meie ühiskonnas. Seetõttu julgen väita, et seda laadi süüdistused on Eesti elanikele solvavad ja täielikult alusetud.

Teise maailmasõja ajal olite Teie poisike. Mida te ise tollest ajast mäletate?

Kui need sündmused algasid, olin ma 11-12 aastane. Kõik algas ju Molotov-Ribbentropi paktist, kui kaks tollal totalitaarset režiimi leppisid kokku Baltikumi jagamises. Sõja-eelsete repressioonide tagajärjel paljud inimesed kaotasid oma lähedased ja omaksed, mõned minu kaaslased jäid vaid ime läbi ellu ja Eestisse. Kui mõned neist hiljem teenisidki saksa sõjaväes, siis sõdisid nad mitte natside eest, vaid stalinliku režiimi vastu. Nad lootsid, et Saksamaa niikuinii ei suuda võita ja siis tekib Eestil šanss taastada oma iseseisvus ja kaitsta end juba kolmanda okupatsiooni eest.

Eesti valitsus oli mõned kuud põranda all ja mingil hetkel isegi kuulutas välja Eesti iseseisvuse. Ning siis puhkes Tallinnas ja väljaspool seda terve rida relvastatud kokkupõrkeid natslikus armees teenivate eesti sõdurite ning saksa sõjaväeosade vahel. Olgugi, et saksa vormis, kuid eestlased, sõdisid Saksamaa vastu. Kui tol ajal oleks NSVL saanud garanteerida Eestile iseseisvuse, ei oleks praegust konflikti üldse tekkinud. Siis oleksid eestlased pühendanud kõik oma jõud võitlusele saksa armee vastu. Niisama seda teha oleks aga lihtsalt ebaloogiline.

Totalitaarsete režiimide, stalinismi ja hitlerismi, kokkupõrkes kaotas Eesti iga neljanda-viienda elaniku ning pole tänini suutnud täielikult taastuda. Näiteks oli sõja eel Eesti majandus enam-vähem võrreldav Soome omaga. Nüüd aga jääme me kordades maha. Ja siit tuleneb see oskamatus - ma nimetaksin seda nii - tolle aja meenutusi reaalselt hinnata. Ma kutsun kõiki üles rahumeelselt ja rahulikult teadvustama toimunut, nii nagu on seda teinud Prantsusmaa, Saksamaa, Poola, kelle jaoks need sündmused polnud vähem traagilised.

Siirdugem mõneti ettepoole, Teie presidendiaja lõppu. Kui kaugele Teie arvates arenevad selleks hetkeks Eesti suhted oma naabri, Venemaaga? Kas Te näiteks loodate kohtumist Putiniga?

Vaatamata sellele, et meie vastastikune ajalugu on äärmiselt keeruline, on Eesti juba hakanud suhtuma sellesse väga realistlikult ja me püüame konstruktiivsele koostööle üle minna. Meil on sedavõrd palju võimalusi! Alustades sellest, et meie kultuurid on ajalooliselt ühte sulandunud ning pakuvad huvi mõlemale poolele. Ent tänapäeva maailmas on esiplaanil loomulikult majandus ja siin peavad mõlemad pooled olema huvitatud väga headest suhetest. Eesti on nüüd EL liige ja võib etendada tähtsat osa Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes, korraldada Venemaa jaoks majandussidemeid paljude liidu liikmesriikidega. Ma usun, et me võiksime edukamalt luua ühisettevõtteid.

Eestil on oma praktiliselt mittejäätuvad meresadamad. On ebaloogiline, et seejuures investeerib Venemaa kapitali sadamate ehitamisse Peterburi ümber. Seda enam, et kõik need sadamad talviti jäätuvad. Eesti on suutnud luua oma sadamates väga hea teeninduse, ehitada rahvusvahelisel tasemel välja logistikasüsteemi. Eesti sadamate kasutamine oleks Venemaale väga kasulik mitte üksnes majanduslikus, vaid ka keskkonnakaitselises mõttes. Selle raha aga, mille Venemaa praegu suunab oma sadamate ehitamisse, võiks ta investeerida tänapäevaste tehnoloogiate väljatöötamisse majanduse võtmeharudes, mis tunduvalt kiirendaks riigi arengut.

Mis puutub Venemaa pretensioonidesse Eesti vastu, siis mina isiklikult olen arvamusel, et neid probleeme tegelikult ei eksisteeri. Eesti täidab kõiki rahvusvahelisi nõudeid, kui jutt käib inimõigustest. Paljud inimesed on integreerunud, töötavad, on saanud kodakondsuse. On loodud edukad vene kollektiividega ettevõtted Ida-Virumaal ja Tallinnas. Suutsime koos välja tulla sellisest raskest olukorrast, kui lagunes Nõukogude Liit ja varisesid kokku põhimõtted, mis olid püsinud praktiliselt sajandi! Me suutsime inimlikult kõiges kokku leppida. Suhtlesin tol ajal poliitikutega, kes olid vastupidistel seisukohtadel, ja me suutsime leida ühise keele.

Ei hariduse vallas ega teistes valdkondades ei esita Eesti vene vähemusele radikaalseid või kohatuid nõudmisi. Me oleme väga meeldivalt naabrussuhetes vene vanausulistega, kes palju aastaid tagasi põgenesid siia tagakiusamiste eest ja on leidnud oma koha eesti ühiskonnas. Molotov-Ribbentropi pakti tagajärjel on siin möödapääsmatult tekkinud juba teine venekeelne vähemus. Kirde-Eestis on eestlased ise muutunud vähemuseks. Ent inimlikult me kõik mõistame, et kaasaegsed inimesed pole süüdi selles, mis noil aastail toimus. Miks peaks neid hukka mõistma? Ja kuidas üldse saab neid hukka mõista! Ma loodan, et edaspidigi edendame me koos omavahelisi suhteid, mitte aga ei otsi konflikte. Ja et ka Venemaa mõistab meid.


Jevgenia GARANŽA


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee