In English

Proua Ingrid Rüütli kõned
Ava print vaates

Proua Ingrid Rüütel Tallinnas Rahvusraamatukogus Välis-Eesti kongressil 1. juulil 2004
01.07.2004


Pärimuskultuur tänapäeva ühiskonnas

Postmodernistlikku maailma iseloomustab piiride hägustumine, seniste püsivate ühiskondlike struktuuride lagunemine paljudeks allstruktuurideks ja võrgustikeks ning teiselt poolt integratsioon, lokaalsete ja rahvuslike majanduste ja kultuuride muutumine globaalse suhete süsteemi osaks.

Toimivad kaks vastandlikku jõudu – ühelt poolt sarnastumine, ühtlustumine, teisalt identiteetide, käitumismallide ja arusaamade paljusus. Rahvuskultuurides segunevad vanad ja uued, omad ja võõrad nähtused.

Järsult suurenenud migratsioonist ja rahvaste segunemisest hoolimata püsib inimese loomupärane soov kuuluda kuhugi, tunda end mingi sootsiumi, sealhulgas rahvuse liikmena. Kuid rahvus pole enam üks tervik ühiste aadete, eesmärkide ja kultuuriga, vaid jaguneb paljudeks erinevateks huvigruppideks, kes erinevad ka kultuuriliselt identiteedilt.

Rahvuskultuuri edasikestmiseks on vaja traditsioone, mis tagavad järjepidevuse, ning positiivseid välisimpulsse ja individuaalseid loovaid andeid, mis kindlustavad innovatsiooni. Rahvuskultuur kestab ja areneb nende koosmõjul.

Traditsiooniline ehk pärimuskultuur on tekkinud ja levinud suulise pärimusena (kuuldeliselt või jäljenduse teel). Pärimuskultuuri nähtustel puudub mingi kindel, kirjas või muul moel fikseeritud kuju ning nad levivad ajas ja ruumis variantidena.

Leviku aega ja ruumi on raske piiritleda, nagu pole võimalik piiritleda ka üldse traditsiooni ehk pärimuse aega ja ruumi. Suuline kultuur võib tekkida ka tänapäeval ja levida mingis kitsamas või laiemas kollektiivis. Mõiste pärimuskultuur eeldab aga kindlasti seda kandvat kollektiivi, kes tunnetab seda omana, olgu see siis mingi kitsam kogukond või terve rahvas.

Puhas suuline traditsioon saab siiski eksisteerida vaid kirjaoskuseta ühiskonnas, pikaajalise kirjaoskusega ühiskonnas on kirjalik levik trükisõna kaudu paratamatult sekkunud protsessi. Tänapäeval on lisandunud olulise kultuurilevi vormida meedia. Nii toimub pidev suulise traditsiooni, kirjaliku ning meediakultuuri lõimumine ja mitmesuguste vahevormide teke.

Omakultuuri süvastruktuurid kanduvad edasi pärimuskultuuri kaudu ka muutunud vormides. Pärimuskultuur on mitmetahuline ja keerukas nähtus – ajas ja ruumis leviv ja muutuv protsess, alati keerukam kui mistahes definitsioon.

Eesti pärimuskultuur tänapäeval nõuaks põhjalikumat kaardistamist ja uurimist, mis ei ole aga kerge ülesanne juba seetõttugi, et kogu situatsioon on dünaamiline ja muutub pidevalt.

Joonis. Folklooriprotsess: folklorismi teke

Folklooriprotsess: folklorismi teke

Pärimuskultuurist võib tänapäeva Eesti kultuuris kõnelda niisiis mitmel eri tasandil. See eksisteerib

1. suulise pärimusena, kuhu kuuluvad
  • põlvest põlve edasi kantud traditsioon: Kihnu ja setu kultuur, mõned kalendritähtpäevatavad (jõulud, jaanipäev, mardi- ja kadrikombed), lastemängud, jm;
  • uued nähtused (näiteks anekdoodid, üliõpilaste malevalaulud),
2. kirjalike, kuuldeliste ja audiovisuaalsete jäädvustustena arhiivides ning tiražeeritud publikatsioonidena (trükised, heliplaadid ja -kassetid, videod, filmid), samuti raadio, televisiooni ja interneti teel;

3. viimaste kaudu taas käibele läinud sekundaartraditsioonina
a. spontaanses situatsioonis
b. harrastustegevuses
c. professionaalses kultuuris (heliloojate teostes ja kutseliste interpreetide esituses).

Seega omaaegsele Eduard Laugaste määratlusele rahvaluule kolmest faasist (elava käibe, mälus säilimise ja kirjapanekute faas) tuleb tänapäeval kindlasti lisada veel sekundaartraditsioon ehk "folkloori teine elu".

Lauri Honko on öelnud oma artiklis "Folklooriprotsess": "Folkloori "teine elu" tähendab pärimusainese ülestõusmist arhiivist või muust säilituspaigast. Pärimusprotsessist lahti rebitud ja talletatud aines satub jälle ringlusse /---/.

Esituse mehhanism, esituskoht, kuulajad ja eesmärgid on teised. Sellegipärast võib esitus olla suurepärane, lisada pärimuse mõistmisele midagi sellist, mida algupärane esitus samas olukorras ehk ei suudakski".

Genuiinse folkloori teadlikku kasutamist uue ajastu kultuuris – uues kontekstis ja funktsioonis, enamasti ka uutes vormides on hakatud nimetama folklorismiks: suulises kultuuris tekkinud, kuid vahepeal ununenud rahvalaulud, -tantsud, -pillilood, kombed jne. taaselustatakse mingite fikseeringute vahendusel kas võimalikult ehedana, seadete ja töötlustena või kasutatakse uusloomingu allikana.

Seda protsessi kannavad nii kunstiline harrastustegevus kui ka professionaalne kultuur, mis on omavahel mitmeti segunenud (kutseliste heliloojate või koreograafide seadeid esitavad harrastuskollektiivid, kutselised interpreedid jällegi esitavad rahvamuusikat jne).

Folklorism ei tähenda sugugi üksnes esitust "teiste jaoks". Ameerika uurija Guntis Šmidchens summeerib oma doktoriväitekirjas: "Balti folklorism tänapäeval on uus variant pikaajalisest traditsioonist kasutada rahvalaule ja laulmist rahvusliku eneseteadvuse vahendina".

Ja nagu näitavad eesti folkloorirühmades läbi viidud ankeetküsitlused, on neis osalemise motivatsioonina esikohal mitte esinemine, vaid just osalemine ise, s. o. kunstiline ja emotsionaalne eneseteostus pärimuskultuuri kaudu.

Pärimuskultuuri väljundid tänapäeval on mitmekesised – suurtest pidustustest kohalike üritusteni, kontsertidest tantsumuusikani ja spontaansete juhtumusteni. Kõige suurejoonelisemad üritused on muidugi üleriigiline laulu- ja tantsupidu, kus harrastuskoorid ja tantsurühmad esitatavad professionaalsete autorite loomingut, sealhulgas rahvalaulu- ja rahvatantsuseadeid.

Uus nähtus on folkloorifestivalid. Regulaarselt toimuvaid folklooripidustusi on Eesti paarikümne ümber. Suurim rahvusvaheline folkloorifestival on "Baltica" (toimub igal aastal järgimööda Eestis, Lätis ja Leedus). Tänavu peeti Balticat 6. korda Eestis. Peakontserdid olid Tallinnas, maapäevi korraldati kümnes maakonnas.

Tuntumad folkloorifestivalid on veel Viljandi pärimusmuusika festival, Võru folkloorifestival ja Viru säru. Kohalikest festivalidest olid varaseimad Seto leelopäevad (esmakordselt 1977). Viru säru oli esimene rahvusvaheline folkloorifestival Eestis (toimus esmakordselt 1986). Seejärel tekkisid paikkondlikud folkloorifestivalid pea kõigis maakondades.

Seto leelopäevade, Baltica, Viru säru jt ning mõnede lastepidustuste esinemiskavad on orienteeritud ehedale paikkondlikule pärimusele. Iga festivali osaks on ka spontaansed laulmised-tantsimised publiku osavõtul. Seto leelopäevade eripäraks on improvisatsioonivõistlused etteantud teemale, mis tõendavad setu rahvalaulu elujõudu.

Paljudel üritustel võib leida nii ehedat folkloori kui ka seadeid ja folkloorielementidega uusloomingut.

Spetsiaalselt rahvapillimuusikale on pühendatud rahvusvaheline torupillimuusika festival "Lahemaa Torupill", külapillimeeste kokkutulekud Saaremaal, rahvaliku viiulimuusika päevad, lōōtspillimuusika päevad, pillimeste võistumängimised (näiteks Võru festivalil) jms.

Rahvapillide ja rahvapärase mängutehnika õpetamiseks korraldatakse kursusi ja suvekoole. Häid rahvapillimehi on mitte ainult vanade, vaid ka noorte hulgas. Üha enam levib kodune rahvapillide valmistamine. Tegutsevad nii peast mängivad kapellid kui ka noodiseadeid mängivad rahvapilliansamblid ja -orkestrid.

Uus nähtus on peamiselt Viljandi Kultuurikolledžist võrsunud professionaalsed pärimusmuusikud, kes esitavad omatehtud seadeid, aga ka autentset pärimusmuusikat ja viimase sugemetega omaloomingut.

Rahvalauluansambleid on kõigis maakondades. Pärimusmuusika peamisteks kandjateks tänapäeval ongi harrastusrühmad. Hiljuti lõppenud Baltika festivalil osales üle saja eesti rühma. Kolmandik olid lasterühmad.

Baltica 2001 eesti rühmades läbiviidud ankeetküsitlus näitas, et folkloorirühmad haaravad erineva vanusega, erinevate elukutsetega, erineva haridustaseme inimesi, keda seob ühine huvi pärimuskultuuri vastu ja ühine soov end selle kaudu teostada. Kui lapsed välja arvata, domineerivad keskeri- ja kõrgharidusega inimesed. Folklooriharrastus ei koondu vaid äärealadele, vaid eksisteerib ka suurtes linnades.

Vastustest küsimusele, miks osaletakse folkloorirühmades, selgus, et rahvakunsti viljelemine on tähtis inimeste elukvaliteeti tõstev tegevus. See võimaldab kunstilist eneseteostust, sotsiaalset ja kultuurilist kommunikatsiooni, suurendada elurõõmu, arendada vaimsust, kindlustada ja väljendada identiteeti.

Pidevalt tegutsev folkloorirühm on tegelikult seltsing, kellele rahvamuusika ja -tants on kujunenud elustiiliks. Rühma ühine seltsielu avaldub pärimuskultuuri praktiseerimises mitmesugustel ühistel ettevõtmistel, mille käigus kujuneb rühma identiteet. Esinemine on vaid üks lüli ühise tegevuse ahelas.

Eraldi küsisin, miks üldse vajatakse tänapäeval pärimuskultuuri. Kui osalusmotiividena domineerisid eneseteostuslikud faktorid, siis pärimuskultuuri järjekestvuse vajalikkuse hindamisel jäid enam kõlama rahvusliku ja kultuurilise identiteediga seonduv.

Väideti, et oma juurte tundmine annab tänapäeva maailmas kindlustunde, võimaldab eristuda muust massist, jääda eestlaseks;

esivanemate kultuuri tuleb tulevastele põlvedele edasi anda, et säiliks kultuuri järjepidevus ja põlvkondade side;
see on rahvuse säilimise alustala, rahvusliku vaimsuse ja maailmatunnetuse alus;
folkloor on omapärane, ilus ja huvitav, sellega kokkupuude tõstab elukvaliteeti, annab inimesele eneseväärikust;
pärimuskultuur on globaalse massikultuuri ja kultuurituse alternatiiv, alus uue kultuuri loomisel ja kultuurilise omapära arendamisel ka tulevikus;
see on väärt ka teistele rahvastele tutvustamiseks ning loob ühtlasi aluse mõistmaks teisi kultuure.

Paar tsitaati:

Ülle, 24 Tartu. Kui puujuured on sügaval mullas, siis ei ole ta iga tuuleiili ümber lükata. Kui ma tunnen oma rahva ajalugu ja pärimust, peaks mul olema piisavalt enesekindlust ja austust enese vastu. Siis suudan ka mõistvalt suhtuda teistesse kultuurikandjatesse.

Janika, 23, Tartu. See on vaimsus, mida ei saa meilt ära võtta ükski riigikord, sõjad ega häving. Inimene peab teadma, kes ta on, kust ta pärit on ja mis teda selle maaga seob. Seda polegi nii lihtne sõnades selgitada, see on maailmatunnetuse üks aluseid. Sellises ühtseks muutuvas Euroopas kaob inimestel identiteeditunne, kui ei olda teadlik sellest, millisest kultuurist tullakse. Kõike saab arendada ja luua edasi vaid siis, kui on, millele luua või mida arendada, tundes TRADITSIOONI.

Niisiis peavad paljud, ka noored inimesed, pärimuskultuuri oluliseks identiteedi faktoriks ja tänapäevakultuuri väärtuslikuks osaks, mis saab olla aluseks rahvuskultuuri arendamisel ka tulevikus.

Et minu jutt liiga optimistlik ei paistaks, pean märkima, et vahendasin siin nende inimeste seisukohti, kes ise pärimuskultuuri viljelevad. Neid pole sugugi vähe, kuid paraku on Eesti meediakanalites ja noorte hulgas esikohal siiski globaalne massikultuur.

Käesoleva kongressi kontekstis tahaksin aga rõhutada, et eestluse, ka väliseestluse püsimise peamine eeldus on eesti rahvuse ja kultuuri kestmine meie põlisel asualal, meie kodus, Eestimaal.

Kuidas tagada seda olukorras, kus eesti rahva iive on jätkuvalt negatiive mitte üksnes madala sündivuse, vaid ka selle tõttu, et väga paljud noored lahkuvad paremat elu otsides kodumaalt ning neil puudub motivatsioon Eestisse tagasi tulla, kuna (tsiteerin):

"Elukvaliteeti ja inimarengut ühiskond väärtustada ei oska, kinni maksta ei taha ega lõpuni võibolla ei suuda.--- Kui vaja, saavad vaba Eesti inimesed elus edasi minna ilma neist võõranduva postsotsialistliku Eesti riigitagi. Olen noor ja optimistlik, tahan elada täna ja julgen öelda, et saan sellega hakkama." (Raivo Lööper, Pilk Eesti tegelikkusest välismaale lahkujate kaitseks).

Ja veel – sajad, kui mitte tuhanded eesti tütarlapsed on abiellunud välismaal ning sünnitavad seal lapsi, kellest ei saa paraku enam eestlasi. Kas selles valulises protsessis toimub kunagi pööre? Kas nad võiksid koos oma peredega kunagi Eestisse elama asuda ning oma lapsed ja lapselapsed eestlasteks kasvatada? Mida selleks teha? Aga see on juba uute uurimuste ja ettekannete teema.

Üks on kindel – eestlaseks jäämine eeldab igavesest uuenemisest hoolimata oma keele ja kultuuri, rahvuslike traditsioonide ning ühise ajaloomälu säilitamist.

Lõpetan taas ühe noore rahvakunsti harrastaja mõtteavaldusega:

Lauri, 28: "Loomulikult tuleb pärimust säilitada, pärimus peab kohanduma uute keskkondade ja reaaliatega. Pärimuses on muistne tunnetus, vägi, kümnete põlvede sadestunud mälu ja see saab meid aidata seni, kuni kestab lokaalne inimasustus."



© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee