| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President taasiseseisvumispäeval 20. augustil 2004 Kadriorus20.08.2004
Armsad kaasmaalased, daamid ja härrad!
Õnnitlen teid, kogu Eesti rahvast ja meie sõpru välismaal Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aastapäeva puhul!
Tähistame oma tänast püha eelmistest suuresti erinevas olukorras. Meie kunagised unistused Eestist kui vabast ja võrdväärsest Euroopa riigist on nüüd teoks saanud. Esmakordselt peame taasiseseisvumispäeva Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigina, kelle rahvusvaheline seisund on kindlam kui eales varem.
Et meie riik sai ajaloo seisukohalt nii lühikese ajaga kahe võimsa ühenduse liikmeks, on rahva ja paljude poliitiliste jõudude ühise pingutuse tulemus. Üksmeelt on meil vaja aga ka edaspidi, et kindlustada turvaline tulevik kogu rahvale. Eestlaste võime tegusalt ja isetult ühte hoida ei pea ilmnema ainult kriisihetkedel.
Nii nagu mälestusväärsetel augustipäevadel 13 aastat tagasi, vajame tänagi mõttekaaslust, küünarnukitunnet ja solidaarsust - et meie riik oleks kõigile oma elanikele sotsiaalselt turvaline. Seetõttu ei tahaks nõustuda mõtteavaldustega, nagu oleks solidaarsus midagi illusoorset ja kaasaegses ühiskonnas tarbetut. Niisugune mõtteviis sünnitab hoolimatust ja üleolekutunnet kaaskodanike suhtes ning ükskõiksust abivajajate vastu, keda on iga rahva seas ja keda igas demokraatlikus riigis ka aidatakse.
Solidaarsus ja ühiskonna sotsiaalse mõõtme teadvustamine on alus, millel toimib Euroopa Liit ja ülejäänud demokraatlik maailm. See annab ühiskonnale sidususe, mis hoiab kogu elukorraldust murenemast.
Tänane Eesti ei vaja vastandamist. Vajame hoopis rohkem mõistvust, vastutustunnet ja sotsiaalselt tundlikku pilku riigiasjade ajamisel. Vähe on sellest, kui valitseb koosmeel mõtte- ja parteikaaslaste vahel. Ühiskonna sisemist tugevust ja stabiilsust näitab siiski laialdasem solidaarsus, võime mõista ning austada kõikide inimeste vajadusi ja võimalusi.
Samast tunnetusest sündis veidi vähem kui aasta tagasi ühiskondlik kokkulepe. Täna on kohane rõhutada, et leppe aluseks said põhimõtted, mida Eesti Vabariik tähtsustas juba oma algusaastatel. Need olid juba siis humanism, inimväärikuse ja kodanikuvabaduste austamine ning väärtustamine. Meenutagem, et austusest siin elavate rahvakildude vastu võeti vähemusrahvuste kultuurautonoomia seadus vastu juba 1925. aastal ning samuti vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist.
Tänu demokraatlikule riigile omaste põhimõtete järgimisele ja erinevate jõudude heale koostööle suutsime 1991. aastal ilma vägivalla ja ohvriteta taastada iseseisvuse. See on vaieldamatult märkimisväärne saavutus, mille üle võime uhked olla nii täna kui ka tulevikus.
Samuti võime tänagi kinnitada, et Eesti Vabariik austab ja järgib demokraatia põhimõtteid ja norme ning rakendab neid kõigi Eesti elanike suhtes. Seetõttu tuleb kahetseda aeg-ajalt kõlavaid põhjendamatuid süüdistusi meie rahvuspoliitika aadressil.
Head kuulajad!
Meie jaoks ei lõppenud ajalugu Euroopa Liidu ja NATO täisliikmeks saamisega. Brüsselis ja Strasbourg'is peame ikka ise oma rahva huvide eest seisma ning mitte ainult meie tänast poliitikat, vaid ka ajalugu tutvustama. Ennekõike puudutab see neid peatükke minevikust ja olevikust, mis on põhjustanud vastuolulisi hinnanguid.
Üks niisuguseid peatükke hõlmab enam kui poole sajandi taha jäänud sündmusi. Eesti tegelikud valikud nii 65 kui 60 aastat tagasi olid määratud Molotovi-Ribbentropi paktiga, mille kohaselt kumbki totalitaarne režiim ei näinud ette väikeriigi iseseisvust. Samas ei sõdinud selle väikerahva pojad võõrriigi mundris ja relvadega kummagi okupandi huvide eest, vaid oma pere ja rahva kaitseks ning lootuses taastada oma riik.
Ajaloo ühekülgne käsitlus sünnitab paratamatult müüte, mida siis aeg-ajalt püütakse kampaanialikult purustada. Vastandamine ja haavade osatamine ei ole ajaloo käsitlemisel parim tee. Pigem õppigem minevikust! Kutsun üles põhjalikult vaatama ka meie lähiajalukku, uurima ja analüüsima 13 aasta taguseid sündmusi, et pärandada neist tulevastele põlvedele võimalikult täpne ülevaade.
Eesti sai 13 aastat tagasi toimunust tohutu arengukiirenduse ning mõistagi soovime, et tempo ei raugeks. Ent samavõrra tahame näha ka üha ühtlasemalt jaotuvate hüvedega inimsõbralikumat riiki. Niisuguses riigis peaksime senisest märksa tõhusamalt toetama järeltuleva põlvkonna kasvatamist kui investeeringut oma rahva tulevikku.
Iseseisvuse taastamise päevil oli meie püüd detsentraliseerida võim, arendada osalusdemokraatiat, anda rohkem otsustusõigust omavalitsustele. Lähimusprintsiibist lähtus poolteist aastakümmet tagasi Eestis alanud haldusreform ja sama põhimõte on tänini au sees Euroopa Liidus. Hiljem on aga Eesti poliitikud püüdnud koondada üha rohkem võimu pealinna riigiasutustesse ning siduda seal töötavaid ametnikke erakondlikult. Võim on seeläbi üksnes kaugenenud rahvast.
Meid ootab ees hulk pakilist tööd Eesti heaks. Selles töös vajame teenäitajatena solidaarsus- ja vastutustunnet. Nii tugevneb meie-tunne ja uhkus oma riigi üle, niisuguse riigi üle, mis hoolib igast oma elanikust.
Soovin kõigile edu ja õnne!
|
| |
|
vpk.ee
