In English

Intervjuud
Ava print vaates

Vabariigi President ajalehele Maaleht 29. juulil 2004
29.07.2004


Arnold Rüütel: Nüüd suudame maaelu taastada

Saaremaa kadakate vahel, maalilise lahe kaldal seisab president Arnold Rüütli tagasihoidlik suvemaja. Presidendi valduste piirilt ei maksa otsida tänases Eestis nii tavaliseks saanud hoiatavaid silte ERAMAA, PRIVAT. "Ma pole seda põhimõtteliselt teinud," tunnistab suurepärases vormis riigipea Maalehele. "Mul ei ole midagi selle vastu, kui keegi ranna ääres jalutab ja ilusat loodust naudib." Rüütli pere on kõik oma suved pereisa lapsepõlvemaadel veetnud. Aastate jooksul on tihedasse kadastikku viis "tuba" raiutud. Enne kui majasse koliti, püstitati sinna pereliikmete telgid.

* * *

Enne euroreferendumit rõhutati, et Euroopa Liidust võidavad kõige enam põllumajandus ja keskkonnakaitse. Härra president, mida ütlete Eesti põllumehele täna?

Minu seisukoht on jäänud samaks. Oleme nüüd majandusruumis, kus kehtib põhimõte: riik ja ühiskond peavad arenema kõikides piirkondades, mitte ainult üksikutes suurtes keskustes. Usun, et Eesti areng saab sellega olulise, täiendava tõuke.

Tahan loota, et nüüd suudame oma maaelu palju paremini taastada. See on põhimõtteline küsimus. Jääme rahvana ja riigina püsima vaid siis, kui suudame tagada arengu kogu Eestimaal, ka kõige kaugemates piirkondades.

Pole kahtlust, et põllumajandus on regionaalpoliitika üks aluseid. Ning EL on kõikides oma regioonides sellele väga tugevasti kaasa aidanud. Kui Eestis olid põllumajanduse subsiidiumid möödunud 10-15 aasta jooksul nulli lähedal, viimastel aastatel vaid mõni protsent, siis ELis olid üle 40-45 %.

Seni on pilt ikka väga nutune.

Taasiseseisvumisega alanud reformidega siirdusime turumajandusse väga järsult. Ühiskond ei suutnud sellega sama kiiresti kohaneda.

Ma ei räägi sellest, et oleksime pidanud liikumist aeglustama, kuid poliitilised jõud pidanuks protsesse kavandama ja läbi viima tasakaalustatumalt. Enam tulnuks arvestada piirkondlikke ja valdkondlikke eripärasid, maamajanduse ja muu majanduse erinevust. Edukas majandusmees võib ju linnas ehitada uue ettevõtte ja leida töötajad paari-kolme kuuga. See pole aga võimalik maaelus, kus arengutsükkel on viiest kümne aastani.

Kuigi maa tagastati endistele omanikele, ei olnud Eesti põllumeestel Lääne-Euroopa riikide tasemel tehnikat, mistõttu polnud ka suutlikkust võrdsena turul konkureerida. Ainult üksikud, väga jõulised põllumehed suutsid senise tootmise säilitada või oma talu luua. Tervikuna polnud see aga võimalik, mistõttu aga suur osa elanikkonnast lülitati arengust välja.

Paraku ei mõeldud nendele inimestele riigi tipptasemel piisavalt ka mitme järgneva aasta jooksul. See annab tänaseni väga valusalt tunda.

Edasi pidanuksime liikuma samm-sammult, aidates reaalselt kaasa sellele, et Eesti talumajandus oleks taas arenenud. Maainimest aidanuks kas või vastuvõetavate tingimustega laenud. Siis poleks külaelu niimoodi lagunenud. Nüüd on jätkusuutlikkust taastada selle võrra raskem.

Aastaid püüdlesime NATO ja Euroliidu vihmavarjude alla. Kas nüüd, kui me seal viimaks oleme, võib jalad seinale visata?

EL kui majandusühendus ja kui suhteliselt ühtne, ajalooliselt väljakujunenud kultuuripiirkond aitab tõesti Eesti stabiilsust kindlustada. Kuid tänapäeva rahutus maailmas on ühiskonna arenguks vajaliku kindluse ja tasakaalu saavutamine võimalik vaid pidevat tööd tehes, mitte jalgu seinal hoides.

Loomulikult on Eestile vaja ka sõjalist julgeolekut, mille NATO oma liikmetele tagab. Me peame aga võrdväärse partnerina osalema kõikide ülesannete täitmisel, et kindlustada rahu kõigepealt NATO liikmesriikide julgeolekuruumis, aga vajadusel ka teistes piirkondades.

Peame väga tõsist tööd tegema, et tagada oma esmane julgeolek. Eestil on pikaajalised traditsioonid Kaitseliidu näol. Seda on vaja edasi arendada, tõsiselt tegelda kaitsetahte kasvatamisega ka noorema põlvkonna hulgas.

Ühtlasi tuleb pidevalt silmas pidada kaasaja maailmas esile kerkivaid uusi ohte - keskkonnakaitselisi, terrorismiga seonduvaid. Need on globaalsed probleemid, mis võivad puudutada igat riiki ja piirkonda. Kui oleme oma ühiskonna nendeks ette valmistanud, suudame tagada Eestimaa julgeoleku.

Härra president, kuidas te hindate Eesti-Vene tänaseid suhteid?

Eesti soovib suhetes Venemaaga saavutada ja hoida heatahtlikke, rahumeelseid ja mõlemaid pooli huvitavaid kontakte nii majanduses, kultuuris, teaduses, hariduses kui ka teistes valdkondades. Seejuures arenevad kahepoolsed suhted kooskõlas ELi ja Venemaa suhete üldiste suundadega.

Vaatame tagasi ajalukku. Kunagi tulid vanausulised Eestisse ja leidsid siin endale uue kodu. Nad on meie täieõiguslikud kaaskodanikud ning usun, et meil kõigil on hea meel sellise huvitava kultuuripärandiga rahvakillu olemasolu üle Eestis. Elu Peipsi ääres on praegu küll majanduslikult raske, kuid inimesed teavad, et paremaks muutub see mitte läbi vastandumiste, vaid ühel meelel töötegemise.

Teise näitena tooksin iseseisvuse taastamise. See toimus ülimalt keerulises olukorras. Nõukogude Liidu näol oli tegemist totalitaarse režiimi ja tuumariigiga, kes oli harjunud maailmas domineerima. Loomulikult oli Moskva keskvõimule vastuvõetamatu, kui kolm Balti riiki hakkasid taastama oma iseseisvust. Sellest ajast mäletame ka interliikumise agressiivsust. Kuid me suutsime kõik need pinged rahumeelselt ja veretult ületada. Täna võiks seda tuua eeskujuks tervele maailmale.

Aga ikkagi süüdistused selles, nagu kujutaks Eesti oma suurele naabrile sõjalist ohtu? Või viited fašismilembusele?

Venemaa on suur riik, kellel tõsised rahvusvahelised ambitsioonid. Need on kestnud läbi sajandite.

Kõik pretensioonid inimõiguste valdkonnas, mis meile esitatakse, on ülimalt vaieldavad, sest Eesti on need küsimused lahendanud vastavalt rahvusvahelistele nõudmistele, meie lahendused on rahvusvaheliselt igati aktsepteeritud.

Ma rõhutan veel kord, et Eesti soovib Venemaaga heatahtlikke suhteid kõigil tasanditel. See eeldab aga mõlemapoolset head tahet. Meie hea tahe on selleks olemas. Usun, et demokraatia areneb ka Venemaal.

Eesti on igati valmis aitama kaasa kõikidele positiivsetele protsessidele nii hea sõna kui teoga - eelkõige läbi meeldiva, mõlemale poolele kasuliku koostöö -, ja seda ELi kontekstis. Ma usun, et juba täna, seda enam aga homme ei ole vähemalt Euroopas kohta agressiivsetel ambitsioonidel.

Viimaseid valimisi iseloomustasid kaks märksõna - ülim loidus ja tulemuste suur ootamatus. Mida see näitab?

Arvan, et Eesti ühiskond ei olnud piisavalt informeeritud, mida Euroopa Parlament endast tegelikult kujutab ning mida on võimalik selle kaudu realiseerida.

Ilmselt ei teinud poliitilised jõud küllaldast selgitustööd, ei rääkinud inimestega otse. Pearõhk oli pandud reklaamifirmadele. Parteid kulutasid läbi nende palju raha propaganda tegemiseks, kuid sisulistest asjadest oli vähe juttu. See võiski olla olulisim põhjus, miks valimised just selliseks kujunesid.

Kes pani palju raha huugama, sai vähe villa, ja vastupidi.

Propagandat tehti meie rahvale mitte päris omaste meetoditega. Küllalt suur mõju oli ka isikutel. Rahvas lihtsalt usaldas teatud isikuid, samal ajal võibolla ei suudetud päris hästi määratleda nende poliitilist kuuluvust.

See oli hea kogemus ühtpidi rahvale, teiselt poolt poliitilistele parteidele, et mitte ainult suured rahad ei ole otsustavad. Määrava tähtsusega on ideed ja seisukohad, eelkõige aga analüüsiv suhtumine. Sama ütlesin ka umbes kuu aega enne valimisi.

Kas valimiste ootamatu tulemus viitab ühiskonna poliitilise meelsuse muutusele? Saab sellest teha ka kaugemale ulatuvaid järeldusi?

Kui vaadata teistes riikides toimunut, siis näeme, et mõnelgi pool astusid poliitiliste jõudude juhid tagasi, kui valimised polnud neile edukad. Eestis pole asjasse nii tõsiselt suhtutud. Võibolla ongi aga meil nii õigem.

Kindlasti avaldavad Europarlamendi valimised mingit mõju kohalikele valimistele ja edasi ka Riigikogu valimistele. Aga milline see mõju täpselt on, seda on raske ja tänamatu prognoosida.

Härra president, mis on teie meelest kõige olulisem probleem, millega Eesti ühiskond täna silmitsi seisab?

Ma võrdleks ühiskonna arengut inimese organismiga. Kui üks või teine organ ütleb üles, on töövõime pärsitud. Kuna perekond on riigi alustala, laiendaksin seda mõtet ka perekonnale. Tugevas perekonnas on kõik eluvõimelised ja tunnevad end hästi. Kui kedagi tabas mure, on tugi on omast perest võtta, üksteist toetatakse ja aidatakse.

Samad põhimõtted toimivad ka riigi puhul. Kõigepealt tuleks luua tugev perekond, selle alusel ka tugev riik, kus inimarengu kõik aspektid oleks tasakaalustatud. Nõrgemate aitamise kohustus on meil kõigil, eriti tugevamatel, eelkõige aga riigil. Poliitilised jõud peavad seda jälgima.

Kui vaadata rahvusvahelist inimarengu aruannet, siis Põhjamaades on suudetud ühiskonna areng hoida stabiilsena, tasakaalustatuna, vaatamata sellele, et inimesed elavad geograafiliselt karmides tingimustes.

Kui räägitakse ühiskonna arengu kiirendamisest, on moodne kõnelda prioriteetidest. Jahitakse poliitilisi punkte ja realiseeritakse üks või teine prioriteet. Samas unustatakse ära, et see on hetkeline edu. Jõulise ja puudulikul analüüsil põhineva tegutsemise tagajärjel nõrgemad kohad kannatavad ja areng hoopis aeglustub, lisaks kõigele ka komplitseerub.

Eesti areng on olnud kiire, samal ajal killustub ühiskond üha enam. Palju probleeme on noortel, eelkõige lasterikastel peredel ja maainimestel. Noored peaksid saama hea hariduse, samal ajal on eelkõige maainimestel olnud selles osas tagasihoidlikumad võimalused.

Töötasu on maal tunduvalt madalam, tööpuudus kaugemates piirkondades suurem. Nendest paikadest pärit noortel on raskusi ülikooli pääsemisega, eriti kui nad peavad ise õppemaksu tasuma. Nii jääb arenguvõimalustest kõrvale suur osa meie rahvuslikust potentsiaalist.

Kindlasti tuleb pidevalt otsida lahendusi ka eakate inimeste muredele. Need on meie endi vanemad ja vanavanemad, kes andsid oma osa ühiskonna arengusse ning tõid meid kõiki tänasesse päeva.

Te ei soovi kuhugi "läbi murda"?

Kui, siis selles suunas, et me kõik mõistaksime: ühiskonna areng on kõige kiirem just siis, kui see on tasakaalus.

Mis ootab sundüürnikke?

See teema on avalikkuse ees viinud vastakuti inimesed, kes tegelikult ei peaks üksteisele vastanduma. Nii üürnike kui omanike jaoks on probleem, et riiki juhtivad poliitikud pole kolmeteist aasta jooksul suutnud seda küsimust lõpuni lahendada.

Nüüd, kui aastate jooksul on kogunenud pingeid ja emotsioone, oleks vale see sõlm lahtiharutamise asemel lihtsalt läbi raiuda. Omanike ülesanne ei ole riigi asemel sotsiaalabi anda, kuid see pole ka nende huvides, kui riik jätab nad iga päev suhtlema üürnikega, kes omakorda tunnevad, et riik on neid nende murega üksi jätnud.

Esmalt tuleb meil üle lugeda 1991. aastal paika pandud omandireformi eesmärgid, kus muu hulgas on sätestatud, et vara tagastamine endistele omanikele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.

Seejärel peame meelde tuletama rahvusvaheliselt toimivad printsiibid, mis kehtivad ka Eestis ning mis räägivad õigusriigile omasest õiguskindlusest. Kõnealuse probleemi lahendamine pole mõistagi presidendi kompetentsis. Olen aga soovitanud, et ühise laua taga tuleks leida nii üürnike kui omanike, samuti nii riigi keskvõimu kui ka kohalike omavalitsuste jaoks aktsepteeritavad lahendusvariandid.

Meetmetest, mis võimaldaksid eluasemeturgu korrastada, oleks üks olulisemaid munitsipaalelamufondi arendamine. Kuid usun, et võimalusi leidub veel. Kõiki osapooli peab aga ühendama tahe tasakaalustatud lahenduste leidmiseks.

Vabariigi presidendi ametlik suveresidents asub Paslepas. Miks eelistate hoopis Tulitu talukohta Saaremaal?

See siin on mulle väga hingelähedane koht, minu lapsepõlve mängumaa. Mul on siin isiklik suhe iga kivi ja puuga.

Töö laabub paremini, kui see toimub sobivas keskkonnas. Pealegi on tänapäeval võimalik elektrooniliste kanalite abil ka kõige kaugemates kohtades töötada.

Ma olen selline töörügaja - see on isakodust saadud -, ei tihka paigal püsida, kogu aeg tahan midagi teha. Siin teen ma igal vabal hetkel midagi.

Ei oleks vast õige, kui ma hakkaksin Paslepas maja ümber ehitama või ümbrust omatahtsi kujundama.

Miks te pole oma maavaldusi tähistanud kurjade siltidega Eramaa/Privat?

Ma pole seda teinud põhimõtteliselt. Mul ei ole midagi selle vastu, kui keegi rannas jalutab ja ilusat loodust naudib. Vähemalt seni, kui ta ümbritsevat keskkonda ei reosta.


Peeter Ernits


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee