| |
 | Proua Ingrid Rüütli intervjuud | | |
Proua Ingrid Rüütel ajalehele Maaleht 27. mail 200427.05.2004
Ingrid Rüütel: Rahvakultuur on olemise alustugi
18.-24. juunini toimub Eestis folkloorifestival Baltica 2004.
Aastaid on Baltica festivali hing ja ideeline juht olnud Ingrid Rüütel, Eesti Rahvusliku Folkloorinõukogu esimees ning Rahvusvahelise Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti organisatsiooni (CIOFF) Eesti rahvusdelegaat.
Mille poolest erineb Baltica 2004 eelmistest festivalidest?
Rahvusvaheline folkloorifestival Baltica on jätkuvalt heaks näiteks Eesti, Läti ja Leedu kultuurilisest koostööst. Esmakordselt korraldame seda Euroopa Liidu liikmetena. Samas tahame meie, eestlased, rõhutada oma soomeugrilist tausta ja eripära.
Seekord olemegi pidustustele kutsunud lisaks Baltimaade rahvakunstimeistritele ühelt poolt soome-ugri ja teisalt kaugemate Euroopa maade folkloorirühmi, et toonitada nii meie kokkukuuluvust kui ka erisust.
Mis on olnud Baltica festivalide tähtsaim sõnum?
Baltica väärtustab ehedat paikkondlikku pärimust kui meie rahvuskultuuri ühist rikkust ning identiteedi alustuge. Paikkondlikud ja rahvuslikud kultuuritraditsioonid on aluseks ka uue kultuuri loomisel ning garantiiks kogu maailma kultuurilisele mitmekesisusele.
Kuidas on õnnestunud rahvakultuuril edeneda tingimustes, kus märksõnaks kõiges on saanud raha?
Öeldakse, et raha paneb rattad käima, ja nii on see ka tänapäeva kultuuris.
Globaalne tööstuslik kommertskultuur tungib peale kõikjal maailmas, ohustades paikkondlikult omapärast ning eetiliselt ja esteetiliselt väärtuslikumat kultuuri.
Seetõttu vajab ka kohalik rahvakultuur nii moraalset kui ka rahalist tuge. Rahalist eelkõige seetõttu, et meie rahvakultuuri juhid on kõrgharidusega spetsialistid, kes vajavad inimväärset palka ja sotsiaalseid garantiisid. See tagab ka meie rahvakultuuri kõrge kunstilise taseme.
Teiseks ei saa tänapäeval ühtegi suuremat kultuuriüritust korraldada ilma rahata, sest tuleb maksta ruumide, transpordi ja kõige muu eest.
Riik enam rahvakultuuri otseselt ei toeta (kultuuriministeeriumi viimaste aastate eelarvest on rahvakultuurile eraldatud alla 1%), omavalitsustel pole selleks aga piisavalt raha.
Õnneks on meil Kultuurkapital ja Rahvuskultuuri Fond ning ka paljud omavalitsused on pidanud kohaliku kultuurielu toetamist oluliseks, leidnud selleks raha ja võimalusi.
Selge on aga seegi, et meie rahvakultuur on alarahastatud ning vajaks edaspidi enam tuge, et konkureerida kommertskultuuriga ja säilitada oma järjepidevus.
Missugused on rahva-kultuuri ja ka Baltica tulevikuväljavaated ning kuivõrd see sõltub riik-likust kultuuripoliitikast?
Kultuuripoliitika tähendabki ju eelkõige rahastamise prioriteete. Loodame väga kavandatavatele rahvakultuuri korralduse seadusele ning loovisikute seadusele, mis paneks paika riigi ja omavalitsuste vastutuse ning tagaks meetmed omakultuuri säilitamiseks ja arendamiseks.
Baltica on tegelikult rahvusvaheline koostööprojekt. Esiteks on see kolme Balti riigi ühine ettevõtmine ning toimub igal aastal järjest Leedus, Lätis ja Eestis.
Teiseks on see on seotud ülemaailmse Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti Organisatsiooniga (CIOFF), mille rahvuskomiteena toimib Eesti Rahvuslik Folkloorinõukogu - Baltica korraldaja Eestis.
Folklooriliikumine on aktuaalne kogu maailmas ning pigem laieneb ja kogub uut jõudu, kui et ilmutab taandumise märke.
Kes on meie rahvakultuuri isikupärasemad kandjad?
Kui rääkida pärimuskultuurist, mis on meie rahvakultuuri üks osa, siis kindlasti setu laulikud, kes on võimelised traditsiooni reeglite päraselt improviseerima, aga ka meie professionaalsed pärimusmuusikud - eeskätt Viljandi Kultuuriakadeemia kasvandikud, kes oskuslikult ühendavad uut ja vana.
Kuidas teie meelest hoitakse Eestis rahvuslikke ja paikkondlikke pärimuskultuuri traditsioone?
Pärimuskultuur esialgses kontekstis ja funktsioonis on kõikjal taandumas, ka Kihnu saarel ja Setumaal, kus traditsioonid on püsinud kauem kui mujal Eestis.
Õnneks on viimastel aastakümnetel rahvalaulu, -tantsu ja -pillimuusikat taaselustatud harrastusrühmade kaudu, kes on peamised pärimuskultuuri vahendajad tänapäeva.
Vormid ja väljundid on erinevad: alates autentsust, ajaloolist tõepära säilitavatest ja rõhutavatest esitustest kuni tänapäevaste seadete ja folklooriainelise uusloominguni. Baltica, Setu leelopäevad, Viru Säru, ka mõned lasteüritused on orienteeritud kohalike kultuuritraditsioonide säilitamisele ja paikkondlike erijoonte esiletoomisele.
Viljandi pärimusmuusika festival, vabariiklik tantsupidu ning paljud kohalikud pidustused pakuvad kuulajaile ja vaatajaile enam pärimusel põhinevaid seadeid ja uusloomingut.
Kihnu kultuuriruum on kantud UNESCO vaimse pärandi meistriteoste hulka. Loodetavasti järgneb sellele pea ka setu kultuuriruum. See on suur tunnustus, mis toob ühtlasi kaasa vastutuse ja kohustuse hoida meie unikaalset pärimuskultuuri jätkusuutlikuna mitte üksnes eesti, vaid ka maailmakultuuri unikaalse osana.
Erika Klaats
|
| |
|
vpk.ee
