| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President emadepäeval Estonia kontserdisaalis 9. mail 200409.05.2004
Armsad Eestimaa emad!
Head isad ja lapsed siin saalis ning kogu Eestis!
Me tähistame tänast emadepäeva 86-aastases Eesti Vabariigis vastsete Euroopa Liidu kodanikena. Selles uudses seisundis on meie jaoks palju tundmatut ja seetõttu ehk ärevaks tegevat, ent siin on ka rohkesti igiomast ja püsivat.
Nii nagu seni, jäävad meid nüüdki ühendama oma riik ja oma keel, mille kohta võime siin maanurgas tarvitada eriti kauneid sõnu - isamaa ja emakeel. Isa annab meile elujõu, ema hoolitsuse. Mõlemad on ühtviisi vajalikud, et võiksime end turvaliselt tunda. Isamaa ja emakeel on lahutamatud igaühe ja kogu rahva turvalisest kodust.
Mida õnnelikumalt elavad inimesed oma kodudes Saaremaal ja Piirissaarel, Narvas ja Valgas, Vigalas ja Pilistveres, seda kindlam on elu meie rahva ühiskodus Eestis.
On enesestmõistetav soovida, et kodu oleks mitte üksnes turvaline, vaid ka hoolitsetud ja arendav. Kui Vabariigi President Konstantin Päts algatas kodukaunistamise traditsiooni, siis oli sihiks just niisuguse tervikliku kodu loomine. Aastatega olemegi sihile lähenenud - igaüks oma kodus ja meie kõik oma koduses Eestis. Ent tehtuga rahulduda oleks ennatlik.
Lõppenud nädalal oli mul õnn külastada üht väikseimat rahvusriiki maailmas, Islandi. Sellelt kõigi tuulte teel asuvalt saarelt suunduvad paljud noored nagu Eestistki erinevatesse ilmakaartesse teadmisi koguma. Kui aga küsida islandlastelt, kas nad noorte lahkumise pärast ka muret tunnevad, on vastus eitav. "Nad tulevad jälle tagasi, sest siin on nende kodu," ollakse Islandil kindlad.
Me loodame Eestiski, et kõik need tuhanded noored, kes on läinud siit maailma tundma õppima, tulevad samuti mahuka teadmistepagasiga tagasi. Sest siin on neid ootav pere ja kodu; sest Eesti on nende kodu. Siiski peavad nad ja peame meie kõik endalt ikka ja jälle küsima, kas see on ka hea kodu.
Mida enam tarkust, seda terasemaks ja kriitilisemaks muutub silm. Võõrsilt naasnu märkab kohe, kui koduõu on pühkimata ja peresuhted sassis. Olgu see siis oma kodumajas või terves riigis. Noored on õigusega kriitilised poliitilise mimikri ja sõnapidamatuse suhtes. Põhjendatud rahulolematust tunnevad nad seepärast, et jutud järelkasvu ja teadmiste väärtustamisest ei taha ega taha jõuda tegudeni.
Samuti ei jää vaimsete püüetega noored ükskõikseks, kui poliitikud ei suuda 13 aastat pärast iseseisvuse taastamist kokku leppida hariduse arengusuundades. See on aga hädavajalik, sest töötute read täienevad üha enam noorte, koolipingist tulnud inimestega.
Ühtaegu seisame silmitsi tõsiasjaga, et üha vähem lapsi ja noori istub Eestis koolipinki. Täna on neid juba 30 000 võrra vähem kui neli aastat tagasi ning järgneva kuue aasta vältel väheneb kooliõpilaste arv praegusega võrreldes veel kolmandiku võrra. Kahjuks ei anna siin enam midagi parandada, sest tänaseks on juba sündinud need lapsed, kes kuue aasta pärast kooli lähevad. Küll aga on meie võimuses muuta oma eelistusi ja käitumist.
Seda tõdedes küsigem, milliseid väärtusi sisendab lastesse kodu ja kool, missugust elustiili propageerib ajakirjandus. Kas haritust ja kaasinimest väärtustavat või hoopis pelgale elunautimisele ja tarbimisele ahvatlevat? Aus vastus sellele küsimusele peaks sisaldama ka isikliku vastutuse tunnetamist. Nii noor inimene kui ühiskond liigub just selles suunas, kuhu teda juhitakse.
Siin on viimased aastad ja kuud toonud mitmeid häid märke. Ühiskondliku leppega liitunute kasvav hulk süstib meisse rohkem tuleviku-usku, hariduse ja perede turvalisuse on valitsus kuulutanud oma prioriteediks. Ehk on just suurenev kindlustunne üheks põhjuseks, miks viimastel kuudel on Eestis sündinud rohkem lapsi.
Austatud emad,
armastust ja hoolt jagades vormite te mitte ainult inimest, vaid ka kodanikku ja seeläbi tervet ühiskonda. Kes teaks paremini kui teie, missugune tähendus on seejuures abikaasa toetusel, aga ka tegusal riiklikul poliitikal ja ühiskonnas levinud hoiakutel. Just teie käest peaksime küsima, missugust tulu saab riik, kus väärtustatakse ema ja perekonda.
Vastuseks usun ma kuulvat, et kasu oleks mõõtmatu. Sest kuidas hinnata oma perest päritud moraalset tugevust, hingesuurust või elu- ja töörõõmu? Just neid väärtusi, mille toel suudab iga uus ilmakodanik enda ümber taastoota headust ja kasu. Need väärtused sünnivad ja elavad edasi kindlas kodus, mille südameks on ema. Ma tänan teid hingesuuruse, elurõõmu ja armastuse eest, emad!
Kevad on lootuste, külvi- ja uue tärkamise aeg. Meie mõtted on siis tihti seotud kõige kallimate inimeste ja paikadega. Emadepäeval läheme aga ise kohale - koju ema juurde või tema viimsesse puhkepaika. Ema on ju nagu jõudu andev kevadpäike põhjarahvale. Jätkugu tema soojendavat sära kõigele ümbritsevale!
Kutsun kõiki kaasmaalasi hoidma oma perekonda ning mitte säästma jõudu, et muuta oma kodu veelgi hubasemaks. Me oleme õnnelik rahvas, kui eestlane võib Euroopas olla uhke oma isamaa, emakeele ja kodu üle.
Rõõmsat emadepäeva meile kõigile!
|
| |
|
vpk.ee
