In English

Proua Ingrid Rüütli kõned
Ava print vaates

Proua Ingrid Rüütel rahvusvahelise konverentsi "Jätkusuutlik areng, kultuur, haridus" avamisel Tallinna Pedagoogikaülikoolis 14. aprillil 2004
14.04.2004


Jätkusuutliku arengu (sustainable development) idee on välja kasvanud 1960.-1970. aastate roheliste mõtlejate töödest. Keskkonna probleemide teravnemine tõstis tähelepanu keskmesse inimese ja looduse vahelised suhted ning pani aluse uue – jätkusuutliku – arengupõhimõtte kujunemisele.

Jätkusuutliku arengu klassikaline definitsioon – see on arengutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade huve - sai laiemalt tuntuks 1987. aasta ÜRO-le esitatud raportist "Our Common Future" ("Meie ühine tulevik").

Tänapäeval peetakse antud definitsiooni problemaatiliseks, kuna selles sisaldub eeldus tulevaste põlvede vajaduste etteteadmise kohta, ning kuna selles toonitatakse eelkõige materiaalseid väärtusi.

Viimastel aegadel ongi jätkusuutliku arengu käsitlustele lisandunud sotsiaalne mõõde, milles seatakse kesksele kohale indiviid, märkides, et igal inimesel on õigus tervislikule ja täisväärtuslikule elule.

Tänaseks on jätkusuutliku arengu määratlemiseks antud väidetavalt üle saja erineva definitsiooni, kuhu kuuluvad muuhulgas ka nn inimkeskse ja tasakaalukeskse jätkusuutliku arengu määratlused.

Esimene väidab, et jätkusuutlik areng on sihipäraselt suunatud areng, mis tagab inimeste elukvaliteedi paranemise kooskõlas ökosüsteemide taluvusvõimega, taotleb tasakaalu sotsiaalsfääri, majanduse ja keskkonna vahel ning täisväärtusliku ühiskonnaelu pikaajalist jätkumist praegusele ja tulevastele põlvedele.

Jätkusuutliku arengu kui sotsiaalse ideaali teostumine eeldab avalikkuse osalemist, sidusat juhtimiskorraldust, täiustuvat seadusandlust, säästvale arengule suunatud majandushoobade rakendamist ning keskkonnateadliku tarbimiskultuuri kujundamist.

Nn tasakaalukeskse jätkusuutliku arengu määratlus rõhutab inimese vajaduste rahuldamise kõrval ka keskkonna omi. Eetilise suhtumise alus laieneb Inimeselt Elukeskkonnale, kõigile elus- ja elututele olenditele ning ökosüsteemidele, lõppkokkuvõttes planeedile Maa tervikuna.

Hoolimata definitsioonide paljususest ja nende erinevatest rõhuasetustest on nende ühiseks jooneks interdistsiplinaarsus ning paljuhõlmavus. Seetõttu loobutakse tihti definitsioonidest ja tuuakse välja peamised põhimõtted, millele jätkusuutlik areng peaks vastama, nagu:
- majanduse ja keskkonna seostamine;
- põlvkondadevaheline kohustus
- sotsiaalne õiglus
- keskkonna kaitsmine
- elukvaliteet, mis pole määratud kitsalt majanduslike näitajatega;
- osalemine: erinevad seisukohad peavad olema kuuldavad poliitiliste otsuste tegemisel.

Harvem lisatakse neile sellised põhimõtted, nagu
- kultuurilise mitmekesisuse väärtustamine;
- põlvkonna sisene tasakaal – erinevuste vähendamine Põhja ja Lõuna, rikaste ja vaeste vahel.

Just viimaste aspektide, sealhulgas väikeste põlisrahvaste õiguste ja eluliste vajaduste eiramine või tahaplaanile jätmine osutub aga tänapäeval tegelikuks takistuseks maailma eri piirkondade, eri rahvaste ja kultuuride jätkusuutliku arengu tagamisel.

Jätkusuutlikkuse kontseptsiooni kohalike ning globaalsete vajaduste vahel esineb ületamatuna näivaid konflikte: näiteks kui väikerahvastel (nagu Eesti) on eesmärgiks iibe suurendamine, siis globaalselt on rahvastiku kasv üheks põhiprobleemiks ning eesmärgiks selle pidurdamine.

Kui põhjapoolsetes riikides keskendutakse ennekõike tarbimisharjumuste vähendamisele ja eluviiside loodussõbralikumaks muutmisele, sealhulgas fossiilsete kütuste kasutuse vähendamisele, siis lõunariikides ja arengumaades on rõhk asetatud ennekõike rahvastiku ja ühiskonna jätkusuutlikkusele.

Eesti tingimustes on üleminekuaja raskustest tingitud ühiskonna terava kihistumise ja demograafiliste probleemide tõttu aktuaalsed mõlemad.

Tasakaalu otsimine jätkusuutliku arengu eri dimensioonide vahel ja erinevate huvidega arvestamine ühtse arengu kujundamisel on osutunud praktikas äärmiselt keerukaks.

Jätkusuutlik areng seondub kõige otsesemalt hariduse, selle kättesaadavuse, kvaliteedi, õpetajate koolituse, elukestva õppe, individuaalse enesetäiendamise, emakeele ja kohaliku kultuuripärandi ning globaalsete väärtuste tasakaalustatusega õppeprogrammides.

Aktuaalseks on kujunenud õpetaja ja õpilase suhe.

1999. a. Eesti õpetajate kongressi otsustes öeldakse:
"Õpetaja ja õpilase koostöö peab baseeruma vastastikusel usaldusel, individuaalsete võimete ja vajaduste mõistmisel ning õpilase aktiivsuse motiveerimisel."

Täna tasub meenutada ka Ungari pedagoogika klassiku Sandor Karįcsoni ideed kaaslushingelisest elutunnetusest:

"Meie inimloomuse vältimatu tegur on kaaslane. Me saame oma inimlikke võimalusi realiseerida vaid suhtes temaga, ainult temaga koos ja ühiselt. Kasvamine ja kasvatamine on pedagoogi ja tema õpilaste ühine tegevus ja ühtlasi ka tulemus… Kasvataja peab olema pühendunud, kasvandik armastav. “ --- Peame tegema oma kasvatuse moodsaks, ungarlikuks ja tõhusaks".

Need ideed pärinevad XX sajandi algusest, mil Ungari astus iseseisvana Euroopasse. Paljudel rahvaste, sealhulgas eestlaste jaoks on need tänagi aktuaalsed.

Peame tegema hariduse ja kasvatuse tänapäevaseks ja tõhusaks, unustamata seejuures rahvuslikke väärtusi – emakeelt ja kultuuripärandit, rahvuslikke traditsioone ja sümboleid, pärimuslikke teadmisi ja oskusi, mis on aluseks rahvuslikule identiteedile ja maailma kultuurilisele mitmekesisusele, ilma milleta muutub problemaatiliseks ka maailma kultuurilise jätkusuutlikkuse idee.

Etniliste kultuuride paljusus on maailma ühine rikkus ja aluseks ka uute kultuurinähtuste tekkele. Kultuuri ühesuunaline areng viib paratamatult stagnatsiooni.

Soovin täna algavale konverentsile edu, viljakaid diskussioone ja häid mõtteid uute lahenduste leidmiseks jätkusuutliku arengu idee edasiviimisel!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee