| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele SL Õhtuleht 1. märtsil 200401.03.2004
Arnold Rüütel ise suuski alla ei pannud
Rahvaspordiüritus "Presidendi suusaretk" tõi Aegviitu kokku üle tuhande suusahuvilise, kellest ligi pooled kasutasid tasuta erirongi. Rongisõidu tegi kaasa ka president Arnold Rüütel, kes aga kahjuks Aegviidus ise suuski alla ei pannud, ent suusatajad heade sõnadega kümnekilomeetrisele matkale lähetas.
Retke tegid teiste seas kaasa ka Suusaliidu president Toomas Savi ja abilinnapea Margus Allikmaa.
Ettevõtmise korraldaja firma Jäneda Mõis tegevjuht Enno Must loodab, et suusamatkast kujuneb traditsioon, mis hakkab toimuma iga aasta esimesel laupäeval pärast Eesti Vabariigi aastapäeva.
Teel Tallinnast Aegviitu andis president Rüütel SL Õhtulehele teemakohase intervjuu.
Härra president, millal viimati elektrirongiga sõitsite?
See oli ühel maakonnavisiidil eelmisel aastal. Aga hariliku reisijana ulatub see aeg aastakümnete taha. Jänedat aga külastasin päris hiljuti. Olen seal mitmetel konverentsidel käinud. Aeg-ajalt on lihtsalt hingeliselt meeldiv pöörduda ajaloos tagasi. Jalutame, vaatame ümbrust, kohtume inimestega, ajame juttu.
Millal viimati ise suusad alla panite?
Suusatamas käisin tõesti tükk aega tagasi. Aga elame koos abikaasaga päris aktiivset elu. Oma Tartu kodus tegeleme kodumajapidamise ja aiaga. Jalutame Kadrioru aias ja pargis iga õhtu. Ja mitte kilomeetri, vaid ikka mitu. Teinekord abikaasa küll ütleb pärast viiendat kilomeetrit, et temale aitab. Kõnnin siis üksi edasi ja nii kuni kaheksa-üheksa-kümme kilomeetrit jutti.
Päris iga päev seda aga ei juhtu. Kui tööpäev lõpeb ikka hilja, pole kell üksteist-kaksteist õhtul enam tahtmist jalutama minna. Siis ei tule uni peale. Aga kui kella kümneks saan päevatöö enam-vähem kokku tõmmata, siis küll lähen igal juhul jalutama. Paras tempo on mulle kuus kilomeetrit tunnis.
Põhjanaabrite soomlaste juures on kujunenud väga popiks spordialaks kepikõnd.
Seda pole veel harrastanud, aga võib-olla peaks tõesti ka selle peale mõtlema.
Kuuldavasti olite te noorest peast ja Jänedal õppides kõva spordipoiss?
Jänedal oli sport suure au sees. Küllap seetõttu, et sõjaeelne Jäneda Põllutöökool oli üks paremaid koole Eestis. Ja traditsioon jätkus seal ka pärast sõda, sest õpetajad olid põhiliselt endised.
Näiteks töötas seal väga tugev kehalise kasvatuse õpetaja Topman, kes oli ise riistvõimleja ja tegi ka teisi alasid. Seetõttu olid seal arenenud peaaegu kõik tolle aja põhilised spordivaldkonnad: kergejõustik, ujumine, talisport, sportmängud. Aga ennekõike võrkpall. Minule meeldis väga võrkpall, vähem tegin kergejõustikuheiteid, tõukeid veidi ka. Põhiliselt mängisin siiski võrkpalli ja tolleaegne Jäneda Kalev polnud mitte ainult kooli võistkond. Sinna kuulus noormehi ka ümbruskonnast ja mina koolipoisina mängisin seal täiskasvanute võistkonnas.
Tänane üritus "Presidendi suusamatk" on kantud ennekõike ideest ja mõttest, et rahvas tegeleks rohkem spordiga, et tuua rohkem inimesi suusarajale. Ja mitte ainult täna, vaid ka homme ja ülehomme.
Eestis on rahvasport õnneks küllalt populaarne ja näitab tõusutendentsi. Statistika järgi tegeleb praegu iga kolmas täiskasvanu spordiga, mis polegi halb näitaja. Kuid muidugi jääme kaugele maha Põhjamaadest. Nii et peaks palju enam sportima.
Kui vaadata tänast maailma ja elukeskkonda, siis paljud töökohtadest on sellised, kus inimene on oma töö ja tegevuse tõttu pidevas liikumises. Aga teine pool töökohti on seotud põhiliselt istumisega. Siit tulevadki niisuguseid üldlevinud haigused, mis johtuvad madalast füüsilisest aktiivsusest.
Presidendi akadeemilises nõukogus võtsime eesti rahva tervise küsimuse päevakorda ja ettekandeid teinud teadlased ja arstid ütlesid, et just vähese füüsilise aktiivsuse tõttu läheb Eestis ümmarguselt 10 000 inimest aastas enne pensioniikka jõudmist manalateele.
Nii et ülimalt vajalik oleks, et Eesti rahvas peale suure linnastumise, mis viimastel aastakümnetel on toimunud, läheks igal võimalikul juhul tagasi loodusesse ja elaks aktiivset elu. Et liigutaks end, oleks värskes õhus.
Ja kuigi meie rahva tervis pole praegu kuigi hea, et mitte öelda lausa halb, siis täiesti kindlasti ainuüksi tervisespordiga suudaksime oluliselt seda parandada.
Sealsamas akadeemilises nõukogus rõhutati, et arst saab inimest, rääkides tema tervisest, aidata vaid umbes 10 protsendil juhustest. Aga üle poole inimese tervisest oleneb tema enda eluviisist, eluhoiakust ja aktiivsusest. Sest liikumine ongi tervise allikas ja tahan loota, et Aegviidu-Nelijärve-Jäneda kant on suurepärane looduslik keskkond, mis just tallinlastele väljasõiduks sobib.
On teil mõnikord mahti ka tugitoolisportlasena telerist võistlusi vaadata?
Vaatame ikka. Väga hea meel on meie suusatajate üle. See on tore märk sellest, et Eestis on tugevad sporditraditsioonid. Ja kui selline aktiivne eluhoiak oleks omane kogu rahvale, oleks see tore. Praegu kahjuks ei pole me seda veel saavutanud.
Teie ise olevat praegu väga heas füüsilises vormis?
Jah, käin kaks korda päevas jääkülma duši all, lisaks püüan nädalavahetustel kas Tartu kodus või Saaremaa suvekodus füüsilist tööd teha. Kadriorus on mul ka jalgratas-trena?öör, millel püüan iga päev sõita.
Mitu kilomeetrit iga päev tuleb?
No vähemalt kümme. Muidu pole selle sadulasse mõtet üldse istudagi. Keskmiselt tuleb ikka 15 kuni 25 kilomeetrit ära.
Jaanus Kulli
|
| |
|
vpk.ee
