| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Martti Ahtisaari nimelisel loengul 17. novembril 2003 Jyväskylä Ülikoolis17.11.2003
Koostöö Läänemere ja Euroopa Liidu arenguruumis. Eesti valikud
Väga austatud president Ahtisaari,
head akadeemilised kolleegid, daamid ja härrad!
Lubage mul kõigepealt tänada meeldiva võimaluse eest viibida Soome Ateenaks kutsutavas linnas ja selle traditsioone auga kandvas Jyväskylä ülikoolis. Hindan kutset üles astuda president Martti Ahtisaari nime kandvas loengusarjas kõrgelt. Tunneme president Ahtisaarit mitte ainult Soome riigipeana ajast, mil Soome liitus Euroopa Liiduga, vaid ka Eesti liitumispüüdluste aktiivse toetajana.
Nüüd laieneb Euroopa Liit taas ning sellesse kuuluvate riikide koostöö saab eelseisvatel aastatel uue mõõtme ja uued võimalused. Siit on aga tõukunud ka mitmesugused küsimused ja tõhusamate koostöövormide otsingud nii Euroopa Liidus kui üksikutes liikmesriikides. Lahendusi püütakse leida paljudel Euroopa tulevikule keskenduvatel foorumitel. Eesti tähtsustab seejuures regionaalset mõõdet ja nii Balti kui Põhjala koostööd.
Viis aastat tagasi, 12. novembril 1998 leidis Tallinnas aset Tacituse-aasta pidulik lõpetamine. Pool aastat varem oli Eesti alustanud liitumiskõnelusi Euroopa Liiduga. Tallinnas kõneldes ennustas president Martti Ahtisaari suurt tulevikku Soome ja Eesti koostööle Euroopa Liidus. Nüüd oleme seda tulevikku üheskoos ja ühishuvides kujundamas.
Euroopa Liidu laienemine tingib paratamatult uute mõõtkavade kasutusele võtmise. Julgeksin väita, et
regionaalne koostöö on Euroopa Liidu keskseid arengutegureid.
Tulevase arengu tasakaal näib peituvat ennekõike nii regionaalsete huvidega arvestamises kui ka erinevate regioonide integratsioonis.
Juba täna teeb Eesti regionaalset koostööd väga mitmesugustes ringides. Meil on kolme Balti riigi koostöö, on Põhja-Balti ning Läänemeremaade koostöö, samuti on Euroopa Liit ja NATO. Just need kaks viimast koostöövormi, Euroopa Liidu ja NATO kaudu tehtav, on saanud erinevatel põhjustel meie välispoliitikas keskse koha.
Eesti geograafiline asend, meie senise arengu suunad ja võimalused teevad meist Euroopa Liidus arvestatava koostööpartneri eeskätt Läänemeremaade võrgustikus. Meie lähiregiooni moodustavad kolm tähelepanuväärse tempoga edasi liikuvat Balti riiki. Leedu, Läti ja Eesti majanduskoostöö põhineb seni suuresti erasektoril, ent üha tõsisemalt kavandatakse ühistegevust ka riiklikul tasandil. Ennekõike puudutab see energeetikat ja transporti.
Balti riigid on kaasanud koostöösse samuti Euroopa Komisjoni, Soome ja Poola, et arendada mitmeid suuri ühiskavasid. Nimetaksin siinkohal näiteks meretranspordi ja Läänemere puhtusega seonduvat koostööd, aga samuti kiirtrasse Via Baltica ja Rail Baltica. Peame oluliseks, et maismaaühendusi arendataks edasi Kesk- ja Lõuna-Euroopasse. Seeläbi loodav parem ühendus aitaks kaasa nii kaubavahetuse kui turismi edendamisele Põhja- ja Lõuna-Euroopa regioonide vahel.
Ka energeetikas viib areng Balti- ja Põhjamaade, miks mitte ka Läänemeremaade ühtse võrgu kujunemisele. Erasektor panustab Eesti-Soome merekaabli Estlink ehitusse. Oma energiavõrkude ühendamiseks töötavad Leedu ja Poola.
Avaliku ja erasektori jõupingutuste ühendamise hea näide on Läänemere Arengu Foorum, mis võib tugineda meie regiooni rõõmustavale majanduskasvule. Ma usun, et eelseisev Euroopa Liidu laienemine ja süvenev integratsioon suurendab omakorda optimismi.
Ma ei peatuks siinkohal pikemalt turismil ega ka kultuurikontaktidel, mis on aegade vältel meie regiooni vaieldamatult kõige enam ühte liitnud. Tooksin nende kontaktide nüansirikkusest vaid ühe näite, mida kuulsin Eesti Kirjanike Liidu esimehelt. Nimelt jutustas Mati Sirkel, et sarnaselt energeetikutele on ka kirjanikel oma "Läänemere ring". Nii nimetatakse Jyväskylä linna ja Kesk-Soome kirjanike ühisprojekti kolleegidega Eestis, Lätis, Leedus, Taanis, Rootsis ja Saksamaal. Selle koostöö keskmes on kirjanikele paremate loometingimuste tagamine, millest võidavad kirjandus ja lugejad.
Näiteid arengut soodustavast suhtlusest meie regioonis võiks tuua lõputult. Uusi arengueeldusi loob aga kindlasti ka koostöö regioonide vahel ning suhtlemine Euroopa Liidu uute naabritega. Euroopa Liidu laienedes saab uudse lähenemise poliitika Venemaa suhtes, koostöö Eestile lähedaste Leningradi ja Pihkva oblastiga, aga samuti Ukraina, Taga-Kaukaasia ja teiste Musta mere regiooni ning Balkani riikidega. Oma koostöövalmidust on Eesti korduvalt kinnitanud, tutvustades oma seniseid reformi- ja liitumiskogemusi.
Uute koostöövormide vajaduse Läänemere ja Euroopa Liidu arenguruumis tingivad ka muutused globaalses julgeolekusüsteemis.
Külma sõja vastasseis on 21. sajandi alguseks asendunud multipolaarsete konfliktide ja dünaamiliste ning sageli ka raskesti määratletavate ohuallikatega. 1990. aastate alguseni valitsenud "hirmu tasakaalu" asendab rindejooneta terrorismi oht. Võitlus sellega saab edukas olla üksnes siis, kui ühendatakse kõigi riikide diplomaatilised, ennetava kontrolli ja blokeerimise ressursid.
Olen täiesti ühel meelel president Ahtisaariga, kel on Euroopa kriisikolde Balkani läbirääkija kogemused. Tema leiab, et Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitika ei saa areneda ilma koostööta NATO-ga. Ja seda kolmel põhjusel: esiteks esindab NATO transatlantilist koostööd; teiseks - suur osa Euroopa Liidu liikmetest kuuluvad NATO-sse; ja kolmandaks: NATO-l on kaitse- ja rahutagamisoperatsioonideks vajalik sõjaline võimekus.
Koostöö taandub nendele organisatsioonilistele vahenditele ja mehhanismidele, mis muudaksid Euroopa Liidu välis- ja turvalisuspoliitika efektiivseks. Ent vaidlused käivad selle ümber, kas Euroopa Liit vajab siin ühtset poliitikat. Eesti on kindlalt jaataval positsioonil.
Siit omakorda jõuame valitsustevahelisel konverentsil arutusel oleva Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu juurde. Eesti, nagu ka Soome, pooldab konföderatismi põhimõtet. Soovime, et Euroopa riigikorraldust iseloomustaks multisubjektsus ja "multilateraalsus" otsuste tegemisel. See võib olla küll äärmiselt vaevaline, kuid on siiski tänuväärt tee konsensuse leidmisel ja probleemide lahendamisel.
Tahaksin rõhutada, et Euroopa jõud ja ressurss peitub nimelt mitmekesisuses. Euroopa Liidu laienemine seega üksnes lisab tugevust 25 riigi koostöö alustele. Uute liikmesriikide võrdväärne osalus Euroopa Liidu arendamisel annab samas loodetavasti meie maailmajao arengule ka uue hoo.
Igal riigil on Euroopa Liidus tähtis roll.
See on ka väikeriigil. Euroopa Liidu laienemine toobki Euroopa edasise saatuse üle otsustama ja selle eest vastutama paljud väikeriigid. Milliseks kujuneb nende roll ja vastutuse ulatus? Ühelt poolt on väikeriigil ressursse ja võimalusi piiratult, see aga ei saa vähendada vastutust Euroopa Liidu otsustusprotsessides.
Eesti üht põhiseisukohta Euroopa tuleviku osas väljendasin juba eespool - see on liikmesriikide võrdsuse põhimõte. Tulemusliku koostöö ja ühisosa otsingutel oleme lähtunud valmisolekust kanda koos teiste riikidega vastutust Euroopa tuleviku eest.
Ent väikeriik võib kujuneda ka omapäraseks inkubaatoriks teadmispõhise majanduse arendamisel, uute tehnoloogiate rakendamisel, samuti ühiskonnakorralduse demokraatlike institutsioonide arendamisel ja huvigruppidega konsulteerimisel. Just väikeriigi piiratud mastaap, mis pole alati suhestatav piiratud õimalustega, peaks julgustama investeerijaid ja panema huvituma rakenduslike teadusuuringute läbiviijaid. Olen kindel, et Eestis leiduks nendes valdkondades arvestatavaid koostööpartnereid.
Aktiivset koostööd eeldavaks arengumootoriks saab üha enam sotsiaalne stabiilsus.
Peatuksin järgnevalt majandusarengul, vaadatuna läbi tõhusa sotsiaal- ja koolituspoliitika. Viimast puudutan muuhulgas seepärast, et just Soome on näide sellest, kuidas majandusedu on meie tingimustes saavutatav läbi pideva täiend- ja ümberõppe. Siin on töötajate koolitus äärmiselt mitmekülgne ja eesmärgistatud, et olla valmis välja töötama uusi tehnoloogiaid ning rakendama teadmispõhist majandust. Seesama on eesmärgiks võetud ka Eestis.
Uurimused on näidanud, et kvalifitseeritud tööjõu eneseteadvus on kõrge ning teda on lihtsam motiveerida innovaatiliseks tegevuseks. Omakorda esitab see väljakutse riigile toetada innovatsiooni, et oma rahva ajud leiaksid piisavalt rakendust. See on väikeriigi peamisi võimalusi, et tagada kogu riigi areng ja liikumine heaoluühiskonna teel. Soomes ja teistes Põhjala riikides on see juba reaalsus, Eestil aga veel ees.
Erinevusi leiame ka heaoluühiskonna käsitluses. Ühelt poolt on selge, et Eesti makromajanduslik edu on tulnud suuresti tänu madalatele tootmiskuludele ja maksudele ning intensiivsetele välisinvesteeringutele, mis on ka omavahel korrelatsioonis. Teiselt poolt on mõistetav Euroopa Liidu doonorriikide, nende hulgas Soome seisukoht sellise "ühemõõtmelise" majanduspõhimõtte suhtes. Kasvatab ju avaliku sektori pidev alarahastamine nn sotsiaalpaguluse ohtu Euroopa Liidu sees.
Ka heaoluühiskondades endis on vallandunud diskussioon nende vahendite ja hoobade üle, mis peavad tagama nii sotsiaalse võrdsuse kui ka majanduse elavdamise. Viimase saavutamise ühe tegurina nähakse ka Soomes üldise maksupoliitika mõõdukat reformimist. Samas on Soome tunnustust väärival seisukohal, et heaoluühiskonna põhiväärtuste - avatuse, sotsiaalse turvalisuse ja võimaluste võrdsuse üle ei tingita.
Kõnealuses valdkonnas võiks Eesti teha Põhjamaadega koostööd, lähenemaks Euroopa Põhjala mõõtmele, mida iseloomustab muuhulgas heaoluühiskonna väärtustamine. Eestis ei tarvitseks see tingimata kaasa tuua Põhjala sotsiaalse mudeli mehhaanilist kopeerimist. Pigem tähendaks see ühiseid aktiivseid kompromissiotsinguid majandusarengut kiirendavate, aga samas ka sotsiaalset turvalisust tagavate meetmete vahel.
Sarnane protsess on toonud Iirimaale nii silmnähtavat majandusedu kui ka sotsiaalse stabiilsuse. Riigiti võivad meetmed olla erinevad, ent oluline on konsensuse otsimine ja saavutamine väga olulistes küsimustes nii regionaalsel kui kogu Euroopa Liidu tasandil.
Julgeksin seda nimetada isegi riikideüleseks leppeks Euroopa ühisväärtuste üle. Samasuunalise protsessi käivitamine tänases Eestis kujutab endast ühte olulisemat sammu stabiilse kodaniku- ja heaoluühiskonna poole. Pean silmas Eesti esimest ühiskondlikku lepet, mis kirjutati alla hiljuti, 20. oktoobril kodanikuühenduste ja avalik-õiguslike institutsioonide poolt.
Seda tehti veendumuses, et demokraatlike arengute aluseks ja loova koostöö eelduseks on ühiskonna sidusus ja kokkuleppevõime.
2002. aastal alanud ühiskondliku leppe ettevalmistamine vallandas Eesti ühiskonnas elava diskussiooni. Sellele ettevõtmisele jagus nii toetust, kõhklusi kui ka kriitikat. Nüüdseks on aga leppes toodud põhimõtted hakanud leidma järjest suuremat toetuspinda.
Me peame tõdema, et taasiseseisvunud Eesti riik kannab endas veel tänagi mitmes valdkonnas minevikuhaavu. Samas on kõrvuti edu ja kiire arenguga märgatavad mitmed kriisieelse seisundiga võrreldavad tendentsid Eesti sotsiaalses keskkonnas.
Seda keskkonda iseloomustab madal iive, mille juured peituvad regionaalse, haridusliku ja varandusliku kihistumise süvenemises. Näeme siin keskkonnas ka võõrandumist võimust ja ebakindlust tuleviku ees. Sotsiaalteadlased on täheldanud, et eestlaste rahvuslik identiteeditunne on pärast iseseisvuse saavutamist langenud madalamale kui varem ja kui teistes Euroopa Liidu kandidaatriikides. Abi nähakse Eesti liikumisest suurema sotsiaalsuse poole.
Selles olukorras on vajalik meie püsiväärtuste ühismõõdistamine, nende arendamiseks ühise vastutuse võtmine ja tagatiste loomine nende väärtuste kaitseks ja arenguks. Me käsitleme ühiskondliku kokkuleppe protsessi kui silda meie ajaloo õppetundide ja tuleviku valikute, võimaluste ja suundumuste vahel.
Allkirjastatud lepe keskendub Eesti tulevikku kindlustavale kolmele "sambale": demograafilise tasakaalu saavutamisele, laste heaolu ning hariduse tingimatule eelistamisele. Loomulikult ei leia esimeses ühiskondlikus leppes kajastamist kõik ühiskonna mured ja vajadused. Antud hetkel on oluline, et püüame väljendada ühist tahet laialdaseks sotsiaalseks dialoogiks.
Käsitlemegi seetõttu lepet kui põhimõttelist pööret ühiskonnakäsitluses ja poliitilises kultuuris ning sammu Eesti riigi uue arengumudeli kujundamise suunas. Leppe sõlmimine andis kinnituse, et ühiskonnas on olemas poliitiline tahe, mis suudab tõusta kõrgemale erakondlikest huvidest ja on suunatud ühiskonna kui terviku jätkusuutlikkuse tagamisele.
Ühiskondlik lepe peab aitama kujundada Eesti ühiskonna moraalset ühtsust, mis toestaks meie pürgimusi rahvuse, rahva ja riigina. Leppe sõlmimine ja selle protsessi jätkumine on kinnituseks, et ühiste väärtuste austamine, hoolivuse ja sallivuse väärtustamine on meie edu aluseks nii Euroopa Liidus kui maailmas. See on ka sisemine garantii ja tugevusvaru demokraatliku arengutee jätkamiseks.
Head kuulajad,
puudutasin eelnevas mõnd olulist väärtust, millele Eesti soovib oma koostöös lähinaabrite ja Euroopa Liidu liikmesriikidega tugineda. Ent küsigem ka: milliseid väärtusi toetab Euroopa Liidu laienemine?
Euroopa Liitu kuuluvate riikide tegevuspraktikas ja põhiseadusliku lepingu eelnõus on leidnud väljenduse need väärtused, millele ühenduse tegevus rajaneb. Need on inimväärikuse ja inimõiguste austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus ja õigusriik. Olles esmaseks aluseks riikide koostööle, peavad need ühisväärtused ühtlasi silmas rahvaste hüvangut.
Euroopa Liidu laienemist saab käsitleda kui selle liidu aluseks olevate ühisväärtuste ja liituda soovivate riikide praktikas omaksvõetud väärtuste mõõdistamise protsessi. Selle protsessi käigus peab selguma ka liitujate võime kindlustada neid ühiseid väärtusi ning kanda vastutust Euroopa ühises majandus- ja kultuuriruumis toimuva eest.
Et Eesti on osa sellest ruumist, seda on kinnitanud meie rahva ajaloolised valikud. Hiljuti, 14. septembri rahvahääletusel otsustas Eesti rahvas taastada oma ajaloolise koha Euroopas. Sellega võeti ühtlasi kohustus jagada ja kaitsta Euroopa ühisväärtusi ning võrdse häälega kaasa rääkida kogu Euroopa tuleviku kujundamisel.
Eesti hakkab kuuluma Euroopa Liitu oma põhiseaduse aluspõhimõtetest lähtudes. Samast lähtepunktist oleme määratlenud oma seisukohad ka Euroopa Liidu põhiseadusliku leppe suhtes. Soovides, et Euroopa Liit oleks võrdsete riikide ja rahvaste liit, tahame ühtlasi näha tõhusalt toimivaid institutsioone, kelle otsused suudavad üleilmastumise käigus tagada tugeva ja areneva Euroopa. Selle ühenduse toimimist iseloomustavad muuhulgas märksõnad demokraatia, läbipaistvus, koostöö.
Ent kindlasti küsite nüüd, missugune on Eesti enda panus.
Millise kogemuse võtab Euroopa Liitu kaasa väikeriik, kes on pool sajandit olnud isoleeritud euroopalikest väärtustest ning kas see kogemus on kantav ka tänase Euroopa ühisväärtuste mõõtkavva? Vastaksin, et nii Eesti kui teiste Nõukogude impeeriumi ülemvõimu all elanud riikide õpetlik kogemus saab osaks Euroopa Liidu väärtuste süsteemis.
Ehkki selle keerulise protsessi tervikpilt koosneb iga üksiku rahva ja riigi saatusest, võib Eesti kogemust käsitleda teedrajavana. Lähiminevikku uuriv ajalooteadus on tunnistanud just Eestis alanud protsesside kaalukat osa endise Nõukogude Liidu saatuse määramisel.
Paradoksaalne, ent tulevase Euroopa koostöö tähiseid võime Eesti ja temaga ühist saatust jaganud riikide kogemuse najal otsida ka Nõukogude Liidu lagunemise kõverpeeglist. See kogemus õpetab hindama ja arvestama ühiskonna arengu erinevaid faktoreid, nagu ka rahvuslike huvide ja väärtuste ignoreerimise ohtlikkust. See osutab vajadusele saavutada riikide liidu ja tema subjektide kompetentside tasakaal. See õpetab ka oskust jõuda üldisi huvisid kaitsvate ja erisusi arvestavate juhtimismeetodite tasakaaluni.
Meie jaoks väärtuslikuna võtame Euroopa Liitu kaasa ka vastastikku toetava ja üksteist arvestava koostöö kogemuse nende riikide ja rahvastega, kes austavad samu väärtusi. Oleme seda aastate vältel kogenud küll Balti ja Põhjala regionaalses mõõtkavas ning nüüd juba mitu aastat ka märksa laiemas mastaabis.
Sajandeid vaba arenguteed käinud riikides ei suudeta mõnikord mõista meie keskendumist oma saatuslikule ajaloopärandile. Selle meenutamisega ei taotle me Euroopa Liidus hinnaalandust. Püüame hoopis esile tuua, kuidas rahvas, kes okupatsioonides kandis tohutuid kaotusi, suutis siiski säilitada oma identiteedi. Selle rahva väärtuste süsteem ei laostunud ka aastakümneid kestnud eraldatuses oma loomulikust arengu- ja kultuuriruumist.
Just Euroopa riike ja rahvaid ühendavate väärtuste säilimine rahva ajaloolises mälus võimaldas meil säilitada oma rahvuskuuluvuse. Me suutsime neid väärtusi kaitsta ka konfliktis jõududega, kes soovisid Nõukogude impeeriumi säilitada. Uute võimaluste tekkimisel andsime nendele väärtusele elujõu aga uue Eesti ühiskonnakorralduses. Läbi selle kogemuse suudamegi mõista, kaitsta ja taasluua demokraatlikke väärtusi.
Austatud kuulajaskond!
Minu eelkäija käesolevas loengusarjas, austatud Max Jakobsoni võrdluse kohaselt kujuneb Euroopa Liidust mini-ÜRO, mille sees eksisteerib palju erinevaid huvisid. Meie püüd ja usk on, et need huvid rakenduvad siin Läänemere regioonis ühise vankri ette.
Kindlasti ei saa Eestist Euroopa Liidus ei-ütleja, nagu kahetsusväärsel moel on aeg-ajalt arvatud. Kinnituseks olgu kas või meie senine aktiivne osalemine nii regionaalses koostöös kui Euroopa tuleviku kavandamises. Eesti soovib olla euroopalikke põhiväärtusi austav ja toetav heaoluriik, koostööle orienteeritud aktiivne panustaja. Me oleme oma valiku teinud juba tosin aastat tagasi.
Tänan teid tähelepanu eest!
|
| |
|
vpk.ee
