• kohalikud traditsioonid, mis kindlustavad kultuuri järjepidevuse ja omapära;
  
• positiivsed välismõjud, mis toovad kaasa innovatsiooni;
  
• individuaalne loov anne, mis ühendab need mõlemad ja tagab selle kultuuri jätkusuutliku arengu.

Sama kehtib rahvusteaduste puhul. Ka siin on vaja tunda oma kultuuripõhja ja oma rahvusteaduste ajalugu, aga ka kõike seda, mis sellel alal toimub teistes maades. Kui räägime konkreetsemalt folkloristikast, on vaja tunda mitte ainult naabermaade, vaid kogu maailma pärimuskultuuri, selleks et osata midagi pädevat öelda oma kultuuri kohta ja asetada seda maailma konteksti.

Oma kultuuripõhi on folklooris. See ei ole mitte mingisugune vana kultuurinähtus, mida me võime teada või mitte teada, see on meie antiikne kõrgkultuur. On öeldud, et regilaulu võib võrrelda antiikluulega, ta on oma kunstiliselt kvaliteedilt sama kõrge. Ja mitte ainult seda. Tegelikult meie kultuuripõhi, meie folkloor on kogu meie viimase aastasaja jooksul genereerinud uut kõrgkultuuri ja teeb seda ka tänapäeval, sest ta on väga sageli uue professionaalse kõrgkultuuri loomise aluseks. Ma arvan, et sellele auditooriumile pole vaja tuua näiteid kirjandusest, muusikast ega kujutavast kunstist, need peaks olema kõigile teada. Kuid kui me arutame selle üle, kas seda on vaja õpetada või mitte, siis justkui unustame selle ära.

Tänapäeval elab eesti folkloor edasi kolmel erineval kujul:

• iidsetest aegadest meieni ulatunud pärimuskultuur, s.o eelkõige Setu ja Kihnu kultuur, kuid mitte ainult – see on ka mardis- ja kadriskäimine, jaanipäeva pidamine ja palju muud;
  
• tänapäeva folkloor - suulised nähtused, mis tekivad ja levivad tänapäeval spontaanselt, olgu need siis paroolid, tavauskumused, tudengilaulud, lastepärimus või mis iganes;
  
• kogu maailmas väga aktuaalseks muutunud nn sekundaarne traditsioon, millel põhineb folklorism, s.o pärimuskultuuri elementide teadlik kasutamine ning taas- ja uusloomine tänapäeva kultuuris.

Ma olen anketeerinud viimasel Baltika folkloorifestivalil osalenud Eesti rühmi (neid oli üle saja), ja küsinud nende liikmetelt, miks nad üldse osalevad folkloorirühmades ja miks nende arvates tänapäeval on vaja pärimuskultuuri. Suur osa nendest olid õpilased ja noored inimesed. On tähelepanuväärne, et need noored, kes on eesti keele ja kultuuriga sügavamalt kokku puutunud ja seda lähemalt tundma õppinud, väärtustavad seda väga. Nad leiavad, et meie oma pärimuskultuur on väärtuslik, huvitav, et selle viljelemine annab tänapäeva inimesele kindlustunde ning aitab tunda end eestlasena. Oma juurte tundmine aitab inimest orienteeruda tänapäeva maailmas ja loob põhja identiteedile. Lapsed ise väidavad, et nad on omandanud seda harrastusrühmades, mitte koolis, sest koolis on pärimiskultuuri õpetus väga pinnaline või sagedasti puudub hoopis. Üheks põhjuseks peetakse seda, et õpetajad ei oska õpetada, sest õpetajaid ei ole õpetatud seda tegema. Ma ei tea, kuivõrd see on Tartu Ülikooli või Pedagoogikaülikooli küsimus. Aga ka lapsed, alates 9-aastastest, kes vastasid minu ankeetküsitlusele, leidsid, et see on väga vajalik, et kõik peaksid seda tundma, sest see annab inimesele midagi väga olulist. Palju etteheiteid tehti meediale.

Tulles tagasi ülikooli juurde arvan ma, et folkloristika on vajalik ja peaks tegelema kõikide kaasaegsete aspektidega, mitte ainult kitsalt tänapäeva folklooriga. Arvan, et Tartu Ülikooli humanitaarosakonna lõpetaja peaks saama piisava ettevalmistuse eesti klassikalises folklooris. Mis puutub akadeemilistesse uurimustesse ja õpetusse, siis loomulikult peame olema tänapäeval maailma tasemel. See kehtib täpselt samuti kõikide muude humanitaarvaldkondade kohta. Kuid ei saa kõiges võtta aluseks rahvusvahelisi õppekavasid, meie oma kultuur on ikkagi midagi väga erilist ja ma arvan, et me võime milleski anda eeskuju ka teistele ülikoolidele. Loomulikult tuleb arvestada seda, mida tehakse mujal maailmas. Teiste ülikoolide õppekavasid tuleb tunda, sest igalt poolt on midagi võtta. Kuid kõike ei saa kopeerida. Ka oma traditsioonid ja loov lähenemine on vajalikud.

Lõpuks tuleksin veel tagasi pearaha juurde. Kui orienteerume ainult pearaha süsteemile ja leiame, et väikesed erialad lähevad kalliks ja seetõttu tuleks neist loobuda, siis võime lõpuks jõuda sinnamaani, et ka väikesed riigid lähevad suhteliselt kalliks, milleks neid siis pidada? Ühineme mõne suure riigiga ja saame palju odavamalt läbi! Ma arvan, et mitte ainult humanitaaria, vaid üldse Tartu Ülikooli üheks eesmärgiks ja missiooniks peaks olema kasvatada autoriteetseid, missioonitundega intellektuaale, kes mitte ainult ei genereeri vaimsust, vaid kujundavad ka rahvusteadvust ja patriotismi.