| |
 | Vabariigi President | | |
Vooluveekogude hooldamisest
Andres PIIR
IB Urmas Nugin OÜ projektijuht
Sissejuhatus
Vooluveekogu on nii kasutusalalt kui ka ökoloogiliselt suhteliselt problemaatiline maastikuelement, kus tekivad lahkarvamused erinevate tarbijate ja vee kui loodusressursi kaitsjate vahel. Probleemi lahenduse otsimine nõuab laiapõhjalist käsitlust, mis vajab õiguslike, institutsionaalsete ja majanduslike eelduste loomist.
Vooluveekogude hooldus kaasajal ei seisne mitte ainult äravoolutingimuste parandamises, vaid kujutab endast veekogu valgalapõhist kompleksset majandamist sh. bioloogilise mitmekesisuse suurendamist, veekogu isepuhastusvõime ja hüdromorfoloogiliste tingimuste parandamist.
Olemasolev olukord
Käesoleval ajal puudub riiklik strateegia kuidas korraldada veekogude hooldamist.
Veemajandusega tegelevatel institutsioonidel (Keskkonnaministeerium, Põllumajandusministeerium, Sotsiaalministeerium) on kattuvad funktsioonid, mis takistavad ühtse veemajandusliku juhtimismudeli koostamist.
Valdav osa veemajandusalastest investeeringutest on suunatud ühisveevärgi ja kanalisatsioonisüsteemide ning puhastusseadmete väljaehitamisele, mitte veekogude korrashoiule, nende ökosüsteemide ja koosluste mitmekesisuse säilitamisele.
Vooluveekogude hooldamiseks vajalik seadusandlik baas on puudulik.
Puudub veekogude hooldamise eest vastutav institutsioon.
Veemajandust tervikuna korraldavad institutsioonid on välja kujunemata:- üldist (põhiliselt kontrollialast tööd) korraldavad riiklikud asutused (keskkonnateenistused, keskkonnainspektsioonid, maaparandusbürood), kohalikud omavalitsused tegelevad nende küsimustega vähe ja ainult osaliselt;
- puudub täielikult mitteriiklik eraõiguslik süsteem, mis peaks toimima maaomanike ja maakasutajate ühendustena (Veeühinguna), kelle liikmetele kuuluvad omandireformijärgselt veekogud (kinnisasja lahutamatud osad) ning kes peaksid omanikena veekogusid hooldama;
- maaparandusühistud (peaksid olema tulevaste veeühingute liikmed) tegutsevad põhiliselt ainult kuivendusvõrguga põllumajanduslike maade probleemidega ja nende tegevuspiirkond saab perspektiivselt haarata 1,0-1,2 milj. hektarit (25%vabariigist). Maaparandusühistute ja nende liitude seadusandlik tegevus põhineb mittetulundusühingute seadusel. Ühistutel materiaalne baas praktiliselt puudub, samuti puudub ka nende arengukava. Riiklikud institutsioonid ei soovi nende küsimustega nimetamisväärselt tegeleda.
Ametkondlik töökorraldus ei võimalda maaparandusühistuid reorganiseerida veeühistuteks kuna maaparanduse valdkond kuulub Põllumajandusministeeriumi ja veemajandus Keskkonnaministeeriumi haldusalasse.
Ettepanek:
Töötada välja vooluveekogude hooldamise riiklik strateegia.
(probleemi võiks käsitleda veemajanduskava pinnveekogude tervendamise meetmena, mis võib lihtsustada rahaliste vahendite leidmist selle töö tegemiseks ).
Selleks on vaja, et Vabariigi Valitsus (Keskkonnaministeerium) määraks vastutava institutsiooni pinnaveekogude hooldamise strateegia väljatöötamiseks ja eraldaks vajalikud rahalised vahendid töö tegemiseks.
Alles peale riikliku strateegia koostamist ja kinnitamist pädeva institutsiooni poolt, on võimalik hakata arendama praktilist tegevust vooluveekogude hooldamise valdkonnas.
|
| |
|
vpk.ee
