| |
 | Vabariigi President | | |
Koolituse ja teadustöö olukorrast riigi sisejulgeoleku valdkonnas
Vabariigi Presidendi akadeemilise nõukogu sise- ja rahvusliku julgeoleku komisjoni seisukoht
21. mail ja 19. juunil 2003. aastal arutas komisjon riigi sisejulgeoleku alase koolituse ja teadustöö olukorda ning perspektiive. Arutelu oli motiveeritud nii sisejulgeoleku teenistuste teatavatest arenguraskustest kui ka probleemidest, mis tõusetuvad seoses riigi peatse ühinemisega Euroopa Liiduga. Aruteluks vajaliku alusinfo saamiseks palus komisjon asjaomastelt ministeeriumitelt teavet ministeeriumi valitsemisalas tehtava sisejulgeoleku alase koolitus- ning teadustöö kohta. Kirjalikud vastused saadi Haridus- ja Teadusministeeriumilt, Justiitsministeeriumilt, Rahandusministeeriumilt ja Siseministeeriumilt.
Ministeeriumid andsid ammendava ülevaate valitsemisala sisejulgeoleku alastest koolitusvõimalustest. Saadud informatsiooni põhjal sai komisjon konstateerida, et vabariigis on suudetud viia ellu sisejulgeoleku alase koolituse miinimumprogramm, mille raames on tagatud erialase kutse- ning rakenduskõrghariduse andmine kõigile sisejulgeoleku teenistustele, välja arvatud piirivalve, kus erialane koolitus piirdub kutseõppega. Probleemne ja kiiret lahendamist vajav on kõrgelt kvalifitseeritud erialaõppejõudude ja instruktorite ettevalmistamine valdkonna koolitusasutustele, eriti Sisekaitseakadeemiale kui koolitusala ainsale rakenduskõrgkoolile. Haridus- ja teadusminister hr Toivo Maimets oma vastuses komisjonile märkis, et "meile teadaolevalt [valdkonnas] ülikooli tasemel "õpet ei toimu", mis tähendab, et nõutaval tasemel ei toimu õppepersonali ettevalmistamist, samuti puudub võimalus õppejõudude erialaseks akadeemiliseks enesearendamiseks. Kuna erialaõppejõudude akadeemilise koolitamise ja enesetäiendamise probleem pole lahendatud, on põhjust arvata, et ka juba käivitatud rakenduskõrghariduse õppekavad ei ole tegelikult kaetud riiklikule haridusstandardile vastava õppepersonaliga.
Probleemne on sisekaitse koolitusalas piirdumine vaid rakenduskõrgharidusega. Euroopa Liidu riikides ja paljudes liituda soovivates endise idabloki maades on sisejulgeoleku koolitusalas kas juba juurutatud teaduspõhine akadeemiline erialakoolitus või parasjagu minnakse sellele üle. Vajadus otsustavalt ning kiiresti tõsta vastavate teenistuste üldharidusliku ning professionaalse ettevalmistuse taset tuleneb sisejulgeoleku üha keerulisemaks muutuvast töökeskkonnast, samuti globaliseerumisprotsessi kaasnähtustest, mis seavad sise- ja rahvusliku julgeoleku teenistuste ette senisest oluliselt komplitseeritumaid ülesandeid.
Niisugused muutused ootavad paratamatult ees ka Eesti sisejulgeoleku teenistusi, mistõttu juba praegu tuleb neil hakata valmistuma uuteks väljakutseteks. Üheks esmaseks ning samas olulisema tähtsusega ülesandeks ongi personali üldharidusliku ja professionaalse ettevalmistuse tõstmine nõutavale akadeemilisele tasemele. Kui seda ei tehta, hakkab kannatama mitte ainult riigi sisejulgeolek ja elanikkonna turvalisus, vaid küsitavaks muutub võimalus lülituda efektiivselt, võrdväärse partnerina valdkonnas arendatavasse rahvusvahelisse koostöösse.
Sisejulgeoleku tugevdamiseks ja eesmärgiga tagada juba lähitulevikus vaadeldava koolitusala üleminek teaduspõhisele akadeemilisele erialakoolitusele, on riigis vaja arendada välja institutsiooniline alus sisejulgeoleku alasele teadustööle. Olemasoleva riikliku haridus- ja teadustegevuse süsteemi raames parima võimaluse selleks pakuvad akadeemilised õppetoolid ning teadus-arenduskeskus(ed) vastava erialakõrgkooli - Sisekaitseakadeemia - juures. Pole mõeldav, et kogu valdkonnas vajalik teadus-arendustöö saaks nõutaval tasemel tehtud lühiajaliste tagasihoidliku mahuga individuaalsete grantide vormis või siis sihtfinantseeringutena avalik-õiguslikes ülikoolides, kus teatavasti üldse ei viljelda sisejulgeoleku alast õpet ja puudub vastav õppejõudude-spetsialistide kaader. Süstemaatilise sisejulgeoleku alase akadeemilise erialakoolituseta ning seda võimaldava akadeemilise infrastruktuurita pole varsti enam neidki, kes suudaksid taotleda ning nõutaval teaduslikul tasemel realiseerida valdkonnas vajalikke uurimisgrante või sihtfinantseeringuga uurimisprojekte.
Komisjon asus seisukohale, et sisejulgeoleku koolitus- ja teadustöö alal kujunenud probleemide lahendamine on riiklikult tähtis kiireloomuline ülesanne. Sõltuvalt sellest, kui edukalt antud ülesande lahendamisega hakkama saadakse, kujuneb riigi suutlikkus kindlustada sisejulgeolek, kuid kindlasti ka Eesti valmidus anda väärikas panus Euroopa Liidu julgeolekuruumi kujundamisse. Sellepärast riigi arengustrateegiliste prioriteetide määramisel ning koolitus- ning teadus-arendustegevuse ressursside jaotamisel peaks Vabariigi Valitsus ja asjaomased ministeeriumid leidma võimalusi sisejulgeoleku koolitusvaldkonna viimiseks uuele kvalitatiivsele tasemele, samuti panema kindla institutsioonilise aluse sisejulgeoleku alasele teadus- ja arendustegevusele.
Eduard Raska, LL.D
Komisjoni esimees
|
| |
|
vpk.ee
