| |
 | Proua Ingrid Rüütli intervjuud | | |
Proua Ingrid Rüütel ajalehele Maaleht 11. septembril 200311.09.2003
Väike riik on tihti kaalukeeleks
Maalehe vestlusring Ingrid Rüütli ja Ene Ergmaga
Naised on otsustavatel hetkedel teinud õigeid valikuid. Põhjuseks selge meel ja alalhoiutunne. Maaleht palus kohtumisele kaks Eesti Vabariigi kõige lugupeetavamat naist - Ingrid Rüütli ja Ene Ergma -, et kuulda nende arvamusi referendumi eel. Kohtumispaik oli Ene Ergma külalistetuba Toompea lossis.
"Mõeldakse, et mis see pisike Eesti suures Euroopa Liidus teeb," nentis Ene Ergma. "Aga mäletate vene muinasjuttu, kuidas talumees pani naeri maha ja naeris kasvas hiiglasuureks. Kes selle lõpuks välja aitas tõmmata, see oli hiireke."
* * *
Kuidas teie ettekujutuses läheb elu paremaks, kui ütleme "jah"?
Ene Ergma: Järgmisel päeval ja isegi 1. mail 2004 läheb elu samamoodi edasi. Elu läheb nii palju ja nii kiiresti paremaks, kui aktiivsed ise oleme. Keegi ei tule meie eest midagi ära tegema, aga Euroopa Liidult on meil abi olemas.
Ingrid Rüütel:Euroopa Liit pole mingi taevariik, ka ELis pole kõik ideaalne, aga meil ei ole ideaalseid valikuid. Me peame reaalses geopoliitilises olukorras valima meile sobivaima ja parima.
Ma olin kaua euroskeptik, kuid olen jõudnud järeldusele, et Euroopa Liit on parim valik. Esialgu me ei saa veel niisama palju põllumajanduse otsetoetusi kui teised liikmesmaad, vaid väga olulisi projekttoetusi, eriti maaelule, regionaalpoliitikale ja põllumajandusele. Loomulikult peab olema ise aktiivne.
Teie, Ene Ergma, sõitsite mööda Eestit ja kohtusite paljude inimestega. Kas kuulsite ka nende hirmudest ja muredest?
EE: Kardetakse, et vaesemad lähevad vaesemaks ja rikkad rikkamaks. Eriti on selline meeleolu kohtades, kus inimesed tööta. Aga ettevõttes, kus inimesed töötavad ja toodang läheb Euroopa Liitu, saadakse aru, kui keeruliseks võib minna tollibarjääridega.
Me tahame võimatut - areneda 10-12 aasta vältel sama palju, kui teised 62 aastaga. Majandus ei arene nii kiiresti ja meis istub veel tahtmine, et keegi otsustaks meie eest.
Hea näite võib tuua Saksamaalt. Kui suure toetuse sai ühinemisel Ida Lääne-Saksamaalt! Kui meie saanuks sama toetust, oleksime tunduvalt kiiremini edenenud. Ja ikkagi on Ida-Saksamaa maha jäänud. Muutus peab toimuma inimese peas.
IR: Tänapäeval ei ole ükski riik oma otsustes absoluutselt vaba ja sõltumatu. Kõik on seotud paljude organisatsioonide ja reeglitega, mida tuleb arvestada. Kui kõik riigid ümberringi on Euroopa Liidu liikmed ja ainult üks suur idanaaber ei ole, on üksi jäädes ohud palju suuremad kui liitudes.
Niipea kui me iseseisvusime, sattusime sõltuvusse kahest maailma finantsorganisatsioonist, kellest sõltuvad kõik riigid, ka Ameerika. Need on Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond IMF. Nemad seavad oma reeglid.
Laenu saades peab nendega arvestama ja see ei sõltu üldse Euroopa Liidust. Pigem saame liidus ehk natuke ennast paremini kaitsta, sest see hoolitseb programmide ja toetusrahaga kogu territooriumi arengu eest.
EE: Minu käest on tihti küsitud, miks meid, vaeseid, sinna Euroopa Liitu vaja on. Mina sain vastuse, lugedes üht Javier Solana raportit Euroopa julgeoleku kohta. Ta kirjutab, et kaasaegses maailmas ei ole Euroopas suur niivõrd sõjaoht, kuivõrd suur oht on hoopis kuritegevus, narkoäri ja terrorism. Neile on taimelavaks riik, kus majandusolukord on halb.
Siin on iva, miks ootavad meid liitu teised riigid. Nad tahavad, et neil oleks turvalised naabrid.
IR: Me oleme liiga väike riik, et meie pealt teenida. Küll aga huvitab neid meie strateegiline asend, me oleme aken või uks suurele Vene turule. Meil on hästi arenenud infrastruktuur ja meie kaudu saab kaubelda. Aga Euroopa on loomulikult huvitatud sellest, et kogu Baltikum oleks stabiilne ja turvaline.
EE: Vaino Väljas ütles, et Euroopa peaks meilt õppima seda, kuidas tulla suurest riigist ära, ilma et jääks verine jälg.
Paljud eitajad rõhutavad, et müüme maha oma iseseisvuse.
EE: Laste ees esinedes olen rääkinud Euroopa Liidust nii: (paneb sõrmed risti) vasak käsi - see on 1991. aasta Venemaa. Me olime seotud, tõmbasime ennast lahti (tõmbab sõrmed lahti). Ja tunneme seda majanduses siiani, sest lahtitõmbamine oli väga valus.
Nüüd oleme ennast pannud Euroopa suunas ühendusse (toob kahe käe sõrmed kokku), sest põhiline on majandus, ja kui me nüüd tahaksime ennast lahti tõmmata ja ütelda, et oleme iseseisvad, siis hakkaksid need (parema käe) sõrmed veritsema. Minu meelest jookseksime verest tühjaks.
Teie, Ingrid Rüütel, ütlesite, et kahtlesite Euroopa Liidus. Mis mõjutas teid meelt muutma?
IR: Mõjutasid teadmised, mis ma sain. Ma teadvustan ka ohte: vaba maamüük, vaba kapitali liikumine ja tööjõu voolamine, mis on suurtele riikidele kasulik, aga võib meile olla ohuks. Kuid see kõik on juba praegu olemas. Saaremaa ja põhjaranniku rannaalad on müüdud välismaalastele, väliskapital voolab sisse, tuhanded eestlased on läinud välismaale.
Olen rääkinud väliseestlastega, kes elavad euroliidu maades, ma tean, millised toetused on teistel Euroopa riikidel. Kuidas me saame konkureerida nendega, kui Euroopa Liit maksab 40-60% oma põllumajandustootjatele tehtud kulutustest tagasi, aga meie tootja ei saa midagi?
Kõik toetused, mida makstakse teistele riikidele, laienevad liitumisel ka meile. Oleme juba praegu Euroopa majandusega väga tihedalt seotud. Venemaa on siiamaani meile, ainsale riigile kehtestanud topelttollid.
Selle kohta, et me võiksime hakata kauplema Ameerika, Aasia või teiste kaugete maadega, ütlevad majandusinimesed, et see on absurd. Esiteks nii kaugele läheb kaubavedu tohutult kalliks, teiseks tahavad need suured maad ainult suures koguses kaupa.
Olin Kuala Lumpuris ühel oma eriala üritusel. Üle lahe paistis Singapur ja nägi Singapuri televisiooni. Oli Singapuri rahvuspüha ja ma kuulsin nende riigipea kõnet. Ta ütles, et nad on majanduslikult saanud õitsvaks riigiks, kuid palju kaotanud oma idamaisest identiteedist.
Seal on põlisrahvast alla 10%, see on migrantide ühiskond, kus moraal on langenud, perekonnatraditsioonid alla käinud, sisse on tulnud juurteta ühiskonna pahed nagu kuritegevus, narkomaania, prostitutsioon. Kultuuri asendavad lõbustusasutused. Kas me tahame selliseks muutuda nagu Singapur? Mina küll ei sooviks.
EE: Kohtusin kevadel Norra suursaadikuga, kes rääkis, et Norra, kolossaalselt rikas maa meiega võrreldes, hakkab mõtlema, et nad jäävad suure laienemise järel üksikuks saareks. Nad peavad Euroopa Liiduga kogu aeg suhtlema, aktsepteerima kõiki tema reegleid, aga nad tahaksid ka oma sõna sekka ütelda.
Euroopa Liit pole mingi ikoon, ta areneb ja nüüd ilmselt hoopis teistmoodi ning selle arengu sekka oleme meie võimelised sõna ütlema.
Mõeldakse, et mis see pisike Eesti suures Euroopa Liidus teeb. Aga mäletate vene muinasjuttu, kuidas talumees pani naeri maha ja naeris kasvas hiiglasuureks. Kes selle lõpuks välja aitas tõmmata, see oli hiireke. Kui suured on valmis vastu seisma, siis väga tihti väike lepitab. Palju sõltub meie inimestest.
IR: Sõltub ka euroametnike missioonitundest ja soovist teistele euroametnikele meeldida, see on väga levinud rahvusvahelistes organisatsioonides.
Tähtis on missioonitunne. Riik peaks väga kontrollima, keda ta Brüsselisse saadab, ja pidevalt jälgima, et nad ajaksid Eesti riigi asja ning mitte lihtsalt ei teeniks seal endale raha. Minu meelest oleks läbirääkimised võinud paremini minna, mõned teised riigid ajasid asju paremini.
EE: Alati võib öelda, et võinuks paremini minna. Otto von Habsburg ütles siinsamas mulle: "Kui tahate, et Eestil läheks hästi Euroopa Liidus, siis tehke nii, nagu tegid Soome ja Iirimaa: nad saatsid Brüsselisse oma kõige paremad ametnikud. Ärge tehke nii, nagu tegi Saksamaa, kes tahtis lahti saada oma halbadest ametnikest ja saatis nad sinna."
IR: Paljud riigid on endale taotlenud erandeid. Meie oleme lätlastega erandlikus olukorras, sest meie põhirahva osakaal on palju väiksem kui kõikides teistes Euroopa Liidu riikides. Me ei pea rääkima mitte üksnes oma riigist, vaid ka eestluse elujõust ja eestlastest kui rahvusest.
Euroeitajad räägivad meie kultuuri kadumise ohust Euroopa Liidus.
IR: Ühtset Euroopa kultuuri kitsamas tähenduses ei ole. Kõik Euroopa maad on omamoodi. Katsuge Prantsusmaal või Itaalias inglise keelega hakkama saada. Katoliiklikes maades on omad traditsioonid ja oma eluviis.
Karta tuleb angloameerika massikultuuri. Üks muusikapala sadades tuhandetes eksemplarides võib üle ujutada korraga terve maailma, aga see ei tule Euroopast. Eurovisioon on ühtlustav üritus, kuid see pole mingi tippkultuur.
Tegelikult elab iga Euroopa maa oma kultuuris. Neid inimesi, kes elavad maal, väikelinnades, huvitab oma kultuur. Suurlinnade lõbustusasutused on igal pool ühtemoodi, aga see ei ole Euroopa kultuur. Igal Euroopa maal on oma keel, traditsioonid, väärtused ja oma kultuur. Miks meie peaksime sellest loobuma?
EE: Kui keegi mõtleb, et eurooplased on ühtne rahvas, siis vaadake Euroopa meistrivõistlusi jalgpallis.
Euroopa Liidus me väärtustame oma keelt ja kultuuri rohkemgi, sest siis on meil midagi hoida.
Mis on eesti kultuurile ohuks?
IR: Me ise ei väärtusta oma keelt ja kultuuri. See on kõige suurem oht, keegi ei ohusta meid väljastpoolt. Me tahame liiga olla teiste moodi. Meil puudub rahvuslik uhkus.
Massiliseks on muutunud eesti tüdrukute abiellumine välismaale, oleks ülihea, kui nad tooksid oma välismaalastest mehed Eestisse ja kasvataksid oma lapsed eestlasteks.
Tore, et meil on igasuguseid võõrkeele kolledžeid, aga mina ei tea keskõppeasutust, kus õpetatakse süvendatult eesti keelt ja kultuuri. Kas Euroopa Liit on selles süüdi?
Ka kooliprogrammis on eesti kultuuri osa liiga väike ja see on haridusministeeriumi viga. Meil on väga kõrgel tasemel vana rahvalaul, mida võib võrrelda antiikluulega, on oma pärimuskultuur. Kuid seda võib keskkoolis vahele jätta.
Mul on pooleli uurimus rahvamuusikast, ma küsitlesin folkloorifestivalil Baltika osalenud Eesti rühmi, sain üle 400 ankeedi. Lapsed ise ütlevad, et pärimuskultuur on eriline, annab kindlustunde, aitab olla eestlane, kuid seda tunneb väga väike osa lapsi, õpetajaid ja tippintelligentsi. See on hariduse puudujääk, see on meie oma teha ja sõltub meist endist.
Meie maakonnavisiidid on minus optimismi tõstnud. Maal tehakse omakultuuri märksa rohkem ja väärtustatakse seda. Meil tahab inimene osaleda kultuuris ja seda peaks riik võimaldama.
Riik peaks vastu võtma rahvakultuuri korralduse seaduse ning loovisikute ja loomeliitude seaduse. See jäeti ühiskondlikust leppest välja.
Olete teadlased. Teadus on alafinantseeritud. Kas pole ohtu, et teadlased lahkuvad mujale?
Juba praegu töötavad paljud mujal, aga arvutiajastul pole see oluline, kus ollakse. Teadlane ei pea töötama selles riigis, kus töö käib.
Kas naiste võrdõiguslikkus on probleem, millele saame Eruoopa Liidu abiga lahenduse?
IR: See pole üldse probleem. Meie naised on alati olnud tugevad ja enesekindlad.
EE: Jah, ainult teaduses on küll märgata, et tipus on väga vähe naisi. (Näitab pikka juuksesalku kukla taga.) Mina olen lubanud, et ajan selle patsijupi maha, kui saame juurde veel ühe naisakadeemiku.
Annika Poldre
|
| |
|
vpk.ee
