| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Euroopa puuetega inimeste aasta puhul korraldatud vastuvõtul Kadriorus 28. augustil 200328.08.2003
Austatud koosolijad!
Loodus meie ümber ilmutab esimesi saabuva sügise märke. Puuvõradesse on ilmunud kollast ja linnupoegadel peavad tiivad juba kandma. Kellel ei kanna, see on määratud hukule.
Lapsed lähevad järgmisel nädalal kooli, et treenida seal oma tiibu tugevaks. Kahjuks ei suuda kõik nemadki kaaslastega sammu pidada, ja seda erinevatel põhjustel. Kuid õnneks annab inimeste maailm igaühele neist võimaluse leida oma koht elus.
Küllap teavad miljonid noored maailmas lastehalvatust põdenud Alan Marshall'i lugu. Tema elulooraamat "Ma suudan hüpata üle lompide" on imetlust vääriv lugu eneseületamisest. Aastakümnete vältel on tema eeskuju üha innustanud saavutama eesmärke, mis näivad esmapilgul võimatud. Marshall tõestab, et kui "vaim nõuab tulemusi, mida keha pole suuteline saavutama", siis võib tahe inimese siiski sihile viia. See maksab ühtviisi nii füüsiliselt terve kui ka puudega inimese kohta.
Niisugused lood kinnitavad, et maailm kuulub meile kõigile, kes me siin elame. Just sedasama rõhutab ka moto, millega me tänavu märgime puuetega inimeste aastat. Loodetavasti mõtleme seejuures, et igalt inimeselt on vaja üksnes veidi rohkem tähelepanu, mõistmist ja soovi aidata, et maailm tõepoolest kõigile kättesaadavaks teha.
Me peaksime teadma ja arvestama sellega, et iga kümnes inimene kannatab mingi puude all. Ent kõik nad tahavad tunda end teiste ühiskonnaliikmetega võrdsena. Seda rõhutas ka poolteist aastat tagasi toimunud Euroopa puuetega inimeste kongress. Selle lõpp-dokument kutsus Euroopa Liidu liikmesriike üles astuma samme selleks, et puudega inimesi ei käsitletaks hoolekande vajajatena, vaid võrdväärsete ühiskonnaliikmetena.
Sama ideed kannab tänavune Euroopa puuetega inimeste aasta. Ehk suudame selle aasta kestel senisest enam teadvustada kas või neid elementaarseid vajadusi, mis on puuetega inimestel ja mida meie riik pole seni suutnud rahuldada. Need vajadused algavad abivahendite ja ravi kättesaadavusest, hõlmavad ligipääsu mitmesugustele teenustele ja haridusele ning päädivad sulandumisega tavaellu.
Kõikide oma kodanike heaolu väärtustava riigi üks püüdlusi on sotsiaalse ebavõrdsuse leevendamine. Ühiskond peab kandma hoolt, et tema liikmed ei satuks sotsiaalsesse isolatsiooni. Seda eriti nende inimeste puhul, kes puudega elades peavad maksma nii psüühilist kui materiaalset lõivu.
Kindlasti on ka Eestis riigi ja omavalitsuse ühisel jõul võimalik parandada puuetega inimeste tööhõivet, pakkudes näiteks tööandjale maksusoodustusi. Ka hädavajaliku teabe, kommunikatsioonivõimaluste ja rehabilitatsiooni pakkumine on ühiskonna ülesanne.
Ma olen kindel, et võime tulevikku vaadata lootusrikkalt. Eesti ühiskonda hakkab üha enam iseloomustama mitte ainult jõukus ja edumeelsus, vaid ka tolerants ja empaatia. Püüdkem selle poole, et Eestis tunneks iga inimene end sama hästi kui ühtehoidvas perekonnas.
Soovin teile kõigile õnne ja kordaminekuid!
|
| |
|
vpk.ee
