In English

Vabariigi President
Ava print vaates

Vabariigi Presidendi akadeemiline nõukogu

Sotsiaalarengu komisjon

Koosolek 16. mail 2003

Osa võtsid:
Mikk Titma, Marje Josing, Ene-Margit Tiit

Kutsutud:
Haridus- ja Teadusministeeriumi alus- ja põhihariduse talituse juhataja Tiina Kivirand, Tallinna Tehnikaülikooli keemia ja materjalitehnoloogia teaduskonna dekaan Andres Öpik, Tartu Ülikooli haridusteaduskonna üliõpilane Riin Hiieväli


Põhihariduse probleemid Eesti ühiskonna järgmise kümnendi arengu seisukohalt

Kuulati komisjoni esimehe M. Titma ettekannet, mille aluseks oli Statistikaameti andmestik: sünnikohordi, 1. klassi astujate, 7. klassi lõpetajate ja põhihariduse õigeaegselt omandanute (17. eluaastaks, mil lõpeb koolikohustus) arvud (joonis). Kõige täpsem arvestus Eesti rahvastiku kohta toimub sündide ja surmade alusel, sellega võrreldes on rahvaloenduse andmed alati suurema veaga. Seega, kuna Statistikaameti andmestik on väga üldine, ei võimalda see teha tõsisemat, eeskätt põhjusanalüüsi.

Diagrammi analüüs näitab, et viimasel kümnendil ei toetunud hariduspoliitika põhihariduse andmisel sündidele, vaid 1. klassi astujate arvule. Seega lähtuvalt toodud andmetest jäi ligi 2500 last aastas üldse koolisüsteemist välja. Esimesest kuni seitsmenda klassi lõpetamiseni stimuleeris pearaha süsteem hoidma õpilasi koolis ja väljalangevus oli väike. Aga seejärel langes igast aastakäigust välja 2001. aastani olemasolevate ametlike andmete põhjal põhikooli lõputunnistuse saamise nõuete tõttu veel 2500 õpilast. Olemasolevad andmed näitavad, et 1995.-2001. aastani jäi põhiharidus õigeaegselt omandamata ühel neljandikul. Võrreldes 1980. aastatega, mil kehtis kohustuslik keskharidus, mille omandas 80% aastakäigust, on see radikaalne põhihariduse taseme langus. Selle tulemuseks on sotsiaalse elukeskkonna terviklik halvenemine. See ei võimenda mitte ainult kuritegevust ja hälbivat käitumist, ega halvenda tööjõu kvaliteeti, koorma ühiskonda sotsiaalhoolduse probleemidega, vaid muudab elukeskkonda tervikuna.

Ettekandele järgneval arutelul leidis komisjon, et põhihariduse omandamise suur vähenemine on kõige olulisem haridusprobleem olukorras, kus võrreldes 1980. aastate lõpuga on sünnikohort 2 korda väiksem. Lihtne prognoos näitab, et põhihariduse õigeaegselt omandajate hulk langeb alla 10 000. Sellega kaasneb ahelreaktsioon teiste haridustasemete omandamises kuni kõrghariduseni välja. Seejuures tuleb arvestada, et ka omandatud põhihariduse tase on suuresti erinev. Kahe longituudi andmed näitavad, et on sügav erinevus elus edasijõudmises 9klassilistes (endistes 8klassilistes) koolides ja keskkoolides põhihariduse omandanute vahel.

Diskuteerinud võimalike meetmete üle olukorra kiireks parandamiseks, leidis komisjon:

1. Kohustusliku põhihariduse tagamine on haridussüsteemi esmane riiklik ülesanne. Selle täitmisest oleneb eluks võrdsete võimaluste tagamine lastele ja nende toimetulek tänapäeva järjest keerukamas ühiskonnas. Järelikult tuleks haridussüsteemi tulemuslikkust hinnata otseselt ka õigeaegselt omandatud põhihariduse taseme alusel. See peaks toimuma nii linna ja maakonna ulatuses kui ka konkreetse kooli hindamisel. Kuivõrd valdade haldussuutlikkus ei kindlusta inimese hariduskäigu jälgimist sünnist alates, tuleks vastutus põhihariduse individuaalse järelevalve tagamisel viia linnade ja maakondade tasandile.

2. Põhihariduse tagamise esimeseks sammuks peaks olema haridusstatistika viimine esimesse klassi astujate aluselt sündide alusele. Haridusstatistika peaks sisaldama õpingute tulemusi hinnete näol, mis võimaldaks analüüsida nii reaalselt rakendatavat hindamisskaalat, kui ka faktoreid, mis mõjutavad õpilaste õppeedukust.

3. Lapsevanem, kelle perre ilmub soovitud laps, teeb kõik selleks, et teda kooli saata. Kerkib probleem lastekodude ja internaatide süsteemi võimest tuua lapsed sotsiaalselt hälbivast kodust uude kodusse, mis tagaks haridustee 16. eluaastani, mil nooruki arengutase peaks võimaldama tal endal teha asjatundlikke otsustusi elu kohta. Kooli tulemata jäänud laste arv tuhandetes näitab, et möödunud kümnendil ei suutnud lastekodud ega internaadid aidata oluliselt kohustusliku põhihariduse tagamist tänavale jäetud laste toomisega vajalikku uude keskkonda.

4. Kujunenud arusaam, et kohustusliku põhihariduse tagamine on lastevanemate probleem, ei omanud sotsiaalset pinnast eelmisel kümnendil, mil üle poole Eesti elanikkonnast oli raskustes toimetulekuga. Ainsateks organiteks, kes mõjusalt tegutsevad sotsiaalse toimetulekuga raskustes olevate lastevanematega, saavad olla koolide hoolekogud ja ka kohalik omavalitsus.

5. Kasvava põlvkonna koolis hoidmine põhihariduse õigeaegse omandamiseni on nii noore enda arengu kui ka ühiskonna (omavalitsuse) seisukohalt eelistatum teistest võimalikest variantidest. Siit johtub, et NEGATIIVNE SÕNUM "raskele" õpilasele põhikoolis peaks olema välistatud, eriti kui ta on probleemsest kodust. Kool ja õpetajad on selleks sillaks, mis saab anda tuge lapsele, et elutee algaks normaalselt.

6. Hariduse kvaliteeti kooliti on seni rõhutatud eeskätt kõrgkooli antava täienduse alusel. Kahekordselt vähenenud sünnikohort tingib ulatuslikke struktuurseid muudatusi koolisüsteemis. See loob unikaalse võimaluse teha hariduse struktuuri ümber, muutes selle senisest oluliselt efektiivsemaks. Selleks on aga vaja teha tsentraalselt koolisüsteemi uuring nii saadava hariduse kvaliteedi, kasutatava finantsressursi ja ka vastava piirkonna sotsiaalse taastootmise vajaduse alusel. Kõigi kolme komponendi süsteemne analüüs saab olla juba põhistatud aluseks konkreetsete koolide sulgemise või edasitöötamise vajaduse määramisel. Nii 4klassiliste, 9klassiliste kui ka internaatkeskkoolide ühitamine, tagamaks meie niigi inimeste arvult kasina vaimse potentsiaali senisest efektiivsemat arendamist, saab toimuda efektiivselt vaid läbi väga konkreetse analüüsi.

© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee