On loodud loodusvarade, (sh maastikud, nende abiootilised ja biootilised komponendid) riiklikud registrid ja korrastatud vastav statistika. Loodusressursside kasutuselevõtuga kaasnevad põhjendatud ja suurimat majanduslikku tulu tõotavad optimaalse kasutamise skeemid, mis võimaldavad vältida pöördumatuid kahjusid ja põhjendamatut raiskamist.

Regionaalses plaanis toimivad tehnogeenseid ja looduslikke maastikke tasakaalustavad mehhanismid, mis laiendavad inimeste võimalusi looduskeskkonna rekreatiivsete ressursside kasutamiseks Riik soosib traditsiooniliste maakasutusviiside arengut regionaalpoliitika kaudu. Suurenenud on rohelise energia, rohelise tootmise ja rohelise teenindamise osakaal. Eesti maakultuuri pärand ja hajaasutus tagavad elanikele kõrge elukvaliteedi, harjumusliku elukeskkonna ja turvalise kodu. Eesti maastik on siinse ökosüsteemi integreerivaks elemendiks. See mõiste hõlmab peale praegu väärtustatud ressursside (mineraalsed maavarad, bioloogilised ressursid) ka hetkel veel kvantitatiivselt raskesti hinnatava elukeskkonna, samuti globaalsed ressursid nagu ilmastiku (kliima), õhu- ja veevalla. Kohalikul tasandil ka elukoha koos selle bioloogilise mitmekesisusega, rekreatiivsete ressursside, aga ka vaadete ja muude esteetiliste parameetritega.

Eesti osaleb põhilistes rahvusvahelistes konventsioonides ja on aktiivne Läänemere regiooni keskkonnaseisundi säilitamise ja parandamise meetmete rakendamises. Oluliselt on vähenenud saasteainete (heitmed vee- ja õhuvalda, pakendid jne) osakaal toodetud materiaalsetes väärtuses. Eesti ei pea oma keskkonnakaitse ja -kasutuse planeerimisel järgima ainuüksi arenenud riikide suurele keskkonnakoormusele, tarbimisharjumustele ja suures osas tehismaastikele suunatud käsitlusi, vaid lähtuma ka kohalikust traditsioonist ja eripärast. Näiteks Eestile omane maastik kui kultuuripärand on lisaväärtuseks, mis osaliselt korvates mitmete riikide kõrgemat elatustaset, suudab vähendada kõrgtasemega spetsialistide emigratsiooni.

Ühiskond, olles ökosüsteemi osa, peab võtma enda peale vastutuse ökosüsteemide harmoonilise arendamise eest. Selle põhieelduseks on eetiline ja teaduslikult põhjendatud looduskeskkonna (elukeskkonna) haldamine. Loodusressursi mõistlik majandamine eeldab tehnika- ja loodushariduse kompleksset arendamist, mille puhul peab hariduse struktuur olema praegusest erinev ja loodusharidus peab kõigil õppetasanditel moodustama hariduse orgaanilise osa.

Registrites olevate ja tuleviku (praegu mittekasutatavate ja rahalisse väärtusesse raskesti ümberarvestatavate) ressursside kasutamisele peavad eelnema investeeringud uutesse tehnoloogiatesse, mis võimaldavad välja töötada ning rakendada optimaalseimad kasutamisskeemid ja arvestavad maksimaalselt looduslike aineringe printsiipidega. Loodusressursside kasutuse ulatuse määrab eelkõige looduskeskkonna isetaastumisvõime. Samas võib Eesti tänane loodusressurss olla oluliseks allikaks vahendite leidmisel sotsiaalprobleemide lahendamisel ja heaolu kasvu kindlustamisel.

Kõikide jätkusuutlike arengustsenaariumite koostamisel ja elluviimisel tuleb lähtuda kõrvalekaldumatult ökoloogilise tasakaalustatuse printsiibist, st tegu on inimese eluruumiga, millest ta saab oma eksistentsi võimaldavaid ressursse (õhk, vesi, taastuvad bioressursid) ja mida ta jagab teiste liikidega. Looduslikku mitmekesisust säilitavate ja toetavate tegevuste soodustamine, pikaajaliste valdkondlike (energeetika, haridus, maaelu, metsamajandus jne) arengukavade väljatöötamine, rohelise võrgustiku loomine.