| |
 | Proua Ingrid Rüütli intervjuud | | |
Proua Ingrid Rüütel ajalehele Postimees 10. mail 200312.05.2003
Rüütli peres pole sünnipäevi suurelt peetud
Täna 75-aastaseks saav president Arnold Rüütel pole õigupoolest kunagi leidnud aega oma sünnipäevi tähistada, ütleb abikaasa Ingrid Rüütel.
Milline näeb välja Arnold Rüütli tänane sünnipäevahommik?
Oi, seda te peate kantseleist küsima. Nende ürituste kava on avaldatud.
Seda küll, kuid milline on sünnipäev pereringis?
Sööme lõunat sugulastega, kes selleks päevaks Tallinna tulevad. Rohkem polegi sel päeval aega pereringis olla. Ja pühapäeval on juba emadepäeva üritused, ehkki tahaks õhtuks ka Tartu koju jõuda.
Milline oli esimene Arnold Rüütli sünnipäev, mida teie mäletate?
Me ei ole sünnipäevi eriti üldse tähistanud, kui, siis vaid pereringis. Juubeleid on peetud töö juures. Ka nüüd - kui kantselei poleks hakanud asja korraldama, siis vaevalt et ise oleks üldse midagi teinud.
Kas vahel kahju ei ole, et tööd on nii palju, et sünnipäevadekski ei jää aega?
Aga tööd on alati palju olnud, millal seda vähe on? Nii EPAs kui eriti sovhoosis oli täpselt samuti.
Kas juubeliks ilmunud postmark on teil olemas?
Jah, selle me saime! Talle kingiti.
Varustate edaspidi oma kirjad just selle margiga?
Ma saadan ainult e-maile. Ja ma ei tea, et temagi saadaks mingeid isiklikke kirju. Kuid jõulukaardid lähevad tõesti posti, seal võib seda marki kasutada.
Mida võiks Eesti avalikkus teie meelest presidendile kinkida?
Heatahtlikku ja toetavat suhtumist.
Kas sellest jääb vajaka?
Ma ei ütleks. Rahva toetus on suur, eriti maakonnavisiidid on alati väga südamlikud. Kahju ainult, et tal ei ole ju ei raha ega võimu, et kõiki asju pöörata nii, nagu tegelikult tahaks. Ta saab ainult püüda mõjutada, rääkida, tõstatada probleeme... Aga ma arvan, et rahvas on saanud aru, et ta püüab teha kõik endast sõltuva, et asjad läheksid paremaks. Muidugi, ikka on neid, kes on «vastalised». Ma ei tea küll, et tal lausa vaenlasi oleks, aga kui vahel loen internetiportaale...
Arnold Rüütli valimine presidendiks oli osale ühiskonnast ootamatu, samuti oli see ootamatu talle endale ja teile. Kas ta on selles ametis muutunud?
Ei. Ta täitis samu funktsioone ju 10-12 aastat tagasi, mil see amet oli palju vastutusrikkam, keerulisem ja raskem. See oli ikkagi midagi erilist. Aga praegu pole midagi hullu, asjad arenevad normaalsel viisil.
Kas toona te nägite oma abikaasa juures, et inimene muutub oma koorma all?
Ei ütleks. See oli väga positiivsete lootustega aeg, oli kindel eesmärk, mis ühendas kogu rahva. See tiivustas, innustas. Nõukogude võimu ajal oli rohkem tegemist negatiivsete asjade ärahoidmisega kui millegi positiivse tegemisega. Sovhoosis sai ta küll väga palju positiivset teha, samuti EPAs. Aga kõrgetes ametites tuli püüda halbu asju ära hoida. Gorbatshovi perestroika lõi võimaluse pöörata maailma ja see õnnestuski. Muutused algasid Eestist ja lõhkusid Nõukogude Liidu.
Kas Arnold Rüütli praegust presidentuuri võib siis tõlgendada teatud mõttes viljade maitsmise ajana?
Võibolla küll. Praegu on elav rahvusvaheline suhtlemine. Toona oli kogu suhtlemine vaid selle nimel, et toetataks meie iseseisvumispürgimusi. Ametlikult meie okupeerimist küll ei tunnustatud, aga tegelikult öeldi, et kaubelge iseseisvus Moskvast välja ja siis me tunnustame teie iseseisvust. Aga nüüd me räägime maailma riigijuhtidega kui võrdsed võrdsetega.
Kui palju märkab ja kui palju võtab president Rüütel südamesse tema pihta suunatud torkeid?
Ega see meeldiv ole, aga ta oskab üle olla. Mina ka.
Ka sellest, et nii mõnigi kord meenutatakse rohkem tema tegevust nõukogude perioodil, mitte taasiseseisvumisel?
Ta võtab seda kui... Mis seal ikka. Need inimesed, kes sellel ajal olid temaga koos, teavad väga hästi, et ka siis tegi ta positiivseid asju. Aga muidugi noored inimesed või mõned väliseestlased ei saa üldse aru, mis elu siis elati.
Üks asi on olla okupeeritud viis aastat, hoopis teine asi on elada okupatsiooni all viiskümmend aastat. Siis tuleb välja töötada hoopis teine enesesäilitamise strateegia. Need ei saa olla võrdsed asjad. Viie aasta korral võib tõesti teha üht, teist ja kolmandat, kuni vabanemine tuleb. Aga kui on selge, et okupatsioon on kestnud aastakümneid, siis tuleb tegutseda hoopis teisiti, et rahvas säiliks ja elu läheks edasi.
Tunneb ta end solvatuna?
Muidugi tekitab see kahetsust. Inimesed peaksid rohkem õppima tundma ajalugu. Just tänu sellele, et ta oli sellisel ametikohal, sai ta asuda protsessi juhtima ja keerama. Lääs nõudis otseselt, et me saavutaksime Moskva heakskiidu, ja vaevalt et kellelgi teisel see üldse korda oleks läinud.
Just läbi ametlike riigistruktuuride oli võimalik see riik ära lõhkuda. Seda on öelnud ka lääne politoloogid. Teistsuguseid katsetusi oli ju ka olnud - näiteks Tbilisis, kus tankid aeti istuvate tudengite peale jne. Ainult altpoolt tuleva liikumisega ei oleks see kunagi õnnestunud. Vabanemine ametlike võimustruktuuride kaudu, ühendatuna altpoolt tuleva liikumisega, see oli maailma ajaloos täiesti unikaalne.
Kas poleks Arnold Rüütli meeskond pidanud presidentuuri alguses korraldama kas või PR-kampaaniat selle rõhutamiseks?
Ega tal õiget PRi pole kunagi olnud, see on tõsi. Alguses võttis ta lausa seisukoha, et polegi vaja midagi vastu öelda. Ma leian, et see ei olnud õige, see oli taktikaline viga. Olnuks vaja korralikku PRi, et asju selgitada ka neile, kes polnud ajalooga kursis.
President Rüütli nõukogude tausta rõhutajad asetab mõneti iroonilisse valgusse see, et praegu on Rüütlist saanud üks aktiivsemaid eestkõnelejaid Euroopaga liitumiseks. Kas see on tema isiklik sügav veendumus või lähtub ta lihtsalt ametlikust Eesti välispoliitikast?
Minu meelest rääkis tema Euroopa Liidust enne, kui sellest meil ametlikult kõnelema hakatigi. Sellest, et see võiks olla meie perspektiiv. NATOst ei olnud alguses juttu, ühinenud Euroopast küll. Aga muidugi ei olnud siis veel selge, mida Euroopa Liit endast kujutab.
Nüüd on see rohkem selge, kas see on presidendi isiklikku suhtumist muutnud?
Ma usun, et ta arvab, et praeguses olukorras on see kõige parem lahendus. Teist võimalust lihtsalt pole. Me suutsime siiski imeasju korda saata, olles Nõukogude Liidu liikmed, äkki suudame siis ka euroliidus protsesse positiivselt mõjutada. Võibolla on meie ametnikud ka liiga bürokraatlikult nõudnud iga pisiasja täitmist, maapoodide või koolisööklate sulgemist. Selliseid nõudmisi ei peaks nii täht-tähelt täitma.
Te võrdlete Nõukogude Liitu ja Euroopa Liitu. Kas olete euroskeptik?
Alguses olin ma palju skeptilisem kui abikaasa. Kui oleks võimalik olla päris iseseisev, eelistaksin ma tõesti seda. Aga olles tutvunud majandusprobleemidega, olen aru saanud, et päris omaette elada ei ole võimalik. Iseasi, kui meil oleks maapõues soojaveeallikad ja nafta nagu näiteks Norral.
Usun, et kui palju väikesi riike liitub Euroopa Liiduga, on võimalik väikeste rahvaste huvide eest seista.
Kas Arnold Rüütel plaanib kandideerida ka teiseks ametiajaks?
Kindlasti mitte.
Miks?
Aastaid on juba nii palju, ei ole mõtet. Ja ma väga loodan, et selle aja jooksul ja ka praeguse valitsuskoalitsiooniga saab asju pöörata paremuse poole nii, et ei ole ka enam vaja kandideerida. Et asi läheb normaalselt edasi. Siis las tulevad nooremad.
Alo Lõhmus
|
| |
|
vpk.ee
