| |
 | Vabariigi President | | |
EESTI RAHVASTIKUARENGU SÕLMPROBLEEME
Kalev Katus
Rahvastikuareng ja ühiskond
1. Rahvastikutaastelt kuulub Eesti arenenud maade hulka, põhjuseid tasub otsida Hajnali liini asetuses ja demograafilise ülemineku ajastuses. Ainelisest seisukohast tähendab see märkimisväärseid kulutusi nõudvate protsesside ja seisundite esilekerkimist. Riigi majandusarengut kujundab tagasipöördumine turumajandusele ning majandusnäitajate poolest jääb Eesti mitmekordselt maha Põhja- ja Lääne-Euroopast. Nõnda on Eestile tunnusjooneks rahvastiku- ja majandusarengu omalaadne tasakaalustamatus, ainulaadne vahekord ajaloos, mis tingis omaette riikide rühma - majandusüleminekuga maad - väljatoomise ÜRO poolt. Arenenud rahvastiku, kuid arengumajandusega riigis toimub karm ning tavalisest hoopis teistsugune konkurents piiratud ressursside eest.
Rahvastikuarengu sõlmprobleemid
2. Eesti rahvastikku on iseloomustanud üleminekujärgne madal, tüüpiliselt alla taastenivood sündimus juba 1920 aastate lõpust. Jäi ära sõjajärgne beebibuum aga 1960 aastate lõpul tõusis põlisrahvastiku sündimus pea viiendiku võrra ning püsis taastetasandist (napilt) kõrgemal kahekümne aasta vältel. Välispäritolu rahvastiku sündimus asus uuele tõusule 1980 aastatel ning kümnendi lõpul jõudis enam-vähem põlisrahvastiku tasemeni. Eelkõige välismaalaste muutunud käitumine viis Eesti kogurahvastiku sündimuse kõrgpunkti 1988 aastal. Edasi andis tooni äkk-kiire langus ning stabiliseerumine 1998 aastast.
Eesti ja sarnase rahvastikuarenguga rahvaste sündimusareng on hinnatud jätkusuutmatuks. Tänast käitumisviisi saab harrastada üks-kaks, mõneti ehk kolm põlvkonda, mille järel asjaomane inimkogum on määratud rahvusena kaduma või peab loobuma tänapäeva sündimuskäitumisest. Teisisõnu, kaasaja Eesti elab demograafiliselt võlgu.
3. Eesti rahvastiku vanuskoostises algasid põhjapanevad muutused XIX sajandi teisel poolel ning aastakümneid valitses Baltoskandias sarnane põhisuundumus. Eestis katkestas tüüpilise arengu sõjajärgne intensiivne sisseränne, mis hoidis rahvastikuvananemist pikka aega tagasi. Esimese rändelaine immigrantide jõudmisel vanuriikka 1990 aastatel taastus vananemisprotsess, nüüd rekordilise kasvutempoga: Eesti on tuntud hüppelise rahvastikuvananemise poolest. Juurduval depopulatsioonietapil langeb rahva eluruumi hõlmatus, tõusevad päevakorda rahvusterritooriumi geograafiline ahenemine, asulavõrgu hõrenemine ruumilise ühiskonnakorralduse tulususe teisenemine, aga ka kolmanda earühmaga seotud asjaolud.
Vananemine seab kõigi rahvaste ette üsna sarnased probleemid. Oodata on rahvaste ja riikide ümberrivistumist ning uue julgeolekualase ja majanduspoliitilise tasakaalu kujunemist, kus määravaks saab eakale rahvastikule omase inimpotentsiaali efektiivne rakendamine. Toimelt aeglane, aga pöördumatu rahvastikuvananemine paneb proovile ühiskonna ja tema juhtide perspektiivitunde.
4. XIX sajandi keskpaigast peale näitas Eesti rahvastiku suremus kahanemist ja keskmine sünnieluiga kasvu, sõjaaegu kõrvale jättes enam-vähem pidevalt pea sajandi vältel kuni 1950 aastate lõpuni. Järgneva neljakümne aasta jooksul kuni tänaseni pole rahva elulemus Eestis aga kokkuvõttes enam paranenud. Küll on ebaloomulikult pikaks veninud meeste-naiste eluea vahe. Elulemusseisaku vältel on pea kõik Euroopa ja enamik maailma rahvaid Eestist mööda läinud.
Paar kümnendit tagasi hakkas kujunema ida-lääne suunaline Euroopa suremusarengu ebakõla ja elulemuse edenemine jätkus vaid läänepool. Viimase aastakümne vältel kahestumine tugevnes, ülepea on see ainus tõsisem vastandus Euroopa rahvastikuarengus. Tegemist pole pelgalt tervishoiuküsimusega: ligikaudu 10-15 protsenti Euroopa keskmisest kiirem inimese läbipõlemine kipub teisendama ühiskonna keskseid sihiseaded investeeringupoliitika, rahvastiku tarbimisstruktuuri, hariduselu, aga ka halduse ja poliitilise korralduse ajakohastamisel.
5. Eesti väljarändeotentsiaal ammendus 1920 aastatel, mida järgmise kümnendi lõpul asendas immigratsioonitõmme. Sõjajärgne uus geopoliitiline olukord lõi ka soodsad tingimused sisserändeks idast. Tulemusena kujunes välja arvukas välispäritolu rahvastik (esimese ja teise põlve immigrandid), kes osakaalult küündib 36 protsendini, kusjuures maa põlisrahvastik, rahvusest sõltumata, on sõjaeelsest arvust väiksem. Viimase hulgas tuleb eristada kahte Eesti allesjäänud vähemusrahvust - venelasi ja ingerlasi, vastavalt 37500 ja 29000 inimest. Välispäritolu rahvastikule on iseloomulik süsteemne erisus põlisrahvastikuga võrreldes ning sageli kujutab Eesti kogurahvastik pigem statistilist summat kahe, suurusjärgult teineteisega võrreldava rahvastiku eripalgeliselt kulgevatest protsessidest.
Euroopale oli XX sajandi teise poolel tüüpiline välispäritolu rahvastiku kiire kasv, tähtsustunud on selle rahvastikuosa teisese (sünnijärgset täiendava) põlistumise korraldus. Kogunenud teave rõhutab, et põlistumisprotsess kujuneb aeglaseks ja pingutavaks, milles kindlat osa mängivad demograafiliste tunnuste püsivus, sidemed sünnijärgse kodumaaga, välismaal elava sugulaskonna mõju jt. Kipub selguma, et immigrantide teine põlvkond ei pruugi emade-isade taustal silma paista tugevama lõimumise poolest uue elukohamaa ühiskonda.
Nõnda on Euroopa rahvastikutaaste peamised sõlmprobleemid tüüpilised ka Eesti arengule. Sarnasus rahvastikutaastes Eesti ning Põhja- ja Lääne-Euroopa rahvaste vahel valitseb ühemõtteliselt erisuste üle. Kui viimaseid otsida, siis leidub neidki, eelkõige samalaadsete probleemide tugevamas väljendusvormis.
Ühiskond kaasaja rahvastikutaaste tingimusis
6. Rahvastikuarengut moonutab olemasoleva teabe sisu ja täpsus: püsib edasi tänase Euroopa, aga ka sõjaeelse Eesti ühiskonnakultuuri sobimatu vene andmekorraldus. See tähendab eri andmestike võrreldamatust, pikemate andmeridade, aga ka mitme rahvastikuprotsessi kohase teabe ülepea puudumist, olemasoleva kohati sedavõrd suurt moonutust, et järeldused võivad osutuda vastupidiseks tegelikule olukorrale. Tarvilik on põhjalik ümberkorraldus. Tõene ja piisavalt üksikasjalik teave rahvastiku sotsiaalmajandusliku koostise ning käitumise kohta (ning asjaomane prognoosisüsteem) on põhialus pädevate otsuste tegemiseks, olgu selleks tervishoiukorraldus, rongi- ja bussiliiklus, haldusreform või narkomaania ja AIDSi levik. Valitsev andmelodevus ei toeta täna nende ega teiste eluvaldkondade korrastamast.
|
| |
|
vpk.ee
