Lisatud lühiteesides on toodud probleemid, milles meil on Euroopa riikidega ühtmoodi arusaamad ja olemas koostöö (lisa 1). Professor Katus rõhutas, et rahvastikuprotsessid on inertsed ning nende suunamine ja juhtimine on pikaajaline protsess. Mõned praegused probleemid, näiteks rahvastikuvananemisega seonduv, on pärit 19. sajandist. Mõni nüüdisaegne suundumus võib saada mureks alles põlvkonna pärast.
Vajalik oleks kõikide oluliste riiklike otsuste demograafiline audit, mis peaks andma vastuse, kuidas see mõjub rahvastikuarengule.

Professor Katus tegi Vabariigi Presidendile ja akadeemilisele nõukogule kaks ettepanekut.

Esiteks, rahvastikupoliitika põhialusena on tarvilik korraldada kõigi oluliste riiklike otsuste demograafiline audit: rahvastikupoliitika pole kaitse-, majandus-, regionaal-, tervishoiu-, haridus- jne poliitikate kõrval kümnendal või viiekümnendal kohal paiknev eraldiseisev meetmete süsteem, vaid rahvastikumõju arvestamine (ehk isegi ettepoole seadmine) kõigi eluvaldkondade tähtsamate otsuste juures.

Teiseks, võtta Vabariigi Presidendi ja akadeemilise nõukogu egiidi alla Eesti rahvastikuarengu aastaraamatu perioodiline väljaandmine.

Küsimustele vastates viitas professor Katus hiljuti valminud raamatule "Eesti põlvkondlik rahvastikutaaste", kust võib saada lisateavet rahvastikuarengu põhiprotsesside kohta viimasel poolsajandil.

Kõne all olid ka murettekitavad suundumused rahvatervises. Tõsine probleem on narkomaania ja AIDSi levik, mis praegu piirdub nooremate vanuserühmadega, levib aga mõistagi eakamatesse.

OTSUSTATI:

Esitada ülevaade Eesti rahvastikuarengu sõlmprobleemidest Vabariigi Valitsusele ja Riigikogule käsitlemiseks riiklikult tähtsa küsimusena.


Ühiskondliku kokkuleppe võimalikust koosseisust ja realiseerimise variantidest

Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi direktor Erik Terk andis teada, et Euroopa maades ja demokraatlikes ühiskondades võib ühiskondliku kokkuleppe praktikast rääkida 5-6 maa puhul. Selline lahend on erakorraline ja suurt pingutust nõudev. Taoline valik on tavaliselt tehtud sel juhul, kui ühiskond on olnud kriisiseisus (näiteks sõjajärgne kriisiseis nii Põhjamaades kui Saksamaal ja Austrias) või kui on olnud tegemist erakorralise perioodiga. Meil võib praegu olla tegemist erakorralise perioodiga. Üks arengutsükkel hakkab ammenduma ja peame leidma uusi, teistsuguseid arengueesmärke.

Ettekande esitlusmaterjal on lisatud (lisa 2).

Ühiskondliku leppe valdkondade arv peaks olema pigem väike kui suur. Siin on heaks näiteks Iirimaa, kus peetakse oma esimest lepet hiilgavalt realiseerituks. Seal seoti omavahel 4-5 olulist teemat. Näiteks palgatõusud lükkusid edasi, ent samal ajal loodi teatud sotsiaalsed garantiid ja ei lastud tööhõivel langeda. Nii tuldi makromajanduslikult raskest situatsioonist välja ja ahel hakkas toimima positiivses suunas. Kui valdkondade arv suureneb, siis ei õnnestu kohustuslikku seost tekitada.

Leppe partnerite arv ei pruugiks samuti olla liiga suur. Kui näiteks Eestis tegutsevale kuuele olulisemale parteile lisada tööandjad, töövõtjad ja regioone esindav institutsioon, siis on see kooslus, kellega saab produktiivselt töötada ja kelle vahel kokkulepitu saab omada tõesti tõsist sisu. Fikseerida lausa juriidilist vastutust kokkulepitu mittetäitmise eest pole ilmselt võimalik, taoliste lepete praktika aga näitab, et alati peab olema mingi täitmismehhanism. On otstarbekas luua ka leppe täitmist jälgiv nõukogu, mis annab märku, kui kokkulepitu ei realiseeru. Edasi peaks töötama juba ühiskondlik ja moraalne vastutus.

Ühiskondlikud kokkulepped võivad lähtuda pikaajalistest prioriteetidest, aga milleski kokku leppida on produktiivne lühema aja peale. Ei ole tõenäoline lepete täitmise tagamine 30 a peale.

On otstarbekas liikumine memorandumilt kokkuleppele. Alustada potentsiaalsete lepingu osapoolte vahelise memorandumi väljatöötamist, millega teatud olulisi ühiskonna gruppe ja poliitilisi gruppe esindavad inimesed seoksid ennast kohustusega leppeni välja jõuda. Järgnevalt peaksid nad omavahel kokku leppima, milline sisu leppele anda. Memorandumi algversioon ei tohiks olla detailne, sest ei teata veel, milles suudetakse kokku leppida. On võimalik ette anda teatud üldorientatsioonid, põhivaldkonnad ja näidata kokkuleppijad. Edasine peaks toimuma osapoolte vahel.

Ettekandja lisas, et kui taoline kokkulepe peaks sündima, siis peavad panustama kõik - ettevõtjad, teadussektor, haridussektor, erinevad elanikkonna grupid. Vastupidisel juhul võib saada selle, mis on ettekandes kirjeldatud kolmanda stsenaariumina.

Arutelu käigus arvati, et lepe võiks olla dokument, mille ühes osas on sõnastatud poliitikaülesed üldrahvuslikud eesmärgid, mis ei ole seotud päevapoliitikaga või ei seostu ühegi konkreetse poliitilise rühmitusega. Valdkonnad, kus need eesmärgid seatakse, on hakanud välja settima (näiteks rahvastikuseis, heaolu kasv). Teine osa leppest seisneks selle nimetamises, mida lepinguosalised on valmis panustama.

Juhiti tähelepanu asjaolule, et Eesti peab ELiga liitudes tervikuna üle võtma ELi liikmesriike siduvate õigusaktide kogumi. Sellest järelduvalt tuleks senisest palju rohkem tähelepanu pöörata nendele siduvatele õigusaktidele.

OTSUSTATI:

Ühiskondliku kokkuleppe idee realiseerimist jätkata leppe üldorientatsioone ja valdkondi kajastava leppeosaliste volitatud esindajate poolt allakirjutatava memorandumi väljatöötamisega, milles paluti professor Mati Heidmetsa aktiivset osalust.

Arutelu akadeemilise nõukogu publikatsioonide koostamisest

Vabariigi President teatas professor Jüri Kannu peatsest asumisest tööle Vabariigi Presidendi teadusnõunikuna, kelle kureerida on akadeemilise nõukogu edaspidine tegevus.

Professor Jüri Kann teavitas koosolekust osavõtjaid akadeemilise nõukogu ja selle komisjonide pooleaastase töö tulemusel tekkinud materjalide publitseerimise kavast koostöös Teaduste Akadeemia Kirjastusega.