| |
 | Proua Ingrid Rüütli kõned | | |
Proua Ingrid Rüütel kultuurikonverentsil Raplas 13. märtsil 200313.03.2003
Pärimuskultuur muutuvas maailmas
Kultuur ja rahvus
Kuigi kultuur on üks olulisi rahvuse tunnuseid, ei ole kultuuri, sealhulgas rahvakultuuri roll ja osakaal rahvusliku eneseteadvuse kujunemisel eri maades ja eri rahvastel ühesugune. Eristatakse rahvusliku eneseteadvuse (rahvusteadvuse ehk natsionalismi) Lääne- ja Ida-Euroopa tüüpi.
Nagu lätlased, leedulased ja mitmed Kesk-Euroopa väikerahvad, alustasid eestlased rahvuseks formeerumist 19. sajandil paljurahvuselise impeeriumi vähemusrahvana. "Nende rahvustunde aluseks ei olnud nagu Lääne-Euroopas enda seostamine mõne eksisteeriva riigiga, vaid selleks said eelkõige keel ja rahvuslik kultuur." (Lagerspetz, Raud 1995: 19-20).
Kui Lääne-Euroopas ja Ameerikas tähendab rahvus eelkõige mingi riigi kodanikkonda, kes on liitunud ühtseks riigirahvuseks (nation), siis eesti keeles seostub see mõiste siiani peamiselt keele ja kultuuriga. Eestlased tajuvad oma rahvust eelkõige kui ühise keele ja kultuuri ning ühise ajaloomäluga inimgruppi, kes on teadvustanud end eestlastena.
Rahvuslik identiteet oleneb niisiis päritolust ning keele- ja kultuurikeskkonnast. Tänapäeva ühiskonnas võib viimaste mõju olla etnilisest päritolust suurem. Päritolu ja sellega seonduv kaotab tihti tähtsuse, kuna just kohanemine ning võõra keele ja kultuurimalli omaksvõtt tagab majandusliku edu ja kõrgema sotsiaalse staatuse.
Teisalt etnilise päritolu muutub sekundaarseks, kuna tänapäeval pole "puhtaid" rahvusi (etnosi). Rahvuskuuluvuse määrabki siis eelkõige identiteet kelleks end peetakse.
Identiteet kui psühholoogilis-kultuuriline protsess
Identiteet muutub oluliselt üleminekul traditsionaalsest talupojaühiskonnast modernistlikku ühiskonda ning viimasest omakorda postmodernistlikku ühiskonda. Modernismiajastul kujunevad rahvused ja rahvusriigid ning sünnib rahvuslik identiteet.
Postmodernistlikust vaatevinklist rahvaste ajalugu ei avaldu mitte riigikultuuri suurtes ilminguis, vaid tavalise inimese argielus, ühistes käitumismallides, toimetulekustrateegiates. Ühiskonnad on täis subkultuure, käitumisstruktuure, võrgustikke, mis lõhuvad ja reorganiseerivad riigi- (rahvus-)kultuuri ühesugust elu.
Postmodernismi iseloomustab piiride hägustumine ja integratsioon. Lokaalsed, regionaalsed ja rahvuslikud majandused, kultuurid, poliitilised struktuurid ja identifikatsiooni dimensioonid pole enam isoleeritud üksused, vaid globaalse suhete süsteemi osad.
Hoolimata sellega kaasnevast identiteetide paljususest pole inimeste soov kuuluda teatud lokaalsesse ja sotsiaalsesse keskkonda oluliselt vähenenud. See loob aluse rahvusliku identifikatsiooni kui väärtuse püsimisele.
Postmodernistliku ühiskonna praegust arenguetappi iseloomustab infoühiskonna tekkimine, mis on toonud kaasa uusi probleeme. Keskseks on kujunemas globaliseerumise ja identiteedi vastuolu. "Globaliseerumine puudutab eelkõige inimtegevuse instrumentaalset dimensiooni, milles ühiskonna eliidi pragmaatiline huvi surub peale oma integratiivse loogika. Vastureaktsioon on seotud laiema publiku tasandiga, tema emotsioonide, püüdluste ja identiteediga" (Vetik 1999).
Postmodernismiga kaasneb niisiis ühelt poolt globaliseerumise kasv, teisalt seniste suhteliselt terviklike ühiskondade lagunemine paljudeks erinevateks allstruktuurideks.
Eesti ajalugu ei ole kulgenud samasuguselt nagu vanades rahvusriikides. Postmodernistlikud jooned tungivad peale olukorras, kus modernistlikud väärtused (rahvusriik, rahvuskultuur, rahvuslik identiteet) on alles haprad, kuid sotsiaalsed muutused seevastu kiired ja drastilised ning identiteediprobleemid eriti teravad. See puudutab nii rahvuslikku kui kultuurilist identiteeti, mis on omavahel tihedalt seotud.
"Kuigi areng sarnastab eluviisid, on eri rahvastel igal juhul oma identiteedi pärand, oma viis mõtestada ühist ajalugu, ühiseid müüte, omad ettekujutused ajaloost, mis elavad teadlikult või ebateadlikult rahvuslikus vaimsuses, /---/ on ühised sümbolid ja koodid, mida teatud kollektiivi liikmed peavad endale kuuluvaks ja millel on nende jaoks ühine eriline tähendus" (Sarmela 1996).
Tänapäeva ühiskond sünnitab isikliku ja sotsiaalse identiteedi kriisi. Seetõttu kõik indiviidid ja inimrühmad peavad oma identiteedi taasleidma või looma selle uuesti. Samas muutub ja teiseneb identiteedi mõiste ise. Identiteet on mitte üksnes psühholoogiline ja sotsiaalne, vaid ka kultuuriline kategooria.
Kultuuriline identiteet on protsess, mis konstrueeritakse ajaloos, kultuuris ja võimustruktuurides, kusjuures eriti oluline on kollektiivne kogemus. Lisaks kohale, ajale ja modaalsusele vajab kultuuriline identiteet oma eksistentsiks motivatsiooni: me ei tee üksnes vahet "meie" ja "nende" vahel, vaid otsustame, miks me end teistest eristame ja miks soovime oma erilisust säilitada. Küsimus, kes me oleme, sõltub suurel määral sellest, kellele või millele me oleme lojaalsed ja miks. Sellised lojaalsused on nii isiku kui grupi, sealhulgas rahvuse tasandil alati moraalselt põhjendatud, sõltumata sellest, millel see moraal põhineb. Kõik kollektiivsed sümbolid ja traditsioonid on oma moraalse referentsi tõttu väärtuslikud kultuurilise järjepidevuse esindajad.
Identiteeti kui kultuurilist fenomeni analüüsides uuritakse eeskätt nähtusi, tegevusi ja juhtumeid, mis esindavad, väljendavad ja kujundavad identiteeti.
Enesemääratluse tavatähenduse kohaselt indiviid identifitseerib end teatava sotsiaalse grupiga. Ent sotsiaalse grupi mõiste ise on problemaatiline, eriti tänapäevaühiskonnas, kus pole püsivaid sotsiaalseid struktuure ega püsivaid sotsiaalseid suhteid, pole ka otseseid seoseid sotsiaalsete gruppide ja nende kultuuriliste eelistuste ning kultuurilise käitumise mudelite vahel.
Sotsiaalne identiteet on tugevasti seotud kollektiivse kogemuse ja ühiste kommunikatiivsete tegevustega. Kuid see kollektiivse kogemuse maailm ja ühine kommunikatiivne tegevus ei ole tänapäeval seotud niivõrd konkreetse sotsiaalse grupi, kuivõrd pigem mingi kultuurilise positsiooniga.
"Kuulumine sotsiaalsesse gruppi, enda identifitseerimine sellega ilmneb eelkõige ühistes kultuurilistes tähendustes ja sümbolites, kusjuures mitte ainult ühistes teadmistes neist, vaid eelkõige kultuuriliste tähenduste ja sümbolite esituses, ilmingutes ja kasutuses" (Niedermüller 1992: 112).
Sotsiaalne identiteet tänapäeval eeldab niisiis vastavat keskkonda üldisemas tähenduses. Sellise keskkonna loob "sümboolne kogukond".
"Sümboolsed kogukonnad tekivad sotsiaalse identiteedi väljendamisest ja praktiseerimisest, kusjuures need ei moodusta tingimata reaalseid regionaalseid, elukutselisi või muid sotsiaalseid gruppe" (Niedermüller 1992: 113).
Eestis tegutsevaid folklooriharrastajaid võibki pidada sellisteks "sümboolseks kogukonnaks".
Nad haaravad erinevate elukutsetega, erineva vanusega, erineva haridustaseme, usutunnistuse ja ka erinevate kultuuriliste vajaduste ja eelistustega inimesi, keda seob ühine huvi pärimuskultuuri vastu ja ühine soov end selle kaudu teostada.
Omakultuur mis see on?
Kultuur on alati mitmekihiline, tänapäeva postmodernistlikus ühiskonnas seda enam. Eri ajastutest ja eri geograafilistest areaalidest pärinevad nähtused, folkloor ja professionaalne kunst, suuline, kirjalik, meediakultuur ja internetikultuur põimuvad omavahel, moodustades kokku eesti kultuuri unikaalse fenomeni.
Mis on omakultuur, mis on "kultuurilaenud", mis on "võõrad nähtused"?
Omakultuur on suhteline mõiste, sellel võib olla nii indiviidi kui rahva keskne tähendus. Seda ei saa ka mõista pelgalt kui omaloodud kultuuri. Keeleski on palju laenulisi elemente, eriti leksikas. Kui laenud assimileeritakse omakultuuri (tõlgitakse emakeelde, kohandatakse vastavalt omakultuuri kogemustele ja traditsioonidele) ja nad peavad vastu aja katsumustele, tunnustatakse neid omakultuuri osana. Sellised on näiteks paljud rahvajutud, rahvatantsud ja tantsuviisid.
Keele põhiline süvastruktuur avaldub grammatikas. Sõnavara on pidevas muutumises. Ka kultuuris on olulised süvastruktuurid, mille piirjooned pole paraku nii selgesti fikseeritavad kui keeles. Need süvastruktuurid ei avaldu üksnes kunstis, muusikas, vaid kogu eluviisis, mõtteviisis, moraalsetes väärtustes.
Omakultuuri süvastruktuurid kanduvad edasi pärimuskultuuri kaudu, ka muutunud vormides. Pärimuskultuurist võib tänapäeva Eesti kultuuris kõnelda mitmel eri tasandil.
See on:
1) möödunud aegadest meieni kandunud suuline kultuuripärand (laulud, tantsud, pillid ja pillimuusika, kombed ja uskumused, jutud, traditsiooniline käsitöö jne.) mis püsivad kas
a) elavas järjepidevas traditsioonis (kihnu ja setu kultuur, lõõtspill, mitmed kalendritähtpäevad),
b) mälu faasis,
c) kirjalike või muude jäädvustustena arhiivides, trükistes, heli-, vido- ning filmilindil;
2) tänapäeva folkloor (anekdoodid, lastepärimus, tudengilaulud ja muud suuliselt ringlevad uued nähtused);
3) folklorism - genuiinsete rahvatraditsioonide taaselustamine tänapäeval.
Folklooriliikumine kui subkultuur ja kontrakultuur
Folkloorihuvi tõusu 1960.-70. aastatel võis märgata kogu maailmas. Tehnilise progressi, industrialiseerumise ning järsult kasvanud migratsiooni ja linnastumisega kaasnev võõrandumine ja identiteedikriis ilmnesid suuremal või vähema määral erinevates ühiskondades. Inimene hakkas otsima kohta, kuhu ta kuulub, sugu ja rahvast, kust ta põlvneb. See avaldus rohelises liikumises, suguvõsakokkutulekutes ja kodukandipäevades, kohalike ja rahvuslike kultuuritraditsioonide taaselustamises jne. Folklooriliikumine kujunes osaks üldisemast kultuurökoloogilisest liikumisest ja identiteediotsingust (Rüütel 1998).
Meil olid lisaks üldisematele ka spetsiifilised, nimelt poliitilised põhjused, mis tulenesid püüdest vastanduda ülaltpoolt pealesurutavale nõukogude kultuurile ja venestamispoliitikale. Kultuuriideoloogia oli orienteeritud rahvuste ühtesulatamisele, uue kvaliteedi - venekeelse ja -meelse nõukogude rahva loomisele. Kultuur pidi olema "sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik". Suurte rahvakunstipidustuste eesmärgiks oli demonstreerida nõukogude rahvaste sõprust, nende õitsengut "sotsialismi viljastavates tingimustes", Nõukogude riigi rahuarmastust jne.
Kõigest hoolimata oli selline rahvakunstiharrastus massiline, sest see oli õieti ainus legaalne ja aktsepteeritav võimalus tegelda oma rahvusliku kultuuriga, kanda rahvarõivaid (mis oli samuti rahvusliku identiteedi sümbol) jne. Ta aitas välisest kohandumisest hoolimata säilitada oma rahvuslikku ja kultuurilist identiteeti, mistõttu on ebaeetiline seda halvustada.
Kõrvuti sellega eksisteerisid alates 1960. a-test ka üksikud autentset rahvamuusikat ja rahvatantsu harrastavad rühmad ("Leigarid" ja "Leegajus" Tallinnas, "Hellero" Tartus, "Torupill" Tõrvas). Sellised rühmad olid haruldased mitte üksnes Eestis, vaid kogu Nõukogude Liidus, kusjuures nad olid sisuliselt opositsioonis domineeriva ja ametlikult privilegeeritud suunaga.
1980. a-tel tekkinud uus nähtus eesti kultuuris on folkloorifestivalid. Kohalike folklooripidustuste hulgas olid esimesteks "Setu leelopäevad "Lõuna-Eestis ning "Viru säru" Põhja-Eestis. Peagi lisandusid neile "Viljandimaa virred" jm. Kõiki neid ühendas teadlik taotlus taaselustada paikkondlikke kultuuritraditsioone ja tugevdada paikkondlikku identiteeti.
Tänapäeval peetakse üle kogu Euroopa paikkondlikke festivale, kogukonnapäevi jms. Vanemate ja paikkondlike tunnuste kinnistamine on ajaloo taasloomise viis. Ühine ajalooline taust võib osutuda tugevaimaks identiteedi loomise aluseks. Norra kulturoloog Alver on öelnud: sellised vanal kultuuril põhinevad tänapäeva kogunemised esindavad suuremal või vähemal määral kontrakultuuri nähtust, vanade kultuurinähtuste taaselustamisel on sama funktsioon (Alver 1992).
Need Norra kultuurikogemusel põhinevad tähelepanekud kehtivad ka tänapäeval Eestis toimiva folklooriliikumise kohta. See on tugevaks identiteedi märgiks teatava osa inimeste jaoks, samas võib seda levinumate kultuuritrendide seisukohalt pidada kontrakultuuri nähtusteks.
Enamikes eesti raadio- ja TV-kanalite muusikaprogrammides ning noorte muusika edetabelites domineerib ingliskeelne levimuusika, selle eelistamist toetab ka Eurovisiooni praktika.
Folklooriharrastajate üks mentaalne alus on just oma kultuurilise eripära ja järjepidevuse rõhutamine ning assimileerivale massikultuurile vastandumine.
Rahvakultuuri ei saa meil kaugeltki arvata riiklike prioriteetide hulka. Riik toetab valdavalt professionaalset kultuuri. Kuigi folklooriharrastust ei saa riikliku kultuuripoliitika tasandil pidada kontrakultuuriks, nagu seda olid vaieldamatult autentsed folkloorirühmad nõukogude ajal, kuulub see tänapäeva Eestis ometi subkultuuri nähtuste hulka. Nad seovad traditsionalismi ja postmodernistliku ühiskonna kultuuri, olles traditisonalismi kaasaegseks väljenduseks postmodernistliku vähemuskultuurina (Rüütel 2000).
Kui folklooriliikumine Nõukogude Eestis nagu ka teistes Baltimaades funktsioneeris kontrakultuurina ühtset nõukogude rahvast vormiva kultuuri suhtes, siis tänapäeval on see teadlikuks alternatiiviks angloameerika massikultuurile nii meil kui ka mujal maailmas.
Rootsi uurija Krister Malm, kes on uurinud Tuneesia muusikat ning aidanud kujundada seal rahvuslikku kultuuri- ja meediapoliitikat, väidab, et võõrmõjude järsk suurenemine meedias näitab kohalike võimude kultuuripoliitika nõrkust. See võib viia olukorrani, kus muusika kommertsturgu valitsevad jõud haaravad kogu võimu ja MTV muusikavideote tootjate mõte - One Planet - One Music - muutub tõeks. "Sellises situatsioonis on väga tähtis luua mitteametlik rahvusvaheline võrk muusikaorganisatsioonide ja individuaalsete entusiastide vahel, kes tegutsevad rahvuslikul ja lokaalsel tasandil. Sellised võrgustikud on tänapäeval väga olulised vahendid mittekommertsiaalsete muusikatraditsioonide levitamisel" (Malm 1993).
Rahvusvahelised folkloorifestivalid toimivadki osana sellisest võrgutikust.
Folklooriliikumine kui folklorism
Tänapäeva folklooripidustused on segu kaasaegsetest ja vanadest kultuurinähtustest. Tegemist on niisiis folklorismi ilminguga.
Folklorism on tavaliselt mingi hääbunud traditsiooni taaselustamine sekundaarsete kandjate poolt. Kuid ka traditsiooni kandjatest moodustatud folkloorirühma esinemist väljaspool primaarset konteksti, lavakavana võib arvata folklorismi nähtusete hulka. Kihnu või setu ansamblite esinemised laval või mingil linna peoplatsil pole kaugeltki sama mis traditsioonilises keskkonnas.
Folklorismi võiks niisiis määratleda kui genuiinse folkloori teadlikku kasutamist tänapäevakultuuris - uues kontekstis ja funktsioonis, enamasti ka uutes vormides.
Folklorism on reeglina taaselustatud ehk sekundaartraditsioon: suulises kultuuris tekkinud, kuid vahepeal ununenud rahvalaulud, -tantsud, -pillilood jne. õpitakse arhiivikirjapanekute, trükiste, helisalvestuste või muude fikseeringute vahendusel ja taaselustatakse (taasluuakse) kas võimalikult ehedana, seadete ja töötlustena või uusloomingu allikana. Käsikirjadele ja trükistele on lisandunud uued levivormid audiovisuaalsed (raadio, televisioon, filmid, videod) ja virtuaalsed mälukandjad (arvutid, internet), mis funktsioneerivad mitte üksnes folkloori jäädvustajana ja vahendajatena, vaid avaldavad ka ise tagasimõju elavale kasutusele.
Pärimuskultuuri kandjad tänapäeva mõistes on niisiis valdavalt harrastajad. Uus nähtus Eestis ja Euroopas on professionaalsed rahvamuusikud. Selline seisus on tekkinud tänu rahvamuusika õpetamisele kõrgkoolides, nagu Sibeliuse Akadeemia Helsingis või analoogne muusika kõrgkool Stockholmis. Mõlemas on haridust omandanud või omandavad ka eesti noored muusikud.
Meil on professionaalsete rahvamuusikute taimelavaks Viljandi Kultuurikolledž. Nende väljundiks avalikkusele on esinemised (Viljandi pärimusmuusika festivalid, mitmesugused kontserdid jne) ning õpetamine rahvamuusika suvekursused jms.
*
Pärimuskultuuri taassünd ei avaldu siiski üksnes esinemisvormides. Viimaste ja spontaanse laulmise, musitseerimise, tantsimise vahel pole kindlat piiri. Ka esinemisrühmad kasutavad õpitud repertuaari tihti oma koosviibimistel spontaanses situatsioonis. Sagedasti mängitakse ringmänge ja tantsitakse vanu tantse festivalide ja ametlike pidustuste programmile järgnevail simmanitel. On ka üritusi, kus lihtsalt tullakse kokku laulma-mängima. Niisugused on mõned rahvalaulupäevad, tantsuklubid jm.
Miks vajatakse tänapäeval pärimuskultuuri
Järgnevalt tahaksin tutvustada Baltica 2001 eesti rühmades läbiviidud ankeetküsitlust. Tänane ettekanne haarab vaid ankeedi vaba verbaalse tekstina täidetud lõpuosa: miks vajatakse tänapäeval pärimuskultuuri (lähemalt: Rüütel 2002).
Võib öelda, et tänapäeva folklooriharrastajad Eestis ei moodusta tõepoolest mingid konkreetset sotsiaalset ega ka vanuselist gruppi. Folkloorirühmades osaleb väga erinevate elukutsete inimesi. Folklooriharrastus ei koondu vaid äärealadele ja maarajoonidesse, vaid on tugev ka suurtes linnades. Domineerivad väikelinnad.
Kas ja miks peetakse tänapäeval oluliseks pärimuskultuuri säilimist?
Esimesele küsimusele vastati peale paari erandi jaatavalt, mis on mõistetav, kuna tegemist on folkloorirühmadega. Küsimuse teise poole üle arutles üle 200 vastanu eri piirkondadest.
Rida vastajaid tugines Juhan Liivi tuntud sententsile Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Väideti, et oma juurte tundmine annab tänapäeva maailmas kindlustunde, võimaldab eristuda muust massist, aitab säilitada sidet esivanematega, jääda eestlaseks.
Ülle, 24 Tartu. Kui puujuured on sügaval mullas, siis ei ole ta iga tuuleiili ümber lükata. Kui ma tunnen oma rahva ajalugu ja pärimust, peaks mul olema piisavalt enesekindlust ja austust enese vastu. Siis suudan ka mõistvalt suhtuda teistesse kultuurikandjatesse. Igasugused ususektid ja Euroliidu unelmad ei suuda mind uppi lüüa.
Ülle, 47 Pärnu. Inimesed vajavad juuri, et kiiresti muutuvas ja stressirohkes maailmas end paremini tunda.
Maali, 17 Tallinn. Oma juurte tundmine aitab eestlasel leida oma kohta tänapäeva muutuvas maailmas, annab teatava kindlustunde.
Nii noored kui vanad vastanud rõhutavad sidet esivanematega, vajadust esivanemate kultuuri tunda ja seda tulevastele põlvedele edasi anda, et säiliks kultuuri järjepidevus ja põlvkondade side. Oma kultuuripärand aitab korrastada omavahelisi suhteid ning mõista ka teisi kultuure.
Kaie 22, Tartu. Kui me ei tea seda, mida tegid, uskusid ja hindasid meie esivanemad, siis ei tea me ka, kes me tegelikult oleme. Ja ilma enesetunnetamiseta ei ole võimalik elada täisväärtuslikku elu harmoonias ümbritsevaga.
Milja 41,Vihula. Et säiliks Eesti omapära, et järeltulevad põlved teaksid ja tunneksid Eesti folkloori ning oskaksid seda tutvustada teistele rahvastele, et oskaksid hinnata ka teiste rahvaste kultuuri ja omapära.
Egle 14, Tamsalu. Sest tänapäeva noored peaksid teadma, kuidas nende esivanemad kunagi elasid, pidutsesid, koos viibisid jne.
Me peaksime teadma võimalikult palju oma minevikust, sest siis me mõistame üksteist natuke paremini ja võib-olla ka saame paremini läbi.
Jürgen 16, Põlva. Tänu esivanematele me ju praegu elamegi.
Enamiku noorte kui ka vanemate vastajate kandev idee oli, et pärimuskultuuri tuleb säilitada, kuna see on rahvuse säilimise alustala.
Sirje 53, Ülenurme. Nii kaua kuni kestab pärimuskultuur, kestab ka rahvus, seda tuleb hoida ja kaitsta.
Erko 22, Tartu. Olen EESTLANE, tahan, et ka lapse-lapse-lapsed teaksid selle sõna tähendust.
Kaidi 26, Tallinn. Kõik me oleme pärit minevikust. Sellest on välja arenenud meie käesoleva aja kultuur. Seda, kust pärit ollakse, ei saa unustada. See annab meile omanäolisuse, eripära.
Folkloori rolli üle rahva vaimsuse kujundamisel arutlesid eelkõige 20.-30. aastates inimesed, kes leidsid, et pärimuskultuur on vaimsuse, identiteedi ja maailmatunnetuse alus.
Annely 28, Kihnu. Rahvuskultuuri erinevad ilmingud/vormid - laulud, lood, tavad - kannavad edasi meie esivanemate elutarkust ja kogemust, mida inimesed, elades sellel laiuskraadil ja olles seda päritolu, on talletanud sajandite vältel - see on teatav ühiskonnaelu (kogukonna) toimimise reeglistik, olulisem kui füüsiline väljendus, on mõtteviis seal taga.
Urve 34, Tallinn. Oma kultuuri tundmine on oluline identiteedikujundaja. Kes tunneb oma kultuuri, oskab hinnata ka teisi kultuure.
Sirje 37, Nõo. See on vaimsus, mida ei saa meilt ära võtta ükski riigikord, sõjad ega häving. Inimene peab teadma, kes ta on, kust ta pärit on ja mis teda selle maaga seob. Seda polegi nii lihtne sõnades selgitada, see on maailmatunnetuse üks aluseid.
Janika, 23, Tartu. Sellises ühtseks muutuvas Euroopas kaob inimestel identiteeditunne, kui ei olda teadlik sellest, millisest kultuurist tullakse. Kõike saab arendada ja luua edasi vaid siis, kui on, millele luua või mida arendada, tundes TRADITSIOONI.
Riho 43, Rakvere. Säilib side olnu ja oleva vahel. Lauldes-tantsides tunnetan et olen eestlane. Jõuan kõik tantsud ära tantsida ja mõtlen ka kaasa.
Tarvi 30, Vastseliina. Aitab säilitada usku eestlusesse, kui ka kõik muud märgid viitavad selle hääbumisele.
Paljud vastajad, nii noored kui vanad leidsid, et folkloor on ilus ja huvitav ja väärtuslik, annab elule lisaväärtuse ja inimesele eneseväärikust ning väge.
Kersti 28, Võru. Pärimuskultuur on üks osa inimesest, tema hingest; ilma selleta on inimene külm ja hing on vaesem.
Liis 27, Rakvere. Mida rohkem tegeleda pärimuskultuuri tundma õppimisega, seda selgemaks saab, et meie esivanemad on endas kandnud tohutut sisemist ilu, intelligentsust, elujaatust, mida praeguses kiires ja internetiseeruvas ühiskonnas on vajaka.
Kadri 26, Tartu. Pärimuskultuuri tundmise abil on igaühel võimalik end ja teisi paremini mõista. Loob ühtsustunnet. On hobiks ja eluviisiks. Pärimuskultuuri viljelemine on eluterve tegevus.
Folkloor kui paikkondliku kultuuri alus ilmnes mõistetavalt neis maapiirkondades, kus inimesed elavad paikselt ja on säilitanud oma keele ja kultuuri eripära.
Vastustes tuleb see esile idee, et pärimuskultuur on globaalse massikultuuri ja kultuurituse alternatiiv ning kultuurilise eripära säilitamise alus.
Elvi 43, Tallinn. Ilma kultuurita õitseb kultuuritus, ilma pärimuskultuurita imporditud massikultuur.
Kadi 41, Tartu. Pärimuskultuur võimaldab meil globaliseeruvas maailmas iseendaks jääda, oma näo säilitada.
Rahvamuusika kui loov tegevus, kunstilise ja emotsionaalse eneseteostuse vahend tuli enam esile vastustes küsimusele, miks osaletakse folkloorirühmas. Sama aspekt ei puudu ka vastustes, miks üldse folkloori tänapäeval vaja.
Riin 10, Meremäe. See muusika ning tantsud on vahvad, neid lauldes ja tantsides läheb tuju paremaks. Minu arust võiks olla rohkem eriti noori rahvatantsu- ja laulu esitajaid.
Folkloori kui alust uue kultuuri loomisel ja kultuurilise omapära arendamisel tulevikus märkisid reeglina noorema põlvkonna esindajad.
Andres 18, Haljala. Peab tundma vana, et arendada uut.
Seisukoht, et folkloor on Eesti visiitkaart ja väärt ka teistele rahvastele tutvustamiseks, leidis äramainimist erinevas eas vastajate poolt.
Eve 41, Tahkuranna. Et eesti rahvas ja ka kultuur säiliks ja et meid teataks ka mujal maailmas.
Egert 16, Rakvere. Pärimuskultuuri tuleb säilitada, sest see on meie visiitkaart. Sellist kultuuri nagu meil, mujal ei ole.
Kreete 19, Tartu. Eesti pärimuskultuur on Eesti NOKIA.
Kokkuvõtteks
Folkloorirühmades osalejate mõtteavaldustes jäid niisiis kõlama seisukohad:
oma juurte tundmine annab tänapäeva maailmas kindlustunde, võimaldab eristuda muust massist, jääda eestlaseks;
esivanemate kultuuri tuleb tunda ja tulevastele põlvedele edasi anda, et säiliks kultuuri järjepidevus ja põlvkondade side;
see on rahvuse säilimise alustala, rahvusliku vaimsuse, identiteedi ja maailmatunnetuse alus;
folkloor on omapärane, ilus ja huvitav, sellega kokkupuude tõstab elukvaliteeti, annab inimesele eneseväärikust;
pärimuskultuur on globaalse massikultuuri ja kultuurituse alternatiiv, alus uue kultuuri loomisel ja kultuurilise omapära arendamisel ka tulevikus;
see on väärt ka teistele rahvastele tutvustamiseks ning loob ühtlasi aluse mõistmaks teisi kultuure.
Lõpetuseks mõtteavaldus, mille autoriks on 28-aastane Lauri Tartust:
"Loomulikult tuleb pärimust säilitada, pärimus peab kohanduma uute keskkondade ja reaaliatega. Pärimuses on muistne tunnetus, vägi, kümnete põlvede sadestunud mälu ja see saab meid aidata seni, kuni kestab lokaalne inimasustus".
Viited:
Alver, Brynjulf 1992: The Making of Traditions and the Problem of Revitalization. Tradition and Modernisation. Plenary Papers read at the 4th International Congress of the Société Internationale d“Ethnologie et de Folklore. Edited by Reimund Kvideland. Nordic Institute of Folklore. NIF Publications No. 25. Turku.
Lagerspetz, Mikko, Raud Rein 1995: Riiklik ülevaade. Eesti kultuuripoliitika ja selle mõju aastatel 1988-1995. Ettekanne Euroopa Nõukogu Kultuurikomiteele. Eesti kultuuripoliitika. Euroopa Nõukogu Kultuurikomitees. Tallinn.
Malm, Krister 1993: Music on the Move: Traditions and Mass Media. Ethnomusicology. Vol. 37, No 3.
Niedermüller, Péter 1992: The Search forI: Central Europe between Tradition and Mmodernity. Tradition and modernisation. Plenary Ppapers read at the 4th International Congress of the Société Internationale d“Ethnologie et de Folklore. Edited by Reimund Kvidelund. Nordic Institute of Folklore. NIF Publications No. 25. Turku.
Rüütel, Ingrid 1998: Folkloorist ja folklooriliikumisest tänapäeval. Rahvakultuuri aastaraamat. Tallinn, 922.
Rüütel, Ingrid 2000: Rahvalaul paikkondliku ja rahvusliku identiteedi komponendina Eestis. Jürgenson, A. (koost. ja toim.), Eestlane ja tema maa. Konverentsi "Kodumaa ja kodupaik: eestlase territoriaalne identiteet" (16.17. november 1999) materjale. Tallinn, 140158.
Rüütel, Ingrid 2002: Pärimuskultuur postmodernistlikus ühiskonnas minevikurelikt või taasleitud väärtus. Pärimusmuusika muutuvas ühiskonnas I. Koostanud ja toimetanud Triinu Ojamaa ja Ingrid Rüütel. Töid etnomusikoloogia alalt 1. Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakond.
Sarmela, Matti 1996: Suomalainen eurooppalainen. Kalevaleseuran Vuosikirja 75-76.
Vetik, Raivo: Globaalse inimarengu suundumused millenniumi vahetusel: moderniseerumine versus postmoderniseerumine. Eesti inimarengu aruanne 1999. http://www.undp.ee/nhdr99/sissejuhatus.html
|
| |
|
vpk.ee
