| |
 | Proua Ingrid Rüütli intervjuud | | |
Proua Ingrid Rüütel ajakirjale Eesti Naine veebruaris 200328.02.2003
Ingrid(i) kaitse all
Siber 1941. Viieaastane Ingrid sõidab hobusega läbi metsa rongi peale. Hundid on üsna kannul. Äkki köidab miski nälginud loomade tähelepanu ja nad kaotavad jälitatavate vastu huvi. "See oli ime," tunnistab Ingrid Rüütel nüüd, rohkem kui 60 aastat hiljem. "Aga öeldakse, et kes on huntide käest pääsenud, sellele jääb märk külge. Loodetavasti kaitseb see ka inimeste eest, kes on ju sageli huntidest hullemad."
Esimene kohtumine. Kadriorg
Presidendilossis on jahe. Parkett naksub külma käes ja auvahtkonda vaadates tõuseb kananahk ihule. Proua Rüütel (67) võtab külalisi vastu koos erasekretär Tiiu Vilimaaga, kes töötab nii-öelda elava märkmikuna ja hoiab korras kirjavahetust. Kaks brünetti daami ei anna erilist lootust soojaks, pingevabaks vestluseks, aga esmakohtumisel ja liiatigi lossis, kus Ingrid Rüütel ennast kunagi koduselt pole tundnud, oleks seda ka naiivne oodata.
Kadriorus on presidendipaaril esindusruumid, eratoad elamiseks ja seal asub ka proua Rüütli vaimne pelgupaik - tilluke töökabinet. "Ta veedab siin arvuti taga iga oma vaba hetke," kinnitab Tiiu Vilimaa, kes on Ingrid Rüütli parem käsi olnud tema ametiaja algusest peale - seega veidi rohkem kui aasta. "Teil on vabadus minu sõnades kahelda, aga me oleme terve aasta jooksul lobisemisele kulutanud kõige rohkem kaks tundi." Tõesti, lobisemas proua Rüütlit ette ei kujuta: igasugune tilu-lilu ja tühi-tähi ei lähe talle karvavõrdki korda. Sõbrannasid on ka vähe ja kohvikus ta nendega ei käi. Tõsine inimene. Mõtleb rohkem, räägib vähem.
"Ma mäletan, kuidas ema võttis mind ükskord kolme-nelja aastasena arsti juurde kaasa, "mäletab Ingrid. "Ootasin-ootasin ukse taga, kuni arst tuli välja ja küsis, et kas oli igav ka? Kehitasin õlgu ja vastasin: "Üldse ei olnud - ma mõtlesin." Ja mõtlemine on mu meelistegevusi tänase päevani."
Ükskõik, mida Ingrid Rüütel ei lähe avama või keda tervitama - ja patroonlust on ta oma õlgadele võtnud peaaegu sama palju, kui kanda jõuab -, ikka püüab ta enne minekut selgeks teha, mis üritusega on tegu ja kus peitub asja tuum. Laseb taustamaterjale saata, loeb, süveneb ja leiab iva üles. Ikkagi teadlane. "Aga puhas kabineti-uurija pole ma iialgi olnud," toonitab tunnustatud folklorist ja humanitaarteaduste doktor. "Väga tähtis on "võhod v praktiku", nagu armastab öelda mu hea valgevenelannast kolleeg. Olen eluaeg nautinud ekspeditsioone, õpetamist, loengute pidamist - suhtlemist rahvaga. Olen sadade inimeste õuele ilmunud ja palunud neil oma elust jutustada. Või laulda. Minu arvates on lihtsad inimesed sageli sisukamad kui koorekiht."
Tõrksust rikaste ja ilusate aadressil on Ingrid Rüütli hoiakust aimata küll. Ta on "täisvereline" rahva-presidendi abikaasa: lihtsad toidud, tagasihoidlikud riided, vähem eputamist ja laia joont. Raha kulub oma pere tarbeks: Ingridi viiest lapselapsest kasvavad Helena (12) ja Maria (10) omal soovil vanaema-vanaisa juures. Lisaks toetab presidendiproua oma paljulapselist õde. Ja kui vähegi võimalik, aitab mitmete heategevusürituste patroonina veel teisigi.
Tiiu Vilimaa: "Mõni masendav kiri võib proua Rüütli täiesti endast välja viia: kui enne jõule jäi üks paljulapseline pere ilma elektrita või kui noor inimene täitis mingi ankeedi valesti ning jäeti seetõttu stipendiumita ega pääsenud õppima - Ingrid hakkas kohe tegutsema ja väljapääsu otsima, enne rahu ei saanud. Eks ta mäletab oma elust liiga hästi vaeseid aegu, mida pole mitte vähe olnud."
Sõja puhkedes evakueerus Ingrid ema ja vanaemaga Venemaale; isa, sotsiaaldemokraat Neeme Ruus jäi kodumaale ja hukati 1941. aastal. Valitsevad tunded neil Siberi-aastatel olid hirm ja nälg: eri rahvustest lapsed võõrastasid üksteist, kraapisid savi-, sõnniku- ja lubjasegust ehitatud onnide seinu ning sõid saadud sodi koos küüslauguga. Vahel tõid ema ja vanaema sovhoosist kaasa mõru putru, mida tuli panna hammaste taha ja sellele siis teed peale rüübata. "Olen teinekord mõelnud, milliseks oleksin kasvanud tavalistes tingimustes," mõtiskleb proua Rüütel ja tunnistab, et põeb lapsepõlvehirme osaliselt tänaseni. "Kuigi, jah, paljudest olen ka jagu saanud, näiteks paaniline esinemiskartus on asendunud enesekindlusega. Saan alati endaga ise hakkama: ei puista südant, ei otsi abi, vaid lähen edasi."
Sellest trotslikust rühkimisest kõnelevad ka kaks karmi kurdu Ingrid Rüütli suunurkades. Presidendiproua tuttavad ütlevad, et tema naeratuse peab "ära teenima" - ta jagavat seda siis, kui on tõesti põhjust. Tuleb oodata järgmist, vähemametlikku kohtumist, sest lapsed ja loomad on lubatud pildistamise puhuks üles rivistada ning nemad on ju elu naerusem pool.
Teine kohtumine. Paslepa
Proua Rüütel tuleb ust avama, karamellikarva spanjel jalgadesse takerdumas ja - sic! - naeratus näol. Mõned vingemad arvutimänguritest lapselapsed alles magavad, noorem tütar Anneli (37) segab kaminas tuld. Pikal laual leidub küpsiseid ja mandariine. Täpselt sama laua taga intervjueeris Urmas Ott oma aastalõpusaates härra presidenti. Ja sama saate viimases usutluses viskas Maire Aunaste Ameerikas pea selga ning ütles Otile kõrgendatud toonil: "Juba Ingrid Rüütel on väitnud, et ega Skorpionid - ja seda me mõlemad oleme - pole mingid päikesenaised. Me ei oskagi õnnelikud olla!"
Ingrid öeldut tagasi ei aja, kuigi toonitab, et horoskoobid ja tähemärgid pole just tema meelisteema. "Eesti rahva elulugude" 2. köites kirjutab ta ise nii: "Ma ei saa öelda, et oleksin õnnelik inimene. Ja isegi, kui ma olen õnnelik - on selliseid perioode olnud, kus ma olen tundnud, et nüüd on kõik hästi -, siis hakkan ma kartma, et küllap varsti tuleb üks halb periood, ja nii see ka on. /
/ Terve elu ei saagi kunagi olla õnnelik, elu lõpeb alati õnnetult, elu lõpeb ju surmaga."
Juba väikese tüdrukuna kuulatas Ingrid oma südametukseid ja jõudis neile sisemuse sügavustest seletust otsides järeldusele, et ju see surm on, mis samm-sammult lähemale tuleb. Säärane mõte kinnistas veendumuse, et elu saab alles siis täisväärtuslikuks, kui õnnestub endast märk - raamat, uurimus, koolkond - maha jätta. Selles osas on proua Rüütlil plaan nii-öelda täidetud: raamatuid on mitu, uurimused kraadidega pärjatud, praegu Eesti Kirjandusmuuseumi juurde kuuluv etnomusikoloogia osakond tema loodud. Praegu ei jaksa ta küll presidendi abikaasa kohustustelaviini kõrvalt seda ise juhtida, aga poole südamega on ta ikka seal.
Ja see ei ole poos, kui Ingrid Rüütel väidab, et lõõgastub tööd tehes ning võtab isegi puhkusele minnes heameelega tööalased materjalid kaasa.
"Oleksin elu jooksul mitu korda võinud oma erialasest rakendusest loobuda, aga pole tahtnud," kaitseb folklorist ennast tuliselt, ja esmakordselt võib kuulda tema hääles kirglikke noote. "Töö ühendab imetlusväärselt kolm peamist huviala, mis on mind läbi elu saatnud: ajaloo-, muusika- ja kirjandushuvi, kuidas ma saaksin selle jätta?" Küsimus öökapilektüürist lõpeb samal põhjusel lakoonilise tõdemusega, et "romaan tundub olevat patt, kui need ja need ja need asjad on lugemata".
Poetess Debora Vaarandi, Ingrid Rüütli ammune perekonnatuttav ning tema ema hea sõbranna meenutab, et pole täiskasvanud Ingridiga tõepoolest eriti millestki muust rääkinudki kui tööst või lastest. "Ju need kaks kõige tähtsamat asja siis on tema jaoks, mis alati pinnale settivad," võtab luuletajanna eluväärtuste teema ühte lausesse kokku ja kutsub poeetilisele üllatusrännakule.
Kolmas, unenäoline kohtumine. Pärnu, 1949
August Sanga ja Kersti Merilaasi üürimajake, mis on kujunenud toonasele vaimueliidile omamoodi klubiks. Mehed mängivad malet ja tennist, tehakse muusikat ning arutatakse maailma asju. Tihti on Sangade juures käimas ka Ernesaksad ja Debora Vaarandi; otse ümber nurga elab Pärnu teatri karismaatiline näitlejanna Linda-Karin Ruus koos ema, vanaema ja teismelise tütre Ingridiga.
"Tol mälestusväärsel suveõhtul olime Smuuliga Sangade pool külas," meenutab Debora. "Oli mõnus meeleolu ja Smuul, kellel teab mis erilist häält polnudki, aga kes laulis muidu kenasti ning valdas hiigelsuurt repertuaari, hakkas improviseerima. Ingrid läks talle toeks ja nii nad seal siis kahekesi enda ning teiste rõõmuks vidistasid. "Kord Miki läks Piritalt merele
" ja teised samasugused lõbusad lood olid kavas."
Sellest õhtust ja tumedais patsides Ingridist sündis Debora Vaarandil luuletus, mis esmaavaldati 1949. aasta detsembrikuu Eesti Naises. Millegipärast said need värsid populaarseks ning neiud ja naised deklameerisid seda luuletust hingestatult.
Tänane presidendiproua mäletab aga sõjajärgset Pärnut koos ema sõbrannade Kersti ning Deboraga kui üht ilusamat episoodi oma elus. Luuletajannadest said tüdruku nukkude prototüübid - oligi kohe mitu Debora Merilaasi - ning võib-olla on tilgake Ingridi kirjanduslembustki pärit toonasest boheemlikust õhustikust. Igatahes keskkooli lõpuaastal, kui Ingridi ema oli juba ära Tallinna kolinud, elas neiu vabatahtlikult Pärnus Sangade juures, et saada tingimata Lydia Koidula nimelise Pärnu 2. keskkooli vilistlaseks. "Just selle kooli lõpetamine oli mulle väga oluline," toonitab Ingrid Rüütel, kelle igast lausest õhkub mõnevõrra hirmutavat sihikindlust. "Nii nagu ma teadsin sedagi, et tahan edasi õppida nimelt Tartu Ülikoolis, kuigi konservatoorium oleks ehk muusikaõpetajate soovitusel olnud esimene valik."
Neljas kohtumine. Tartu
Pole mingit kahtlust - see on Ingrid Rüütli oma linn. Ja Tähtvere on oma. Esimene inimene, kelle härmas tänaval teeküsimiseks peatan, viib mind kättpidi Rüütlite kodumaja värava ette ja naeratab vandeseltslaslikult. "Nad on siin ju iidamast-aadamast," sosistab proua - Tartu vaimu elav kehastus -, ja viipab käega täiesti tavalise, 1960. aastatel valminud eramaja poole. "Kõik ise ehitasid ja puha."
Korsten suitseb koduselt. Ennast taevasse keriva valkjashalli spiraali taustal meenub aastatetagune, teletööga seotud külaskäik toonase Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Arnold Rüütli juurde. Ja see, millise vaimustusega kirjeldas põline Saaremaa mees saunaahju lõõri peidetud suitsuribi, mis saavutab saunatamise lõpuks maksimaalselt läbiküpsenud ning mahlase olemise. Kui proua Rüütlile abikaasa suitsuribi-patenti meenutan, tunnistab ta kurvalt, et ammu pole olnud aega seda teha. Tartu kodus koosolemistki tuleb parasjagu harva ette, kuigi ainult seal Ingrid olla tahakski.
"Me oleme seda maja ehitanud ju ülikooli lõpetamisest peale tänase päevani välja," muigab ta heatahtlikult ja laseb mälestuste pilgul oma asjupidi rännata. "Kolisime sisse, kui ainult köök oli valmis, sest eelmises elukohas - nelja perekonna ühiskorteris - hakkasid mul elutingimuste tõttu närvid üles ütlema."
Ingrid ja Arnold Rüütel kohtusid EPA ballil nagu kümned toonased üliõpilased. Armusid, abiellusid ja tütar Maris sündis, kui Ingrid oli viimasel kursusel. Teise lapse Anneli kõrvalt kaitses rahvamuusikateadlane ka kandidaadikraadi. Peret ja karjääri, tööd ning rahvuskultuuri hoidmist keeldub Ingrid Rüütel kategooriliselt reastamast või tähtsuse järjekorda seadmast: kõik need on talle võrdselt olulised. "Mingit pingerida ei olnudki, pole tänase päevani," raputab ta kulmu kortsutades pead. "Kõik, mis elu pakkus, tuli vastu võtta ja ära korraldada. Kui see oli mulle määratud, siis pidin sellega toime tulema. Kuigi, kui rasketest aegadest rääkida, siis sõjaaeg oli ühtmoodi painav, aga viimane aasta ülikoolis, lapse sünd
jah, oli ka väga keeruline. Vaesus liidab, paneb inimesed kokku hoidma, aga paneb nad ka proovile."
Proua Rüütel toob pildialbumi. Seal, nagu päevikuski elavad päevad - nagu Debora Vaarandi armastab öelda. Vastu vaatab eksootilis-romantiline kaunitar - Ingridi ema, kellelt tütar on paljugi pärinud; seal rändavad noored pärimusekogujad jalgsi läbi Eesti, peatudes nende lemmikpaikades Kihnus ja Saaremaal. Ning lõpuks Norra, Ingridi vanemate unistusteriik, kus nad kooski ära käisid ja kust oma tulevasele tütrele nime leidsid. Ingrid - see, kes ratsutab jumala kaitse all.
Tekst: Margit Kilumets
|
| |
|
vpk.ee
