| |
 | Kõned | | |
Vabariigi Presidendi tervitus Eesti Vabariigi 85. aastapäevale pühendatud aktusel Tallinna Reaalkoolis 20. veebruaril 200320.02.2003
Austatud koolijuhid, õpetajad ja vilistlased,
armsad õpilased siin ja üle kogu Eesti!
Õnnitlen teid kõiki läheneva Eesti Vabariigi 85. aastapäeva puhul!
Täna ja just siin on kohane küsida, mis on toonud meile omariikluse, mis aitas seda taastada ning millisena tahaksime näha oma riiki tulevikus.
Kõigist teguritest, mis meie iseseisvuspüüdlusi on mõjutanud, tõuseb esile sügav kultuuritahe. Võiksime öelda, et esimesed kivid Eesti omariiklusse laoti juba neil aegadel, mil meie esivanemad saatsid oma lapsi vaesuse ja valitsejate kiuste küla- ja linnakooli haridust nõudma.
See pürgimus tipnes rahvusliku ärkamisaja suurte juhtide Johann Voldemar Jannseni, Carl Robert Jakobsoni ja Jakob Hurda kõnedes ja tegudes.
Me teame ajaloost, et Eesti Aleksandrikooli liikumine kujutas endast mitte ainult ühe unistuse, emakeelse kooli teostamist, vaid see oli ka tulevase Eesti ühiskonna ja riigi peaproov.
Üks esimesi samme pärast Eesti Vabariigi loomist oli rahvusliku Tartu ülikooli rajamine.
1920-ndatel ja 1930-ndatel aastatel loodud eestikeelne ja eestimeelne koolivõrk tagas meile niisuguse vaimse ja sümboolse kapitali, mis võimaldas eestlastel üle elada Teise maailmasõja järgsete kümnendite rängad katsumused. Tallinna Reaalkool on meie rahva kultuuritahte ja hariduspüüu üks legende. Aga pea igas Eesti linnas kuulub üks või mitu kooli selle linna identiteedi juurde.
Reaalkooli ees asub mälestussammas Vabadussõjas langenud kooliõpilastele ja õpetajatele. See on marmorisse raiutud tänukummardus neile, kes tõusid kaitsma oma vastsündinud vabariiki. Aga seda tuleb võtta ka kui humanismi kaitsmise sümbolit. Sest oma riigi kaitsmise kõrval väljendub selles valmisolek seista õiguse eest saada haridust ja olla haritud.
Nii nagu on kultuuritahe kandnud Eesti riiki minevikus, nii on see ka meie tuleviku pandiks.
Iga õpilase hariduspüüu ja iga õpetaja ennastsalgava pühendumise kaudu laotakse Eesti tuleviku müürikive. Seepärast peab olema meie kõigi esmaseks hooleks hariduse laialdane kättesaadavus ja selle vastavus tuleviku väljakutsetele.
Eesti suveräänsus püsib mitte ainult meie poliitilisel, vaid ka vaimsel võimekusel.
Kuulus eesti keele õpetaja Reaalkoolis, Ernst Peterson Särgava tundis 1920-ndatel aastatel muret selle pärast, et kõrged ideaalid, mille nimel Eesti Vabariik loodi, kiputakse taandama iga üksikisiku omakasuks. Tal oli isegi selle kujutamiseks võrdlus - Eesti kui Mudila.
Nüüdki peame tunnistama, et meie riiki kimbutab aeg-ajalt sama oht. Aateid kiputakse muutma tehinguteks, ühiskonnasisene dialoog asendub tihti väiklase nääklusega.
Võib-olla just sellest ohust kantuna on sündinud mõte uuest ühiskondlikust leppest, mis sõnastaks kogu ühiskonda siduvad arenguprioriteedid. Mul on hea meel, et see mõte leiab ikka enam kodanikuühenduste, poliitiliste erakondade ja kogu üldsuse toetust.
Teil, noortel inimestel, lasub suur vastutus Eesti tuleviku ees. Teist sõltub, kas eestluse ideel ja Eesti Vabariigil on jätkusuutlikkuse energiat ja tahet püsida kindlalt keset globaliseeruva maailma võimalusi, aga ka riske.
Osake seda vastutust tunnetada ja kanda! Hoidke uhkelt kõrgel Eesti sini-must-valget!
Tänan teid kuulamast!
|
| |
|
vpk.ee
