| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele Postimees 21. detsembril 200221.12.2002
President Rüütel: raha eest saab osta poliitikat ja valimiskampaaniat
Aastalõpuintervjuu president Arnold Rüütliga ilmub täna korraga üheksas ajalehes. Nendeks on Postimees, Pärnu Postimees, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja, Valgamaalane, Põhjarannik, Severnoje Poberežje ja Estonija, mille lugejad saatsid toimetuste palvel detsembri alguses riigipeale kokku sadu küsimusi. Presidendile vastamiseks valisime välja need, mis võiksid võimalikult paljusid huvitada.
Millal saabub Eestis uuesti laulva revolutsiooni aegne entusiasm? Kas siis, kui Riigikogusse tuleb rahva mandaadiga aatemees, oma leib kotis, teenima rahvast, mitte raha? (Reemet Kasekamp, Raplamaa, Vana-Vigala)
Demokraatlikus riigis nagu Eesti on see ennekõike valijate eelistuste küsimus. On iga valimisõigusliku kodaniku otsustada, kes teda Riigikogus esindab ja millistest väärtustest lähtudes seda teeb. Aatelisust ja entusiasmi kannavad ikka inimesed.
Laulev revolutsioon anno 1988 on seotud oma aja, ruumi ja ideaalidega. See oli murranguline aeg, mil rahva absoluutne enamus pürgis ühise eesmärgi, iseseisvuse saavutamisele. Stabiilse arengu tingimustes ja välissekkumiseta toimub üleminek ühest arenguetapist teise revolutsioonideta. Samuti pole meie ühiskonna nüüdsed huvid enam nii ühtsed.
Pigem on praeguses Eestis vaja saavutada kokkulepped, mis tagaksid ühiskonna tasakaalustatud ja sotsiaalselt õiglasema arengu. Presidendi akadeemiline nõukogu on sõnastamas ühiskondliku leppe aluseid.
Kui käivitub intensiivne dialoog ja vastaste asemel hakatakse otsima partnereid, on see niisama oluline protsess, nagu oli laulev revolutsioon.
Kas 24. veebruari presidendi vastuvõttu saab ära jätta? Kui presidendil jätkuks aega, on ta oodatud paljudes valdades, et lihtsas talupoeglikus lauas pidada ühine lõuna ja vahetada mõtteid. (Manivald Müüripeal, Pärnumaa, Varbla vald)
Igal rahval ja riigil on oma traditsioonid. Eestiski on need kümmekonna aasta vältel kinnistunud. Ühe tava kohaselt võõrustab vabariigi president riigi aastapäeval külalisi piduliku kontserdi ja vastuvõtuga.
Presidendi vastuvõtt on ühtlasi võimalus tutvustada Eesti rahvale neid inimesi, kelle tegevus on kaasa aidanud Eesti riigi ja ühiskonna arengule ning kes väärivad meie kõigi austust ja lugupidamist. Traditsioonilise iseseisvuspäevakõne kaudu pöördub president kogu Eesti rahva poole.
Hea meelega istuksin 24. veebruaril lihtsas talupoeglikus lauas ja puhuksin teiega juttu, kuid valdu ja inimesi on palju ning kõikjale paratamatult ei jõua.
Seevastu võidupüha tähistame küll igal suvel eri maakonnas. Teen presidendina pidevalt töösõite maakondadesse ja olen paljude valdade, linnade, ettevõtete ja koolide külaline. Need kohtumised pakuvad suurepärast võimalust osa saada eluolust Eesti eri paigus.
Miks viivitatakse valimisseaduse muutmisega otsese valimissüsteemi kasuks (ülekantava hääle kaotamine)? (August Tekko, Pärnu ja Kalju Ratassepp, Rakvere)
Ennekõike on küsimus poliitilises tahtes. Omal ajal Põhiseaduslikus Assamblees heaks kiidetud valimissüsteem oli otsustajate meelest Eestile selleks ajahetkeks kõige sobivam.
Nüüdseks on palju muutunud, arenenud on poliitiline kultuur. Usun, et peagi tuleb Riigikogus päevakorrale ka valimissüsteemi muutmine.
Kas poleks mõttekas kehtestada parteidele valimiseelsel ajal reklaamilimiit, et võrdse võimaluse end tutvustada saaksid kõik erakonnad, mitte ainult need, kes võimul ja kellel rohkem raha? (Oleg Aleksejev, Kohtla-Järve)
Olen nõus küsijaga, et valimised kujunevad üha enam reklaamibüroode ja erakondade rahastajate jõukatsumiseks. Selle varju kipub jääma sisuline arutelu riiklikult või omavalitsuse piires tähtsate küsimuste üle, mis peaks ometi olema valimiskampaania mõte.
Kuni raha eest saab osta nii poliitikat kui valimiskampaaniat, on valijail eriti keeruline valikuid teha. Siiski loodan, et teadlik valija - keda on enamik - eelistab kõlavatele loosungitele sisulist programmi ja ülevaadet senistest tegudest.
Kas teie ei näe meie poliitikas, eriti Keskerakonnas, isikukultuse ilminguid? (Linda Metsaoja, Tartu)
Küsimus on laiem kui ühe-kahe jõulise isiku domineerimine Eesti poliitikas. Ennekõike puudutab see enamiku meie poliitiliste erakondade tekkimist ja arengut ühe tugeva liidri ümber. Seni valdavalt isikuparteisid hakkavad ilmselt peatses tulevikus asendama sarnase maailmavaate alusel formeerunud erakonnad.
Ometi ei tohiks poliitiliste liidrite rolli alahinnata ka tulevikus. Seda on meile ilmekalt tõestanud arenenud demokraatlike riikide praktika. Küll peaks nende tegevus rohkem keskenduma riigi ja ühiskonna seisukohalt tähtsatele probleemidele, uute lahendusteede otsimisele, mitte ainult oma erakonna paremale positsioneerimisele riigi võimuhierarhias.
Miks peaks Riigikogus olema 101 inimest, kuigi võiks olla 50-60 ja nii hoiaks riik raha raiskamise ära? (Virve Leht, Tartu)
Mõneti on see küsimus seotud eelmisega. Kardetavasti oleks autoritaarsuse oht seda suurem, mida väiksemaks jääb rahvaesindus. Põhiseadus, mis määratleb Riigikogu liikmete arvu, võttis aluseks sõjaeelse parlamendi suuruse, mis omakorda tulenes neist funktsioonidest, mida parlamentaarses riigis tuleb täita.
Peame tõdema, et riik ja selle normaalne toimimine on kallis. Veelgi kallim on tegus väikene riik.
Millal tõusevad pensionid, laste- ja invaliidsustoetused ning palgad? Riigikogulaste töötasu kerkib ju pidevalt. Selliste elamistingimustega ei ole meie nõus euroliitu minema! (Aime Aas, Ellen Mägi, Tamaara Riit ja Elmar Orav, Valgamaa, Hummuli)
Sellele küsimusele annaks ammendavama vastuse ehk vabariigi valitsus. Mina saan vaid korrata teada tõsiasja, et nii pensionid, laste- ja invaliidsustoetused kui ka Riigikogu liikmete töötasu sõltuvad eelkõige parlamendi eelistustest ja poliitilisest otsusest.
Probleem ei ole niivõrd selles, et parlamendipalk oleks elukallidust arvestades ülemäära suur. Pigem selles, et väga paljude inimeste sissetulek Eestis on toimetulekuks liiga napp. On nii poliitilise kokkuleppe kui ka töö tootlikkuse küsimus, kuidas praegust lõhet vähendada. Eesti majandus areneb suhteliselt kiiresti ja ühinemine Euroopa Liiduga kiirendab seda arengut veelgi. Just Euroopa Liiduga ühinedes peaksid hakkama inimeste sissetulekud praegusest kiiremini kasvama.
Põllumaad võsastuvad, suured farmid on lagunenud, palju inimesi on jäänud töötuks ja otsib abi vallavalitsustest. Kui kaua veel? (Johannes Mikson, Viljandimaa, Tääksi ja Paul-Vestus Randroo, Rakvere)
Kahjuks vastab kirjeldatud olukord aastate jooksul tehtud poliitika tulemusel tõele. Esmalt vapustas maaelu turu järsk ja piiranguteta avamine subsideeritud importtoidule koos põllumajandustoodete realiseerimishindade langusega, siis lisandus NSV Liidu lagunemisest tulenenud turukaotusele Vene kriisiga tekkinud idaturu kokkukuivamine. Tootja tegutses aastaid ebavõrdse konkurentsi tingimustes. Alles Mart Siimanni valitsus hakkas põllumeestele toetusi maksma.
Mastaapsemad lahendused peituvad siiski riiklikus maksude ja investeeringute soodustamise poliitikas.
Lähematel aastatel pakub paranemislootust ka Eesti ühinemine Euroopa Liiduga: meie kauplemistingimused ühisturul võrdsustuksid ja investeeringuid soodustaksid ELi toetusfondide summad. Loodan, et seeläbi paranevas tootmiskeskkonnas kasvavad usaldus ja usk nii talupidamise kui ühistegevuse tulevikku. Mida üks väiketootja ei suuda, suudetakse kindlasti üheskoos.
Kas poleks õigem toota oma kasvatatut, kui vedada sisse odavat, kaua külmutatuna seisnud liha, välisriikide valitsuste doteeritud margariini, jahu jne? (E. Alabert, Jõhvi) Millal Eesti piir sellisele kaubale sulgub? (Vello Orr, Viljandimaa, Kolga-Jaani vald)
Küsimuse esimene pool on pigem retooriline ja olen küsijaga ühel meelel. Madala hinnaga, kuid ebakvaliteetse toidukauba sissevedu on probleem, mille peab lahendama riigi kvaliteedikontroll. See ongi aasta-aastalt paranenud. Kvaliteetne importkaup avardab aga valikuvõimalusi.
Teiselt poolt sõltub tulemus tarbijatest, kelle võimuses on eelistada kvaliteetset kodumaist kaupa. Kõige tugevam jõud ongi tarbija, ja teame, et enamik Eesti tarbijatest eelistab eestimaist.
Valimiseelsetes sõnavõttudes rõhutasite, millist ohtu Eestile kätkeb meie maade ja metsade müümine välismaalastele. Mida olete vahepealse ajaga suutnud selles küsimuses ära teha? (Voldemar Looga, Tartu)
Olen endiselt seisukohal, et Eesti tootlik maa peab ennekõike olema kättesaadav inimestele, kes seda majandades uut väärtust loovad.
Vahepeal on ka Riigikogus selline mõtteviis levinud ja Euroopa Liitki aktsepteerib sarnast lähenemist, pakkudes uutele liikmesriikidele üleminekuperioodi. Ohtlik on maaga spekuleerimine, mis kruvib hinna põhjendamatult kõrgeks, ei võimalda tootjatel omandada maad või kahjustab põllumaa kvaliteeti selle pikka aega söötis hoidmisega.
Kuidas peaksid vastutama Mart Laar ja Lennart Meri 1992. aastal suletud majandite eest? Talud ei olnud selleks ajaks veel tagastatud, maarahvas pandi välja surema. (Vilma Hansen, Pärnu)
Üleminekuperioodi vältel on Eestis ja teisteski samalaadse saatusega riikides tehtud vigu, mille eest ei saa kindlasti teha vastutavaks ainult paari inimest. Vastutus lasub kõigil neil aastail võimul olnud poliitilistel jõududel ja poliitikutel.
Ent rahvas peab endale Riigikogu ja kohalike omavalitsuste valijana teadvustama, et osa vastutusest nii mineviku vigade kui tuleviku ees lasub neil endil. Riigikogu valimistel märtsis saab meist igaüks teha oma uue valiku.
Arvan, et Eesti peab Euroopa Liiduski säilitama oma põllumajandusliku tootmise. Peame tootma nii palju, et suudaksime oma toiduainetega rahva ära toita. Värsked toiduained on tervislikumad kui kaugelt toodud ja kunstlikult säilitatud.
On väidetud, et Eestimaal pole häid looduslikke tingimusi põllumajandusega tegelemiseks. Tegelikult on temperatuur, sademete hulk, muldade viljakus meil paljude põllusaaduste kasvatamiseks isegi soodsamad kui meist lõuna pool asuvates riikides.
Põllumajanduse säilitamine on ka meie kultuurmaastiku küsimus. Oluline on säilitada Eesti ajalooline asustus. Kas me kujutaksime Eestimaad ette põldude ja heinamaadeta, vaid metsade ja võsadega?
Kohtla-Järvel ei saa eestlane oma asju eesti keeles ajada, kas või arsti juures. Eestlasest arsti ei võeta tööle, sest ta ei valda nii hästi vene keelt. Kas Eestis on seega kaks riigikeelt? (Rossman, Kohtla-Järve)
Eestis on üks riigikeel ja see on eesti keel. Iga teenindaja, sh arst on kohustatud suhtlema kliendiga riigikeeles. Kui esineb selliseid juhtumeid, millele küsija viitab, peab need lahendama meil juba pikka aega tegutsev keeleinspektsioon.
Miks valitsus mõnitab inimesi ja on teinud eesti keele eksami nii raskeks, et selle suudab edukalt sooritada vaid ehk eesti filoloog, kuid mitte eakam tavainimene? (Rühm Ida-Virumaa venekeelseid elanikke)
Eesti keel on muukeelsetele Eesti elanikele ennekõike põlisrahvaga suhtlemise ja meie kultuurist osasaamise vahend. Eesti keele säilimine ja arendamine on Eesti riikluse põhiseaduslik aluspõhimõte. Riigikeele eksami nõuded on sätestatud keeleseadusega ja need on kooskõlastatud rahvusvaheliste organisatsioonide erapooletute ekspertidega.
Seadusi viivad ellu inimesed. Võibolla on mõnel pool esinenud liigset bürokraatiat või lihtsalt inimlikku jäikust, kuid vaevalt see üldine on.
Millal ometi tõuseb elatusraha ehk vaesuspiir 500 kroonilt kõrgemale? (Aime Mürk, Tartu)
Ma ei oska kahjuks tähtaega öelda. See probleem kuulub valitsuse pädevusse. Kuid usun, et ühiste jõupingutuste tulemusel jääb üha vähemaks inimesi, kes seda piiri kartusega jälgima peavad. Olen oma senise ametiaja pühendanud sellele, et aidata Eesti ühiskonda kreenist välja, püüan seda teha ka edaspidi.
Kas peate õigeks küüditajate kohtuprotsesse ja kuidas seista vastu Venemaa selleteemalistele propagandarünnakutele? (Evald Jakobson, Ida-Virumaa, Kiviõli)
Et inimsusvastased kuriteod ei aegu, ei saa neid tegusid hinnanguta jätta. Küsimus on ennekõike õiglases hinnangus ajaloole. Oma ajaloole annab hinnangu ka Vene riik. Igas konkreetses kuriteos saab aga vastutuse selgitada üksnes õigusemõistja, ja eesmärgid ei tohi seejuures olla erakonnapoliitilised.
Kas teie ei võiks taastada president Konstantin Pätsi rajatud raamatuaasta traditsiooni ja kinkida koolidele õppetöö soodustamiseks mõne väärtteose, näiteks «Eesti entsüklopeedia» 11. köite? (Endel Laul, Tallinn)
Raamatuaasta traditsioon elab tänini, alles tunamullu tähistasime seda ning tähistame kindlasti veel tulevatelgi aastatel.
Ettepanek kinkida koolidele väärtteoseid on suurepärane ja minu teada nii mõnigi kirjastus ja asutus, k.a haridusministeerium ongi seda teinud.
Kohtla-Järve linna on kuus aastat juhtinud Valeri Korb ja sellest kolm aastat on ta olnud uurimise all süüdistatuna kriminaalkuritegudes. Kas teie arvates sobib selline inimene linna juhtima? (Eldur Lipp, Kohtla-Järve)
Süü otsustab kohus, kuid avaliku teenistuse seadus ei luba ametisse astuda isikutel, kes on eeluurimise või kohtu all tegudes, mille eest nähakse ette vabaduskaotuslik karistus. Seda otsust saab protestida maavanem, kes teostab järelevalvet kohaliku omavalitsuse üksikaktide üle. Nimetatud isiku sobivuse on Ida-Viru maavanem vaidlustanud.
Miks meie, NSV Liidu poolt represseeritud, ei saa Venemaalt hüvitist, nagu seda maksab näiteks Saksamaa? (Helve Koiv, Võrumaa, Kasaritsa)
On kahjusid, mida ei saa kuidagi ega keegi kunagi hüvitada, õnnetuseks puudutab see ka suurt osa eestlastest.
Siiski meenutaksin, et Eesti ise on palju teinud süütult kannatanud inimeste heaks. Juba 7. detsembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse, milles mõistis tingimusteta hukka kohtuvälised massirepressioonid Nõukogude Eestis 1940.-1950. aastatel.
Sama dokumendiga rehabiliteeriti kõik küüditatud ja tehti valitsusele ülesandeks töötada välja kord massirepressioonide läbi kannatanud isikutele kahju heastamiseks. 1989. aastast alustatigi väljamakseid, mille väärtus küll peatselt järgnenud inflatsioonikeerises kahjuks vähenes. Tollane Nõukogude Liit käsitles hüvitamist ebaseaduslikuna ja kärpis vastavalt Eesti eelarvet.
Küsimuse lahendamine eeldab kahe riigi vahelist lepingut. Olen teinud juba mõni aeg tagasi valitsusele ettepaneku lahendada see kui kahepoolne küsimus Eesti ja Venemaa valitsustevahelise komisjoni töö raames.
Venemaa on 2002. aasta alguses vastu võtnud seaduse, mis annab represseeritutele võimaluse taotleda teatud tingimustel hüvitist, kusjuures iga juhust käsitletakse eraldi.
Miks te ei esine rahva ees tihedamini, et selgitada, millised peaksid olema praegu meie ühiskonna väärtushinnangud? (Ott Süld, Pärnu)
Alates presidendi valimise kampaaniast läinud aastal ja seejärel ametisse astumisest 8. oktoobril 2001 olen peaaegu kõigis oma avalikes esinemistes osutanud neile väärtushinnangutele, millele ühiskond oma stabiilse arengu huvides peaks tuginema. Mul on kahju, kui Eesti kodanik ei ole meie ajakirjanduse abiga endale olulisena näivat teavet saanud. Siiski on kõikide kõnede tekstid kättesaadavad vabariigi presidendi koduleheküljel internetis aadressil www.president.ee.
Kas see on Eesti Vabariik, mille eesotsas on endised kommunistid? (Karl Gustav, Pärnumaa)
Ajalugu ei saa olematuks teha. See, et Eesti iseseisvuse taastas Ülemnõukogu, millest suure osa moodustasid kommunistliku partei liikmed, on ajalooline fakt. Praeguse, demokraatliku Eesti Vabariigi poliitikud ja juhid olete valinud juba ise. Rahvas teeb valiku, kelle ta usaldab enda nimel riigi tulevikku kujundama.
Endisi kommuniste on liidriteks valitud ka Leedus, Poolas, Rumeenias. Järelikult rahvas usaldab neid inimesi, vaatamata sellele, et nad kunagi kuulusid kommunistlikusse parteisse. On ju teada, et suur osa endisi kommuniste kuulus parteisse formaalselt, mitte oma tõekspidamisi järgides. Julgen tunnistada, et astusin ka ise kommunistlikku parteisse sellepärast, et muidu poleks ma saanud töötada mind köitvatel ametikohtadel.
Arvan, et ei ole õige anda inimestele hinnangut vaid selle järgi, kas ta kuulus kunagi kommunistlikku parteisse või ei. Meie Riigikogu on kommunismi kuritööd hukka mõistnud, püüdnud korvata kannatanutele moraalset ja varalist kahju.
Mulle tundub, et suur osa rahvast on nende ekskommunistide jaoks, kellel ei ole otsest süüd, juba välja kuulutanud moraalse amnestia. Usun, et ka Riigikogu ja valitsuse uues koosseisus hakkab tööle ekskommuniste, kes on end rahva jaoks tegudega tõestanud.
Millal hakatakse Eesti Vabariigis väärikalt hindama ENSV teenelisi kultuuritegelasi? (Mati Lepik, Viljandimaa, Vastemõisa)
Iga-aastaste elutööpreemiate väljaandmisel võetakse arvesse nii möödunud kui praeguse aja saavutusi.
Mõistagi peaks riik väärtustama kõiki oma teenekaid kodanikke, kusjuures ei oma tähtsust, kas nende teeneid on möödunud ajal hinnatud. Usun, et näiteks Georg Ots vääris ja väärib tunnustust oma panuse eest eesti kultuuri.
Kuidas kommenteerite praegu 1988. aasta veebruaris enda öeldud sõnu, et mingit tagasiteed kodanlikku Eestisse ei ole ega hakkagi olema? (Allik, Pärnu)
Kindlasti saab iga ütlust hinnata nii konkreetses kontekstis kui sellest lahutatuna. Ent nagu tookord, olen praegugi veendunud, et ajalooratast ei saa tagasi keerata. Nii ei olnud meil ka ei 1988. aastal ega pärast iseseisvuse taastamist põhjust loota tagasipöördumisele sõjaeelsesse Eesti Vabariiki. See olnuks ebareaalne nii rahvastiku koosseisu tõttu, materiaalsetel kui ka muudel põhjustel.
Kas meie Petserimaa peab alatiseks jääma Vene okupatsiooni alla? Kas NATO või Euroopa Liit saaksid aidata selle küsimuse lahendamisel? (Kalju Õllek, Tartumaa, Ellavere)
Pärast Eesti taasiseseisvumist oli Venemaa valmis alustama dialoogi piiri üle. Reaalsus kujunes küll teistsuguseks kui minu ettepanek president Jeltsinile, mis tookord ka teise poole heakskiidu leidis.
Eesti riigiametnikud töötasid aastaid Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piirilepingu kallal. Nüüdseks on piir maha märgitud ja leping parafeeritud ning Eesti valmis lepingu allkirjastama kohe, kui Vene pool selleks valmisolekut avaldab. Piirileping on kahe riigi vaheline küsimus, sellesse Euroopa Liit ja NATO ei sekku.
Kelle poolt soovitate 2. märtsi Riigikogu valimistel oma hääle anda? (Saar, Rakvere)
Eesti poliitika on olnud vahest liiga monofooniline. Kuldsuude monoloogid ei saa aga iial asendada konstruktiivset dialoogi.
Mulle tundub, et üha selgemaks on saanud vajadus poliitikute järele, kes suudavad üksteist ja ka rahvast kuulata. Veelgi parem, kui need inimesed on juba ka mõndagi korda saatnud.
Margus Mets, Pärnu Postimees
Toomas Sildam, Postimees
|
| |
|
vpk.ee
