| |
 | Proua Ingrid Rüütli intervjuud | | |
Proua Ingrid Rüütel ajalehele Õpetajate Leht 20. detsembril 200220.12.2002
Traditsioon on tule hoidmine
"Ingrid on kasvanud suureks,
näha teda on hea
seismas nii klaveri juures,
tumedais patsides pea."
Selliselt algas 1950. aastate hakul lasteajakirjas Pioneer ilmunud Debora Vaarandi luuletus. Tüdrukust klaveri juures on nüüdseks saanud Ingrid Rüütel, Eesti Vabariigi presidendi Arnold Rüütli abikaasa, tunnustatud folklorist ja rahvamuusikauurija.
"Minu ema Linda-Karin Ruus töötas pärast Rakvere Õpetajate Seminari lõpetamist natuke aega õpetajana, aga hiljem näitlejana. Sõjaeelsest Töölisteatrist oli ta Eduard Türgile meelde jäänud "Libahundi" Tiinana ja kui Türk pärast sõda sai Pärnu Endla teatri juhiks, kutsus ta sinna ka minu ema. Õppisin Pärnus korraga tavalises koolis, muusikakoolis ja spordikoolis. Luuletajad Debora Vaarandi ja Kersti Merilaas olid mu ema head sõbrannad. Et armastasin lauldes end ise klaveril saata, võis Debora vahel mind kuulda küll," meenutab Ingrid Rüütel luuletuse tekkeaega.
Näitlejanna tütrena tundis Ingrid lapsepõlves end teatris koduselt mitte ainult lava taga. Teatri direktori Riho Kuljuse baleriinist abikaasa pidas balletistuudiot, kus Ingridki tantsis. "Olen kaasa teinud toredates laste tantsulavastustes, aga ka näiteks Imre Kalmani "Mariza" kahes lastestseenis. Pärnu teatris tehti tollal kõike peale ooperi ning laulumängudes ja operettides mängisid ja laulsid lapsed sageli."
Emaga seob Ingrid Rüütlit ka ühine kiindumus Griegi muusikasse, "Solveigi laul" on olnud mõlemale kallis. Rahvamuusikast on lemmikuks Norra viisid. "Vanasti, kui mu lapsed olid väikesed, laulsime kogu perega kodus tihti nii, et ma saatsin klaveril. Tartu kodus oleme ka viimasel ajal laulnud. Noodist mängimise olen ammu unustanud, kuid laulu saatmine on natuke teistmoodi oskus."
Pärast muusikakooli ei jätkanud Ingrid siiski klaverimängu õppimist, sest tal on kitsas käsi ja pianisti ei oleks temast saanud. "Eksamid olid mul "viied", sest interpreteerisin hästi, aga tehnika harjutamine oli liiga tuim. Solfedzo oli mul hästi tugev. Klaveriõpetaja soovitas minna konservatooriumisse muusikateadust õppima. Aga mina tahtsin pärast keskkooli kangesti Tartusse, ma pole kunagi tahtnud Tallinnas elada. Seepärast ongi mul hea meel, et meie Tartu kodu on praeguseni alles."
Kool pani tugeva põhja
"Olen lõpetanud toreda Lydia Koidula nimelise Pärnu 2. Keskkooli. Meie eesti keele õpetaja ja klassijuhataja Helene (Leenu) Siimisker ei lasknud tuupida trafaretseid tõdesid, vaid püüdis sügaval stagnaajal õpetada meid iseseisvalt mõtlema ja arutama kirjanduse üle. Ta tegi meiega igasuguseid asju: kõnekoore ja luulemontaaze. Mulle meeldis deklameerida. Isetegevusega tegelesime üldse palju. Urve Tautsiga laulsin duetti - tema oli mõnda aega minu klassiõde.
Bioloogiaõpetaja Ruven tegi väga hoolega kooliaeda. Mul on nüüd Tartu kodus ka väike aialapike, seal tuleb bioloogiaõpetaja tihti meelde. Ta õpetas meile märksa rohkem, kui koolitund ette nägi - kõike, millest arvas, et intelligentne inimene peab seda teadma.
Tänu inglise keele õpetajatele on mul kõva inglise keele põhi juba 6.-7. klassist. Õpetaja Ibrus õpetas grammatikat, keskkoolist sain tänu õpetaja Joonsoole väga hea häälduse. Keeleoskust on mul töös väga vaja: rahvusvahelistel konverentsidel esinedes, ise konverentse korraldades ja juhtides. Oma teadusartiklid kirjutan ise inglise keeles ja lasen redigeerida, nii on palju lihtsam."
Ingrid Rüütel meenutab, et jäi keskkooli lõpus medalita seetõttu, et tal oli üks täppisteaduslik aine "neli" ja ka lõpukirjandi hindeks pandi "neli", sest sõnas "prantslased" oli jäänud t-täht vahele. Aga ülikooli eesti filoloogia osakonna sisseastumiseksamid tegi ta kõik "viitele".
Käeulatamine rahvamuusikale
"Muusika on minu jaoks elu, töö, hobi ja kõik muu," ütleb Ingrid Rüütel, kellele juba esmakursuslasena teadustöö tähtsaks sai. Kõik algas sellest, et professor Eduard Laugaste tõi auditooriumi suure maki, pani sellele ühe kihnu laulu ja küsis, kas keegi oskab noodistada. "Mulle ei valmista raskusi laulmise järgi noote kirjutada. Ma siis noodistasin ja ütlesin, et vahel on laulus mõni heli veerand tooni kõrgem ja vahel veerand tooni madalam, ma ei tea, kuidas on õige. Udo Kolk oli ka seal ja kiitis, et märkan selliseid detaile; need on rahvaviisi puhul olulised, ükski pole vale.
Esimesel kursusel võeti mind ka ekspeditsioonile Kihnu, Ruhnu ja Setumaale, kus vana rahvakultuur oli väga elav. Minu jaoks oli see lummav muinasmaailm. Kirjutasin oma esimese kursusetöö Kihnu ja Ruhnu rahvaviisidest. Juhtus nii, et see pääses trükki: avaldati lühendatult kultuurilehes Sirp ja Vasar ning siis, kui Sovetskaja Muzõka muusikatoimetaja käis siin, sokutas tööd juhendanud Kolk mu artikli kuidagi ka sinna.
Analüüsivõimet mul oli ja ekspeditsioonid ning inimestega suhtlemine on kogu aeg meeldinud. Olen suure osa Eestimaast jalgsi läbi käinud, paljudele taluõuedele astunud, inimestega rääkinud ja intervjuusid teinud. Minu töö ongi just ise intervjuusid teha, seetõttu ei keeldu ma ka kunagi usutlejatele vastamast. Minu jaoks ei ole ebamugavaid küsimusi. Mul ei ole elus midagi niisugust, mida peaksin salgama või varjama."
Eredana püsib Ingrid Rüütlil meeles professor Paul Ariste, kellega ta suhtles pikki aastaid. "Suurel määral just tänu temale hakkasin tegelema teiste soome-ugri rahvaste rahvamuusikaga, sest Ariste kutsus mind kaasa ekspeditsioonile vadjalaste juurde. Ta kartis tehnikat ja ise seda ei kasutanud, andis mulle ülikooli maki ja kutsus mind viise lindistama, et ma pärast need üles kirjutaksin ja avaldaksin. Mu esimeses kogumikus "Soome-ugri rahvaste muusikapärandist" (1966) ongi pikk artikkel vadja rahvamuusikast. Käisime koos ka teiste soome-ugri rahvaste juures.
Tähtveres elasime Aristega lähestikku. Vahel tuli ta pühapäevahommikul üsna vara, kui ma alles magasin, ja helistas uksekella. Tal oli tavaliselt kaasas mõni mordva, mari või muu tudeng või aspirant, keda ta tahtis mulle tutvustada, et võtku ma see noor inimene töö juures vastu ja lindistagu ning näidaku talle kogusid. Olen kirjandusmuuseumis lindistanud väga paljusid tema õpilasi. Ariste ise muusikaga ei tegelnud, kuid tal oli tohutu mälu ja viisi ta pidas. Olen temalt üles kirjutanud mõned ta kodukandi viisid."
Ingrid Rüütel oli Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonna juhataja. Uute kohustuste tõttu presidendi abikaasana andis ta osakonna juhtimise üle, kuid jätkab teadustööd.
Püsiväärtused tuleviku jaoks
Uusi kohustusi on rohkelt - loenguid, avamisi, ürituste patrooniks olemist. Mitmesugustel konverentsidel oodatakse temalt ettekannet või vähemalt tervitust. Iga esinemine nõuab põhjalikku ettevalmistust ja eelteadmisi, näiteks sotsiaalprobleemide uurimist. Vahel tuleb mitu päeva arvutis surfata ja materjalidega tutvuda. Ühena esimestest filoloogidest-muusikauurijatest hakkas Ingrid Rüütel oma töös arvutit kasutama ja on välja töötanud arvutimeetodi rahvaviiside tüpoloogiliseks tuvastamiseks ja võrdlemiseks. Ta on avaldanud paarsada uurimust, koostanud kogumikke ja heliplaate soome-ugri rahvaste muusikast, juhendanud diplomi-, magistri- ja doktoritöid.
Kogumiku "Pärimus pärijaile" koostaja ja toimetajana kirjutab Ingrid Rüütel eessõnas: "Traditsioon ei ole mitte tuha säilitamine, vaid tule hoidmine. Minevikku õpime tundma mitte selleks, et sinna tagasi igatseda, vaid selleks, et leida sealt püsiväärtusi tuleviku jaoks. Enne kui õppida võõrkeeli, peab omandama emakeele, enne kui õppida tundma võõrast kultuuri, peab tundma oma. Vastasel juhul saab võõras omaks ja oma jääb võõraks ning omakultuuri sisseelamine on sama mis võõrkeele õppimine. Tee maailma peab algama koduõuest."
Ingrid Rüütel loodab, et Eesti rahvas säilitab oma kultuurilise iseolemise ka ühinevasse Euroopasse pürgides. "Eelkõige on meie kultuur tähtis meie enda jaoks. Seda mujal tutvustada on ka oluline, kuid sekundaarne. 20-30 aastat olen korraldanud soome-ugri rahvamuusika konverentse, nendega koos ka autentse rahvamuusika kontserte, mis hiljem paisusid omaette suurteks ettevõtmisteks. Üle kümne aasta olen tegelnud folkloorifestivali Baltica korraldamisega - toome kogu maailmast väga kaugeid kultuure Eesti inimestele lausa koduõue kätte. Rahvas näeb, et kultuur on kogu maailmas väga mitmekesine - see standardne mainstream, mis meie meedias hommikust õhtuni kõlab, ei ole sugugi ainuvõimalik muusika, vaid on palju muud huvitavat."
Tihedalt on Ingrid Rüütel seotud oma eriala rahvusvaheliste organisatsioonidega. Rahvusvaheline Rahvamuusika Nõukogu (International Council for Traditional Music) on teadusorganisatsioon, mis tegeleb maailma rahvaste rahvamuusika uurimisega, korraldab konverentse ja annab välja publikatsioone. Rahvusvaheline Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti Organisatsioon (CIOFF) korraldab traditsioonilise kultuuri vahetust. Selle juurde on ka Eestis nüüd loodud noortesektsioon.
Õpetajad ja õpilased
Ometi kipub meie rahvakultuur noortele kohati võõraks jääma. Kas eesti koolides tehakse midagi valesti?
"Kultuuri ei õpetata piisavalt. Nüüd on kahanenud isegi emakeeletundide arv. Eesti kirjandust õpitakse vähe, folkloorist rääkimata. Kui õpetaja tahab, jätab ta folkloori üldse vahele. See, mis on programmis, on väga pinnaline ega õpeta lapsi oma kultuuri tundma.
Olen anketeerinud folkloorifestivalil Baltica eesti rühmi, küsinud, miks inimesed osalevad folkloorirühmades, millised on nende väärtushinnangud, kes nad on ja mida see nendele annab. Nii selgub, milleks on tänapäeval vaja pärimuskultuuri. Vastajate vanus ulatub 9-aastastest lastest kuni vanuriteni. Olen küsinud ka, mida tuleb tänapäeval ühiskonnas, koolis ja kodus muuta, et pärimuskultuur säiliks ja areneks. Kõik vastajad ütlevad, et selleks peab lapsi juba varasest lapsepõlvest pärimuskultuuriga tutvustama. Ametlik kooliprogramm peaks seda palju tõhusamalt tegema. Aga vastustes märgitakse ka seda, mis on jumala tõsi, et õpetajad ei oska rahvakultuuri õpetada, sest neid pole õpetatud seda tegema. Tuleks alustada õpetajate õpetamisest.
Muidugi, igasuguseid kursusi ja täienduskoolitusi tehakse, on rahvakultuuri entusiaste, kes seda väga hästi õpetavad, aga enamik õpetajaid ei pea pärimuskultuuri endale lähedaseks. Ometi ei ole pärimuskultuur midagi vana ja igandlikku, nagu mõni tänapäeva kultuuriuurijagi arvab. Minu uurimus näitab, et enamik folkloorirühmades osalejaid (kui lapsed välja arvata) on kõrgema ja keskeriharidusega inimesed, kes on juba mõistnud seda vajadust. Oli väga südantliigutav, kui nägin Unipiha Algkooli õpilasi regilaule laulmas ja ringmänge mängimas lihtsalt oma lõbuks, mitte esinemiseks. Eha Jakobson on hariduselt folklorist ja oskab lapsi õpetada. On ka palju teisi tublisid inimesi, kõiki ei suuda ma siin üles lugeda, aga kogumikus "Pärimus pärijaile" tutvustavad paljud neist oma kogemusi."
Südamelähedased asjad
Ingrid Rüütel armastab kanda rahvarõivaid. Just nende maakondade omi, millega ta on tihedalt seotud. "Ühed rahvariided on mulle kinkinud kihnlased, sest olen saarel tõesti pidevalt käinud. Mul on poolpunane, ühe sinise triibuga vana kirstust võetud kört. Minu sõbranna, tikkija Rosalie Karjam tegi mulle käised ja tanu. Veel kinkis abikaasa mulle oma kodukandi Pöide riided. Neid olen kandnud palju, sest need on kergemad. Kannan Pöide seeliku trikotaazvarianti - tumesinist, alt lainetavat kurrutatud seelikut."
Kahe armsaima paigana Eestimaal nimetab Ingrid Rüütel just mehe kodukanti Saaremaal, kus nad alati puhkavad, ja Kihnut, mis on talle töö tõttu lähedaseks saanud ja kus tal on palju häid sõpru. Ta on palju mõtelnud Kihnu tuleviku üle.
"Tänapäeval jäädvustame videokaameraga mitte ainult puhast vana kultuuri, vaid ka kultuuri muutumist ajas. Saja aasta pärast on põnev näha, mis toimub praegu Kihnu uues rahvamajas. Sel hoonel on oma plussid ja miinused. Iialgi ei asenda see varasemat üle jää toodud palkidest tehtud kodust rahvamaja, millel oli eriline aura.
Praegu on lootust, et Kihnu võetakse UNESCO maailmapärandi nimekirja - see projekt on käsil ja sel-lega seoses tahaks Kihnu teha ka väiksema kooskäimisekoha kompleksis muuseumiga. Asi on selles, et uues kultuurimajas ei ole Kihnu enda peo jaoks õiget kohta. Saalis ei ole mingit akustikat. Kihnu ansambel teeb hoopis fuajees proove. Kihnu pidu aga vajab umbes paarisaja kohaga saali. Praegune suur võimlana kasutusel olev saal on Kihnule muidugi ka vajalik, sest see annab saarerahvale spordivõimaluse."
Ühtemoodi mõtlemisega
Abielus on Ingrid Rüütel olnud 44 aastat. "Mees ei ole mitte ainult abikaasa, ta on laste isa, lastelaste vanaisa - see kõik kuulub tema juurde. Meie perekond ongi laste ja lastelastega koos. Me ei ole kunagi eraldi, omaette elanud. Olen alati hoidnud oma lapselapsi - Sandrit, Kauri, Helenat, Mariat ja Rasmus-Kaarlit. Kadriorus elavad meiega praegu koos Maria ja Helena," ütleb ta.
Vahel on arvatud, et Ingrid Rüütel kipub abikaasale nõu andma või ütlema, mida ta asjade kohta mõtleb.
"See pole olnud eriline probleem. Loomulikult olen elu jooksul temalt palju õppinud. Ma tunnen poliitikat, maailma majandust, põllumajanduspoliitikat ja muid selliseid asju, mis on tema eriala - need on mulle väga palju andnud. Ja kas mina siis etnoloogi ning kulturoloogina olen lollim kui teiste alade nõunikud, et ei või talle nendes küsimustes nõu anda?
Kui mõni kaebab, et kipun presidenti juhtima, siis tegelikult ei ole president üldse juhitav: tal on väga kindlad seisukohad. Meil on lihtsalt väga ühtemoodi mõtlemine, ühised väärtushinnangud ja arusaamised asjadest. Mina ütlen oma mõtteid teravamalt välja, tema hoiab ennast rohkem tagasi. Nii palju on vahet, aga meil ei ole poliitilisi lahkarvamusi."
Jõulud on perepüha
"Lapsena elasin koos ema, vanaema ja vanavanaemaga - neli põlvkonda naisi koos. Vanavanaema andis mulle kristliku kasvatuse, õpetas meieisapalve ja kirikulaule. Vanaema viis mind kirikusse. Ta ütles, et inimene peab teadma, mis on kirik, et pärast ise täiskasvanuna oma valik teha. Algkoolilapsena käisin temaga kirikus ka jõuluajal. Kui ajad läksid poliitiliselt raskemaks, ei võtnud vanaema mind enam kaasa, äkki tuleb mul koolis pahandust. Jõuluajal laulsime kõik koos mitmehäälselt vanu jõululaule, mina saatsin klaveril. Kingitusi polnud - oli vaene aeg.
Hiljem, ka siis, kui mu mees oli kõrgete kohtade peal, pidasime jõulusid oma kodus. Tema sõbrad poetasid pimedas jõulukuuse meile Tartu aeda. Meie ümbruses elas palju nn vana kooli õppejõude ja kõik pidasid jõulupühi. Mees pani kodus kuuse üles, koos lastega ehtisime. Siin presidendilossis on kuusk kaminaruumis, lapselapsed saavad seda ehtida.
Ka jõulude või nääriajal on kogu me pere ikka püüdnud koos olla. Uut aastat oleme alati võtnud vastu Tartus - seal on meil väike tänavakogukond. Ümbruskonnast tulevad kõik meie maja ette väikesele platsile. Poisikesed lennutavad seal rakette, kõik soovivad üksteisele õnne. Nüüd ehitatakse sellele platsile maja ja raketilennutamise koht vist kaob ära."
Vanaema heategevust aitab korraldada väike Maria
Jõulude ajal räägitakse palju heategevusest, Ingrid Rüütel on nii jõulu- kui ka muul ajal mitme heategevusürituse patroon.
"Ma ei kuulu kindlasti Eesti rikkamate inimeste hulka. Presidendi palk on mitu korda väiksem kui ärimeestel. Mul on endal suur pere, lapsed, lapselapsed, keda toetan, õde, kel on viis last. Meil ei ole ülejääke, mida saaks annetada suurtes kogustes.
Väikseid annetusi teeme sageli. Kui väike Maria kuuleb telerist, et on jälle mingisugune annetuste kogumine, helistab ta minu telefoninumbrilt.
Suurtest heategevusüritustest pean väga oluliseks näiteks Arno Tali Sihtkapitali, mis võimaldab õppida ka neil tublidel noortel, kellel on raske kodune olukord."
Linda Järve
|
| |
|
vpk.ee
