SISEKAITSE KONTSEPTSIOONI VISAND KOOS SOTSIAALGEOGRAAFILISE KÄSITLUSEGA
1. Sisekaitset ja rahvuslikku julgeolekut tuleb käsitleda osana Eesti laiemast eesmärgist. Eesti jaoks on erinevad teadlased ja ministeeriumid välja töötanud suure hulga arengustrateegiaid, millel on vastuolulised eesmärgid. Eesmärgid tuleb järjekorda seada, arvestada, et eesmärgid aja jooksul muutuvad, ja kõigele vaatamata tuleb tegelda paljude võrdselt oluliste erisuunaliste eesmärkidega. Sisekaitsel ja rahvuslikul julgeolekul ei saa olla omaette eesmärki, kui ehk ainult see, et sisekaitset tuleb tugevdada ja rahvuslikku julgeolekut suurendada.
2. Sisekaitse ja rahvuslikku julgeoleku arengustrateegiate (v rahvuslike huvide, strateegiliste eesmärkide, poliitikate, indikaatorite jms näitajate) väljatöötamisel või täpsustamisel on mõistlik lähtuda Eesti jätkusuutliku ja tasakaalustatud arengu strateegiast, mis on ühtlasi olnud aluseks presidendi rahvusliku v ühiskondliku kokkuleppe väljatöötamisel.
Ülesandeiks on selgitada ja täpsustada- tänapäeva tegelik olukord ja julgeolekuriskid ning teed nende riskide elimineerimiseks ja ennetamiseks;
- tulevikuseisund ja julgeolekuriskid olukorras, kus kümme aastat iseseisva Eesti arengut on viinud teatud arengukriisi (seda kriisi peab ühiskond ka tunnistama, sellest tuleb otsida väljapääsuteid), ees seisab astumine Euroopa Liitu ja NATOsse;
- indikaatorid, näitajad ja tunnused, mis kaasaegset ja tulevikuolukorda ning riske mõõdaksid. Siseministeeriumi koostatud ülevaade sisejulgeoleku arengust viimasel kümnendil koos oma näitajatega ei rahulda, sest see on puhtalt ametkondlik ja riigi tasandi väljendus. Sellel puudub inimese (rühmade) ja keskkonna (sh territoriaalse) mõõde, ka omavalitsuste tasandit ei võeta arvesse.
- Töötada välja sisekaitse ja rahvusliku julgeoleku strateegiad, otsides eelnevalt valupunkte ja lähtudes presidendi poolt välja öeldud eelisvaldkondadest.
3. Presidendi rahvusliku v ühiskondliku kokkuleppe seisukohad seavad teatud prioriteedid: rahvuse ja kultuuri jätkusuutlikkus, omakultuur (sh keel) ja majandusliku arengu stabiilsus. Need prioriteedid ei takista sisekaitse ja rahvusliku julgeoleku käsitlemist ühiskonna kõigi allstruktuuride (eluvaldkonnad, regioonid, ajalised etapid, rahvastikurühmad jms) lõikes, otsides igas valdkonnas välja peamised valupunktid (arengutakistused ja riskid).
3.1. VALDKONND. Hõlmata tuleks kõik olulised eluvaldkonnad (laias mõttes), sh rahvastiku loomulik ja mehaaniline liikumine, õigus, kultuur, majandus, haridus, teadus, usk, informatsiooni liikumine jne jne. Iris Pettai teesides on eluvaldkondade loend välja toodud. Siinkohal on need ümber organiseeritud ja täiendatud ( lisa 1).
3.2. RUUM (territoorium). Regionaalne käsitlus hõlmab peamisi lõikeid. Need on Eesti ja välismaailm: Eesti Euroopas, Eesti maailmas, Eesti hegemoonsete riikide mõjuväljas, Eesti linnad suurte naaberlinnade mõjuväljas. Eesti sisestruktuur: a) territoriaalne - regioonid, rajoonid, lokaalsed territoriaalsed üksused; areaalid; omavalitsussüsteem; b) asulatüpoloogiline - urbanisatsioonist tingitud keskuste ja neid ümbritsevate keskuste tagamaade hierarhiline süsteem; c) vööndid keskusest lähtuvalt, so tsenter-perifeeria seisund ja selle muutumine; d) suurlinna osad - linnaosad ja linna keset ümbritsevad kontsentrilised areaalid.
3.3. AEG. Etapid; muutumine ja areng; minevik-olevik-tulevik ning nendega seotud kujutlused talutavast, soovitavast, meie jaoks heast ja ideaalsest olukorrast; planeerimine ja perspektiivne planeerimine; erinevate tsivilisatsioonide, ühiskondade ja regioonide asumisest erinevates arenguetappides (ühiskondlikes ajavööndites). Muutumise (muutumine ja areng, regress ja progress) ning stabiilsuse (mittemuutumise) vahekord. Stabiilsuse ületähtsustamine.
3.4. INIMENE e subjekt-objektne käsitlus. Rahvusliku leppe puhul on mainitud riiki (ühiskonda), tema erinevaid organisatsioone ja institutsioone (mõeldes sh loodetavasti ka kolmanda sektori organisatsioone), ettevõtjaid. Üksikisik, perekond ja rahvastikurühmad sotsioloogilises mõttes, sh sotsiaalsed kihid, on jäänud tähelepanuta, nagu ka erineva mobiilsusastme rahvastikurühmad (immigrandid-võõrtöölised, sisemigratsiooni rühmad). Turvalisus on rahvastikurühmadel väärtuste loetelus tähtsuse järjekorras 1.-3. kohal. Riigi (ühiskonna) välis- ja sisejulgeolek on üks ja inimeste julgeolek ning turvalisus teine asi, mõlemad vajavad tähelepanu. Kolmas subjekt v objekt on eesti rahvas ja selle sees eesti rahvus. Rahvuse seisund iseseisvumisel, tänapäeval ja tema vähenev tähtsus kaugemas tulevikus.
4. Teoreetilis-metodoloogilises plaanis võiks lähtuda kontseptsioonist INIMENE-KESKKOND. Kui seda varem kasutasid inimökoloogid ja sotsiaalgeograafid, siis tänapäeval on keskkonda tähtsustav kultuur- või sotsiaalökoloogiline käsitlus laialt levimas. Julgeoleku aspektist võiks see kontseptsioon olla produktiivne seepärast, et vaatleb inimest ja keskkonda lahutamatu tervikuna. Parandades keskkonda, sh sotsiaalset keskkonda, parandame inimese elukvaliteeti (sh turvalisust), ja vastupidi - haritud inimeste keskkond on parema kvaliteediga ja jätkusuutlikum. Julgeolek on paremini tagatud stabiilses süsteemis. Kuidas süsteemi stabiilsust saavutada - olemasolevate struktuuride arengu selgitamine, korrigeerimine, taganttõukamine, eneseregulatsiooni arvestamine, sotsiaalsete protsesside juhtimine. Süsteem INIMENE - KESKKOND indikaatorid tuginevad peamiselt statistikale või olemasolevatele uuringutele. Kõikide alapunktide puhul jälgitakse allstruktuuride kvaliteeti ja uuritakse selle tõstmise teid ning võimalusi, samuti struktuuride koostööd ja sidusust.
4.1. Süsteem koosneb järgmistest osadest:
1) kompleks inimene-keskkond;
2) vajadused ja valikuvabadus - inimeste vajaduste süsteem, turvalisus ja inimareng, inimkapital, turvalisus ja jätkusuutlikkus, sisejulgeolek ja välispoliitika; valikuvabaduse määr, mis tuleneb inimese ja keskkonna olukorrast;
3) tegevused - nende ressurss (inimesed, raha, aeg, ruum) ja selle suurendamise võimalused, sh inimkapitali areng; tegevused kitsas mõttes valdkondade kaupa, sh ka diskrimineerimine /mittediskrimineerimine e ebavõrdne/võrdne kohtlemine kui käitumine: omavalitsuste, kooli, töökoha ja kodu lõikes; tegevuste takistused ja barjäärid; suhtlemine kui tegevuste alaliik. Sotsiaalne sidusus - osalemine võrgustikes,. üksindus-tõrjutus, olukorra parandamise võimalused; tegevuste aktiivsus/passiivsus, aktiivsuse suurendamise võimalused;
4) teadvus - kuidas asjad tunduvad, inimeste hirmud, lootused, hoiakud neist tulenev kriitilisus; ideaalsed, reaalsed ja tavaelu normid; õigus, kohustus, vastutus neid tegevusi teha, niimoodi käituda, contra tegelik käitumine; teadvuse muutmise võimalused.
5. Lõpptulemus - mis see on? Suurem julgeolek ja rahvuse jätkusuutlikkuse kasv, kuid täpsemalt? On see sisekaitse ja rahvuslikku julgeoleku arengustrateegiad (v rahvuslike huvide, strateegiliste eesmärkide, poliitikate jms) väljatöötamine, sellealaste valupunktide täpsustamine?
5.1. Julgeolekukäitumise ja teadvuse klasside või tüüpide kindlakstegemine vastavalt inimese-keskkonna iseärasustele. Kitsamad ja spetsiifilisemad klassid vastavalt uurijate ja riigi erihuvidele.
5.2. Julgeolekualase ebavõrdsuse põhjuste kindlakstegemine inimrühmiti, ajas ja ruumis. Millised poliitikad või traditsioonid ebaturvalisust ja ebastabiilsust toodavad? Milliseid poliitikaid peaks rakendama, et turvalisust suurendada?
5.3. Sisejulgeoleku indikaatorsüsteemi kontseptsiooni väljatöötamine, indikaatorite ja mõõtmismeetodite soovitamine statistikaametis ellurakendamiseks.
5.4. Keskendumine ainult nendele julgeolekuaspektidele, mis on seotud rahvusliku kokkuleppe põhipunktide täitmisega. Selgitatakse julgeoleku arenguriskid, soovitatakse meetmed ja tehakse seda kõike ühiskonna stabiilsuse suurenemise seisukohast.
Sotsiaalgeograafiline käsitlus on paratamatu, sest inimesed elavad ja tegutsevad geograafilises ruumis. Otseselt sotsiaalgeograafiline on regionaalne käsitlus (vt 3.2), kaudselt aga kontseptsioon inimene-keskkond ning ühiskonnale lähenemine tervikuna.
Lisa 1
Ühiskonnaelu valdkonnad
(Iris Pettai + Tiina Raitviir)
1. Majandus
1.1. Inimeste ja nende rühmade majanduslik staatus ja struktuur. Sissetulekute jaotumine. Omand. Vaesus. Elanikkonna majanduslik riskikäitumine: alkoholism, narkomaania, prostitutsioon jt.
1.2. Tööturg. Kindlustunne tööandja suhtes. Tööpuudus. Töötuks jäämise riskid.
1.3. Töötingimuste turvalisus.
1.4. Majanduslik juhtimine. Majandusharud, ettevõtlusliigid jne, nede olemasolu vastavus inimeste vajadustele.
1.5. Majanduslikud rühmad ja turvalisus.
1.6. Finantssüsteem. Finantsturgude läbipaistvus ja avatus. Usaldus pankade, fondide jt finantsinstitutsioonide vastu. Elanikkonna finantskäitumisega seotud riskid.
1.7. Riigi majanduslikud ressursid seoses julgeolekuga.
2. Sotsioloogia
2.1. Sotsiaalse staatuse rühmad (elanikkonna kihistumine).
2.2. Sotsiaalsete rühmade majanduslik, psühholoogiline, poliitiline, turvalisuse jms seisund.
2.3. Sotsiaalset mobiilsust tagava süsteemi olemasolu ja funktsioneerimine. Sotsiaalse kaitse süsteem.
2.4. Sotsiaalne staatus ja turvalisus.
2.5. Riigi sotsiaalsed ressursid seoses julgeolekuga.
3. Psühholoogia (teadvus)
3.1. Vajadused, väärtused, veendumused, normid.
3.2. Hirm ebaturvalise keskkonna tõttu. Agressiivsus, sh teiste ja enda vastu. Kaitse ja enesekaitse võimalused.
3.3. Kaitsevajaduse (turvalisusvajaduse) ja turvalisust tagava süsteemi vastavus.
3.4. Psühholoogilised riskirühmad ja turvalisus. Elanikkonna riskikäitumine: alkoholism, narkomaania, prostitutsioon jt. Suitsiidioht.
3.5. Riigi psühholoogilised ressursid seoses julgeolekuga.
4. Hariduse
4.1. Haridustaseme rühmad.
4.2. Hariduse ja täiendõppe kättesaadavus. Sotsiaalsed ja majanduslikud rühmad, kellel on risk jääda ilma piisava hariduseta ja edasiõppimise võimalustest.
4.3. Haridusvajaduse ja haridussüsteemi vastavus.
4.4. Haridustaseme rühmad ja turvalisus.
4.5. Riigi hariduslikud ressursid seoses julgeolekuga.
5. Kultuur
6. Tervis
Haigestumine ja elanikkonna tervislik seisund. Keskmine eluiga. Tervishoiusüsteemi süsteemi suutlikkus tagada kvaliteetne arstiabi kõikidele abivajajatele. Riskid ja ohud, mis kaasnevad kvaliteetsete tervishoiuteenuste vähese kättesaadavusega.
1. Tervislikud eluviisid ja mõttelaad. Hooliv suhtumine oma tervisesse. Juurdepääs tervislikule toidule, sportimisele jms. Võimalused tervist taastada sanatooriumites ja puhkekodudes. Riskid, mis tulenevad ebatervislikest eluviisidest.
7. Poliitika. Riik. Ideoloogia
Poliitika ja riigijuhtimine. Elanikkonna usaldus ja kindlustunne poliitikute ja riigijuhtide suhtes. Riskid, mis tulenevad poliitikute ja riigijuhtide võõrandumisest rahvast ja ebaadekvaatsetest poliitilistest otsustest.
Elanikkonna kodanikuks olemise tunnetus ja lojaalsus (riigitruudus). Riskid, mis kaasnevad vähese lojaalsusega: maksupettused, soovimatus teenida kaitseväes jt.
8. Õigus
Inimõigused ja õigussüsteem. Elanikkonna usaldus ja kindlustunne õigussüsteemi suhtes. Riskid, mis tulenevad elanikkonna vajadustele vähe kohandunud õigussüsteemist.
Diskrimineerimine ja ebavõrdsus. Sotsiaalsed grupid, keda ohustab diskrimineerimine kõige enam. Ohutegurid, mis kaasnevad diskrimineerimise ja ebavõrdsusega.
9. Informatsioon. Sellega seotud riist- ja tarkvara. Side ja tagasiside
Informeeritus. Juurdepääs adekvaatsele informatsioonile. Riskid, mis kaasnevad vähese informeeritusega. Infosüsteemi turvalisuse tagamine.
10. Rahvastik (demograafia)
Rahvastikuprotsessid ja iibeprobleemid. Ohud, mis kaasnevad madala iibe ja rahvastiku vananemisega.
11. Rahvus
Rahvussuhete stabiilsus. Eri rahvusrühmade vastastikune sallivus. Konfliktiohud.
12. Tehnika ja tehnoloogia
13. Administratiiv-organisatsiooiline valdkond
Riik ja tema struktuurid. Riigiametnike ja avaliku sektori töötajate informeeritus ja valmisolek tagada elanikkonnale sotsiaalne turvalisus. Riskid, mis kaasnevad riigiametnike ja avaliku sektori töötajate vähese valmisolekuga.
Riigi admin-organisatsioonilised ressursid seoses julgeolekuga.
14. Ökoloogia
Keskkond ja jätkusuutlik areng. Keskkonnateadlik mõtlemis- ja käitumisviis. Keskkonnaohud ja riskid.
15. Eetika
16. Usk
|
vpk.ee
