| |
 | Proua Ingrid Rüütli intervjuud | | |
Proua Ingrid Rüütel ajakirjale Kodukolle novembris 200218.11.2002
Tunnid Ingrid Rüütlilt
Juhtub harva, et ühe riigi esimesed kodanikud on olulised mitte üksnes läbi võimu. Ei olegi ju tähtis, et mõlemad on doktorikraadiga teadlased (kuigi - millises riigis see veel nõndamoodi on?), kuivõrd midagi, mida ei olegi võimalik otsesõnu öelda.
"Mis see on?" mõtlen, nagu võib-olla nii mõnigi teine, kui lossi lähen.
Võim ja vaim
Millegipärast tahab juhus, et bussi oodates istun külmal pingil kõrvuti väikese poisiga, kellel ei ole kindaid, ei ole joppigi, aga koolikott on - laps läheb tõepoolest kooli. Tavaline Eesti elu, peaks juba harjuma. Ometi tahaks nüüdsama ja kohe midagi teha, sest tõesti külm on, aga - ei saa. (Minu kindad talle ei kõlba, raha pakkudes ehmataksin lapse täiesti ära.) Silmi kinni panna ka ei saa. Saan ainult edasi anda pilte, mida näen, sest: "ajakirjanik sõidab bussiga, muidu ta ei märka midagi," arvas kunagi minu õppejõud. Võib ju teha näo: mis on, seda pole olemas. Aga - kui kaua, millise piirini?
Presidendi sõnum oli oma kohuseid täitma asudes: meil on vaja kokku leppida eesmärkides ja põhiväärtustes, mis valitsustega ei vahetuks. Kaheksa inimest kümnest toetavad nüüdseks presidenti - nii suurt toetajaskonda ei ole seni olnud kellelgi.
Mõni aeg tagasi oli Eestis maailmamainega ameerika teadlane Stephen Jay Gould. Intervjuud andes oli tema sõnum: leidke oma tee; jääge iseendaks. Tema raamat "Vääriti mõõdetud inimene", mida on tõlgitud kümnetesse keeltesse ja mis nüüd on ka eesti keeles olemas, on ligi viis sentimeetrit paks. Kui peaks selle ümber panema mõne sõnaga, siis oleks need laenatud presidendilt: võimul peab rahva suhtes säilima ülim respekt. Kes tahab tõesti teada, miks, peaks raamatu läbi lugema.
Tund Kadriorus
Presidendiloss on rahvarohke, garderoobis pole üleriietele ruumi, vaba nagi tuleb otsida. Trepid on noori täis - ekskursioon.
Salong, kus presidendipaari külalisi vastu võetakse, on suure elutoa mõõtu. Kui on külalisi, olgu presidendil, tema abikaasal või hoopis kellelgi meeskonnast, on salong kasutusel. "Oma tube on presidendil kaks," selgitab Ingrid Rüütli sekretär Tiiu Vilimaa. Mõeldud on: üks tuba presidendile, teine abikaasale. Kuna aga peres kasvab kaks lapselast (kümne- ja kaheteistaastane), siis on üks tubadest laste tuba.
"Tartu kodu on loomulikult alles," ütleb Ingrid Rüütel, "seal elab meie kõige suurem lapselaps, kes on lõpetamas põllumajandusülikooli metsanduse alal, aga tegeleb ka arvutitega. Väikese poisina õppis ta vanaisa laboris arvutit kasutama, nüüd on sellest saanud tõsine huvi. Kui võimalik, siis sõidan nädalavahetuseks koju, sest juba oma töö tõttu, millest ma ei suuda loobuda - see on minu elu osa -, on vaja ka Tartus olla.
Suur elumuutus on olnud küll, aga olen siin jõudnud täiesti kohaneda. Kõik on käe-jala juures, elu ja töö koos. Sõitusid ja suhtlemist on palju, aga ma olen juba oma töö tõttu selle kõigega harjunud, alates ekspeditsioonidest, mis on viinud kõikjale üle Eesti; rahvusvahelistest organisatsioonidest, kellega on tulnud suhelda; konverentsidest, kus on tulnud osaleda või neid ise korraldada - lai kohustuste- ja suhtlusring ei ole mulle raske.
Olen küllalt suur esineja ja lektor, uues olukorras kasutatakse seda innukalt ära. Tihtipeale ma ei saa aru, kas esinen parasjagu kui folklorist ja kulturoloog või kui presidendi abikaasa. Õnneks on need rollid siiski üsna hästi ühendatavad. Juurde on tulnud sotsiaalsfäär, heategevus, maakonnavisiitidel olen saanud üsna hästi kurssi selle valdkonnaga, tean ja näen, mis elu kusagil elatakse. Ka olen ligi paarikümnele ettevõtmisele patrooniks.
On nädalaid, kus tuleb mitu sõitu ette võtta. Enamasti ei ole järjest kaua ära olnud, kõige rohkem paar ööd. Siin on söökla, lapsed tulevad ise toime.
Kutseid on tõesti palju, igale poole paraku ei jõua, hea, et on sekretär, kes kirjavahetuse ja muu paberimajanduse korras hoiab. Kohe alguses loobusin ka turvamehest. Olen mõelnud ja öelnud: küll lapsed turvavad. Ei ole ju kusagil kirjas, milline peab presidendi abikaasa olema. On tagasihoidlikke koduperenaisi, on neid, kes panevad rõhku esinduslikkusele; on poliitikuid, nagu nüüd on Hillary Clinton. Teadlasi ei ole nende hulgas kohanud. Ma olen harjunud täitma erinevaid rolle, olen võimeline igas olukorras töötama, nii et abikaasa ütleb, et võin kas või "keset turuplatsi ka oma teaduse üles panna". Leian alati vaikse nurga, võimaluse teha oma tööd."
Väga suur õnn
"On suur õnn, kui inimene saab kogu elu teha seda, mis tõesti huvitab. Kui ülikooli õppima läksin, ei osanud veel oma erialast unistadagi, aga professor Eduard Laugaste kutsus mind kaasa ekspeditsioonidele Kihnu, Ruhnu, Setumaale. Olin lõpetanud ka muusikakooli, mul on hea muusikaline kuulmine, suudan laule kuulmise järgi kirja panna. Need olid piirkonnad, kus folklife oli väga elav veel, mitte ainult et üksikud vanad inimesed mäletavad veel vanu rahvalaule - kõik laulsid ja see elas koos tavandite ja elulaadiga. See oli vapustav ja vaimustav. Oma identiteedi avastamise aeg. Tegin oma kogutud materjalidest, Kihnu ja Ruhnu rahvaviisidest, esimese kursusetöö. See juhtus olema seda väärt, et avaldati Sirbis. Kuna Eestis ei olnud oma rahvamuusikateadlasi, algas mu teadlasetöö kohe esimesest kursusest peale. Töö on minu hobi tõesti olnud kogu elu.
Mul on praegu käsil projekt, kus olen anketeerinud eesti folkloorirühmi, teatud valikuga muidugi, seal oli ju üle 3000 osaleja. Igasuguste elukutsete esindajaid võis leida, nii maalt kui linnadest; viimasel ajal maalt isegi vähem, sest on raske koos käia. Ei ole transporti. Väga huvitavad vastused on küsimustele, miks oma vana kultuuriga tegeldakse
"
Pärijad
Keset kuuma suve leidsin Teaduste Akadeemia raamatupoest Ingrid Rüütli koostatud kogumiku: "Pärimus pärijaile". Püstijalu lugesin: "Traditsioon ei ole mitte tuha säilitamine, vaid tule hoidmine," kirjutab Ingrid Rüütel. "Pärimus päritakse pärijatele."
Niisama lihtne ongi, tundsin äkki - kes võtab pärandi vastu, on pärija. Kes ei taha, see ka ei saa. Ta loobub oma väest, mis omakultuuri läbi talle kuulub; tuleb tuju, müüb maha ka oma maa, metsa; põlvkondade jooksul kogutud vara. Ta ei ole pärija. Tal ei ole midagi edasi anda ega lastele jätta.
"Omakultuur on meil intelligentsile ka kauge, omakultuuri lihtsalt tuntakse halvasti ja põhjus on ka väga lihtne: traditsioonid on paljudes peredes katkenud ning koolihariduses on see väga nõrgalt esindatud," ütleb Ingrid Rüütel. "Omakultuuriga tuleb ikka lapsepõlves kokku puutuda. Laps võib teismelisena sellest ka loobuda, aga ta pöördub varem või hiljem selle juurde tagasi, sest inimene vajab seda. Olin ühel folkloorirühmade kogunemisel, vaatan: saalis poisid laulavad esinejatega regilaule kaasa. Neid poisse oli koolis laulma õpetatud - terve see väike Unipiha algkool laulab vanu rahvalaule, sest on eestvedaja, on õpetaja. Regilaul on sellepärast tore, et kui sa ei oska sõnu, võid eeslauljaga kaasa laulda. Eks see ole varašamanistlik laad, rituaalides laulab šamaan ette, teised järel.
Milla Mägi
|
| |
|
vpk.ee
