| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele Postimees 9. oktoobril 200209.10.2002
President Rüütel on jäänud esimese tööaasta jooksul iseendaks
Arnold Rüütel räägib esimesest presidendiaastast kokkuvõtet tehes, et see on olnud pingeline, kuid heas vormis aitab tal püsida füüsiline koormus ning saun.
President Rüütel, teisipäeval algas teie teine aasta presidendi ülesannetes. Kuidas on muutnud eelmine aasta teid kui lihtsalt inimest?
Olen kasvatatud põhimõtte järgi, et riie ei riku meest ega amet inimest. Arvan, et olen ka selle aastaga jäänud ikka Arnold Rüütliks. Loomulikult käivad presidendi ametiga kaasas kohustused, mis seavad oma piire nii protokolliliselt kui ajaliselt. Niisugune on juba presidendi kui põhiseadusliku institutsiooni omapära.
Kas olete end läinud aasta jooksul tundnud olevat ebamugavas olukorras?
Pidev enesekontroll, esindamiskohustus, vastutus Eesti hea käekäigu eest, mure ühiskonna lõhestumise ja poliitilise võõrandumise pärast - kõik see tekitab täiendavaid pingeid. Aga olen pingetega harjunud. On ette tulnud ründavaid telesaateid ja lehelugusid ka juhtumitest, kus mul pole olnud mingit rolli.
Tundsin ennast tõesti ebamugavalt, kui korduvalt kritiseeriti presidendi kantselei kardinate ostu. Kardinad olid tellitud enne minu ametisse astumist ning mitte presidendi elu-, vaid ametiruumide tarvis.
Ajakirjandus nimetab teie esimese aasta ühe suurema probleemina ebaõnnestunud personaliotsuseid. Kas teil on ettepanekuid, kuidas tugevdada presidenti abistavat meeskonda?
Presidendi kantselei ei ole iseseisev institutsioon, vaid on üksnes presidenti abistav. Seetõttu jääb ka kohati liialdatuna tunduv tähelepanu kantseleile arusaamatuks. Lisaks on personalimuudatused kantseleis olnud minimaalsed.
Mis puutub presidendi meeskonda, siis on see kõrge kvalifikatsiooniga ja teeb oma tööd täie pühendumusega. Teisiti ei oleks ma jõudnud järgida nii tihedat tegevusgraafikut, mis on iseloomustanud minu esimest tööaastat presidendina.
Samas olen nõus väitega, et alati võib midagi paremini teha, ja selle poole ka püüeldakse.
Võib teie viimasest lausest välja lugeda peatseid uudiseid muudatustest kantselei juhtkonnas?
Ei. Seda vast sellest ei saa küll välja lugeda, et me hakkaks oma kaadreid vahetama. Kõik saavad paremini oma kohuseid täita ja ma usun, et sellega ka praegu tõsiselt tegeldakse. Inimestevahelised kontaktid, arutelud, mõttevahetused, kuidas üks või teine asi võiks olla paremini tehtav - minu arvates toimuvad meie maja siseselt mõttevahetused täiesti reaalselt ja mul ei ole selle kohta mingeid pretensioone.
Kuidas suhtute arutatavasse eelnõusse president otse rahva poolt valida ning samas kärpida tema volitusi?
Olen presidendi otsevalimise ideed toetanud Põhiseadusliku Assamblee aegadest peale. Meenutagem, et 1992. aastal valiski rahvas valimiste esimeses voorus presidenti otse, neil tingimustel, mis on kirjutatud samal aastal vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseadusesse. Ma ei näe põhjust, miks ei peaks rahvale seda võimalust tagasi andma.
Tundub olevat mobiilne lahendus delegeerida enamuskoalitsiooni tingimustes oluliste otsuste tegemine täitevvõimule. Kuid õigusriigi tunnusteks on seaduslikkus ja kontroll täidesaatva võimu üle. Nende põhimõtete eiramine avaks tee haldusriigile ning oleks vastuolus meie põhiseaduse ja demokraatliku ühiskonna aluspõhimõtetega.
Praeguses võimu kontsentreerumise olukorras omandab põhiseaduslikkuse kaitse olulise tähenduse ja presidendil on siin täita kindel roll. Kui temalt võtta nii põhiseaduslikkuse kaitsja kui ka poliitilise tasakaalustaja roll, siis muutub kogu põhiseaduses sätestatud tasakaalu- ja demokraatliku riigikorralduse mehhanism. Kindlasti ei suurenda nii olulised põhimõttelised muudatused ka Eesti kui Euroopa Liidu ja NATO liikmekandidaadi usaldusväärsust.
Milline on teie hinnang peaminister Siim Kallase mõttele liita presidendi ja peaministri amet ning täita see uus amet ka uue sisuga ehk siis anda riigi esimesele kodanikule suurem võim?
Põhiseadus on nii tõsine dokument, et selle juurde juhuslikult ja hetkeliselt tulla ei ole vist õige. See eeldaks väga tõsist analüüsi riigiõiguslikust aspektist, kui midagi muutma hakata. Kiiresti midagi ära otsustada ei tohiks olla omaette eesmärk.
Te siis ei jaga Kallase ettepanekut?
Ma ei laskuks sellesse diskussiooni sellepärast, et see on väga paljutahuline küsimus. See eeldab meie kogu riigiõigusliku põhimõtte muutmist.
Aga diskussiooni te tervitate?
Igasugune mõttevahetus käib vaba ühiskonna juurde.
Millised on teie arvates Eesti kolm suuremat probleemi? Kuidas need lahendada?
Kindlasti on olulisemateks probleemideks kiiresti halvenev demograafiline olukord, sotsiaalse ebavõrdsuse kasv ning võimu üha suurenev võõrandumine rahvast. Nendele probleemidele on oma arutlustes ühiskondliku leppe üle keskendunud ka presidendi akadeemiline nõukogu.
See kogu jõudis seisukohale, et kui tahame oma probleeme lahendada või ka leevendada, siis peame kokku leppima teatud eesmärkides ja strateegiates, mida ei muudeta iga valitsusevahetuse ja Riigikogu valimiste järel. Seni pole ju vajaka ideedest, vaid üksmeelest nende elluviimisel.
Mida enam lasta end edunäitajatest pimestada ja mida kaugemale lükata probleemide lahtiharutamist, seda nõrgemaks jääb meie arengupotentsiaal. Peatselt on nii kohaliku võimu kui ka Riigikogu valimised. Need annavad võimaluse langetada otsuseid, mille tagajärjel midagi muutuks. Aga kõigepealt peame minema valima, sest muidu mõjub kriitika seni tehtu suhtes virisemisena ega paranda asja.
Mida kujutab endast teie räägitud rahvuslik kokkulepe? Mis on selle sisu, miks on seda vaja?
Akadeemiline nõukogu ja selle juures tegutsevad komisjonid käsitavad ühiskondlikku kokkulepet ennekõike protsessina, mille käigus lepitakse kokku nendes prioriteetsetes eesmärkides, mis täna Eesti riigi ja rahva kui terviku seisukohalt teostamist vajavad. Kokkuleppe partneritele tähendab see aga ennekõike teatud osast omahuvist loobumist ühishuvi realiseerimise eesmärgil.
Kui lepime näiteks kokku, et lähema 10-15 aasta jooksul peab üheks ühiseesmärgiks olema kvaliteetse hariduse kättesaadavuse parandamine, mis tagaks tööjõu konkurentsivõime, vähendaks sotsiaalset ebavõrdsust ning toetaks demograafiliste probleemide lahendamist, siis eeldab see kindlasti osa tänaste prioriteetide ümbervaatamist. See on võimalik aga üksnes juhul, kui saavutatakse konsensus ühiskonna erinevate sotsiaalsete subjektide endi ja rahva enamuse vahel.
Akadeemilise nõukogu ekspertkogu soovitas keskenduda neljale teemaderingile: demograafiline situatsioon, hariduse kättesaadavus ja kvaliteet, majanduse arenguks vajalik stabiilne keskkond ning keskvõimu ja kohalike omavalitsuste suhestatus. Kuidas sõnastada neis valdkondades kokkuleppimist vajavad sõlmküsimused, selle kohta esitavad tippspetsialistid oma ettepanekud.
Igivana teema, kuid ikkagi: kolm ettepanekut, kuidas vähendada rahva võõrandumist poliitikast ja poliitikutest.
Rahvas ei ole poliitiliste kokkulepete objekt, vaid kõrgema võimu kandja, kelle suhtes peab võimuinstitutsioonidel säilima ülim respekt. See väljendub arusaamas, et institutsioonile delegeeritud võimu saab kasutada üksnes rahva huvides.
Siit kolm ettepanekut: esiteks suurendada rahva osalemisvõimalusi otsustusprotsessis; teiseks piiritleda selgelt kohalike omavalitsuste õigused ja kohustused, ja kolmandaks tõsta rahvaesindajate vastutust ja rakendada tõhusamat kodanikukontrolli.
Kuidas teie kolme ettepanekut ikkagi ellu viia? Kuidas anda rahvale suurem võimalus otsustamisel?
Valimised. See on hetk ja aeg otsustamiseks. Kui valija on teinud poliitiku või poliitilise jõu osas õige otsuse, siis on asi märki läinud ja ühiskond saavutab oma eesmärgi. Tihti aga valitu ei täida oma lubadust ning siit ka vastutuse esiletõstmine.
Kuidas tõhustada siis kodanikukontrolli?
Rahvaesindajate lubaduste täitmine peab olema kontrollitav, nad peaksid andma aru oma valijate ees. Kõik ei saagi olla täidetav, tekib lihtsalt olukordasid, kus valitsuse või opositsiooni poliitika ei realiseerugi. Kõik peab olema võimalikult läbipaistev siiski. Kõik peavad vastutama oma lubaduste eest.
Kas teid solvab, kui press heidab nalja teie kõnede üle?
Hea nali mõistagi ei solva, aga kurbloolisus on selles, et mõned "naljad" pole naljakad või on seda üksnes autorile endale. Mõnikord ei tehta vahet kõne ja vestluse vahel. Rääkimata sellest, et elementaarne viisakuski eeldaks, et enne vabas vormis vestluse tirazheerimist näidatakse seda kõnelejatele.
Kuivõrd peaks Eesti vähendama siseriiklike julgeolekuprojektide rahastamist ning pöörama end senisest enam välismissioonide poole nii ÜRO kui ka NATO lipu all?
Nii ei ole päris kohane küsimust püstitada. Esmalt ei saa julgeolekust rääkida üksnes sõjalises kontekstis.
Teiseks peavad kulutused kaitsevõimele tagama riigi ja rahva julgeoleku siin, oma riigi piires. Ka meist palju rikkamad Põhjamaad keskenduvad eelkõige oma territooriumi ja inimeste kaitsele. Eesti eraldab rahvusvahelisele koostööle suhteliselt suurema osa kaitsekulutustest kui näiteks meie põhjanaabrid.
Eesti kaitsepoliitika põhisuunad sätestavad riigikaitse rajamiseks kaks põhieesmärki: iseseisva riigikaitse ülesehitamine ning NATO täisliikme staatuse saavutamine. Need kaks eesmärki on omavahel lahutamatult seotud. Eesti täidab endale võetud rahvusvahelised kohustused, eraldades kaitsekulutusteks 2% oma SKPst.
Riigikogu ees ütlesite, et Eesti välispoliitika peab olema reaalpoliitika. Palun selgitage, mida tähendab teile mõiste "reaalpoliitika" Eesti kontekstis?
Kindlasti ei tuleks seda mõistet siduda 19. sajandi keskpaigas käibele võetud poliitilise strateegia ja taktikaga. Arvestades Eesti geokultuurilist ja -poliitilist kuuluvust, meie rahvusvahelisi leppeid, kohustusi ja koostööd, lähtub minu kujutlus reaalpoliitikast ennekõike kõigi olemasolevate ja prognoositavate tõsiasjade, realiteetide tunnistamisest. Eesti reaalpoliitilise käitumise suurepäraseks näiteks on kas või Tartu rahu sõlmimine aastal 1920.
Mäletame hästi, kui ebalevalt suhtuti Eestisse vahetult enne taasiseseisvumist. Ometi oli meie jaoks 20. august 1991 nii ajaloolise õigluse taastamine kui ka reaalpoliitiline samm. Meie tänane pürgimine Euroopa Liitu ja NATOsse on samuti selgelt reaalpoliitilise iseloomuga.
Kuidas olete esimese presidendiaasta jooksul sulandunud välispoliitiliste küsimuste otsustamisel ja lahendamisel kolmnurka valitsus-president-välisministeerium?
Vastavalt põhiseaduse ja teiste seadustega määratletud pädevusele toimuvad konsultatsioonid välispoliitilistes küsimustes selleks seatud institutsioonide vahel. Ja Eesti Vabariigis on nendeks president, parlament ja valitsus, kelle poliitikat teostab välisministeerium. Arvan, et konsultatsioonid saavad muutuda üksnes tihedamaks ja vääritimõistmist tuleb seega ette üha vähem.
Kuivõrd olete tundnud välispoliitilistes küsimustes enda suhtes umbusaldust valitsuse poolt, näiteks Praha delegatsiooni juhi isiku otsustamisel või mõnel muul puhul?
Nagu märkisin, on põhiseaduslike institutsioonide pädevus täpselt seadustega piiritletud. Seega pole küsimuse niisugune asetus võimalik.
Kuidas president Rüütel lõõgastub?
Olen õppinud lõõgastuma lühikese aja vältel, sest ajadefitsiit on minu elus kõige suurem. Selleks, et lõõgastuda, püüan iga päev pakkuda endale füüsilist koormust, mis oleks võrdne 10-kilomeetrise rattasõiduga. Samuti pean ma väga lugu saunast. Vabu minuteid püüan võimalusel veeta looduses.
Mida see füüsiline koormus endast kujutab?
Ma tõesti sõidan jalgrattaga, tõsi, mitte maanteel, vaid keldris. Enam-vähem täidangi selle normi ja tunnen end siis väga hästi, sest saab naha soojaks ja higiseks. Enesetunne on siis väga hea, nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Kui ma seda ei tee, siis püüan midagi korda saata oma Tartu kodus - remondin, ehitan või tegutsen aias, pühin tänavat. Püüan seda teha nii, et saaksin optimaalse füüsilise koormuse.
Kuidas on teie tervis, härra president?
Hea. Tunnen end tervena, mida kinnitavad ka arstid ning regulaarsed läbivaatused. Viimastel aastatel pole isegi köha ja nohu kimbutanud, rääkimata tõsisematest tõbedest. Soovin, et teil kõigil oleks minu vanuses sama hea tervis.
|
| |
|
vpk.ee
