In English

Vabariigi President
Ava print vaates

Omakultuur ja omavalitsus

Ingrid Rüütel, Rahvusliku Folkloorinõukogu esimees


Eesti Rahvuslik Folkloorinõukogu
MTÜ Eesti Rahvuslik Folkloorinõukogu (asutatud 1992) on katusorganisatsiooniks pärimuskultuuriga seotud institutsioonidele.
Nõukogu lähtub oma tegevuses UNESCO juhendist traditsioonilise kultuuri kaitse kohta. Nõukogul on 36 liiget: 10 kultuuri-, haridus- ja teadusasutust, 7 seltsi ja ühingut ning 19 paikkondlikku folkloorifestivalide organisatsiooni.
Nõukogu korraldab seminare, kursusi, festivale, annab teaduslik-metoodilist nõu, peab sidemeid riigi- ja omavalitsusasutustega ning teeb rahvusvahelist koostööd.
Aastal 2000 asutati UNESCO soovitusel Pärimuskultuuri auhind eesmärgiga tunnustada tegevust kultuuripärandi järjepidevuse hoidmisel ja edasikandmisel. Auhinda antakse välja igal aastal 16. oktoobril, Eesti iseseisvuse deklaratsiooni vastuvõtmise päeval. Esimesed auhinnasaajad olid Laine Lõvi Värskast, folklooriselts Leigarid Tallinnast, Anu Vissel Tartust, Lille Arraste Karksist ja folklooriselts Hoiuspuu Audrust.
Nõukogu esindab Eesti Vabariiki Rahvusvahelises Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti Organisatsioonis (CIOFF) rahvussektsiooni õigustes ning on rahvusvahelise folkloorifestivali BALTICA peakorraldaja Eestis.
Festival toimub koostöös Eesti, Läti ja Leeduga igal aastal järgimööda ühes Balti riigis.
Festivalide vahelistel perioodidel korraldatakse nn teema-aastaid, mis võimaldavad pärimuskultuuri erinevaid valdkondi süvendatult käsitleda ja neile avalikkuse tähelepanu pöörata.

TEEMA-AASTA 2002 kannab nimetust "OMAKULTUUR JA OMAVALITSUS"

Selle eesmärgiks on:
  teadvustada omavalitsuste juhtivat osa paikkondliku kultuuri edendamisel;
  väärtustada omakultuuri kandjate ja omavalitsuste ühistegevust;
  analüüsida kultuurisituatsiooni valdades ja linnades ning välja selgitada omakultuuri arengut soodustavad ja takistavad tegurid;
  levitada positiivset kogemust ning tunnustada missioonitundlikumaid omavalitsusi.

Tutvustan järgnevalt TEEMA-AASTA põhimõtteid ja määratlusi, mis pandi paika hiljuti Pärnumaal maakondade folkloorikuraatorite nõupidamisel.

Rahvakultuuri väljundid on:

  1. Kunstilised
Kunstilises harrastustegevuses avaldub rahva vaimne potentsiaal ja loovus ning leiavad rahuldamist esteetilised vajadused.

  2. Hariduslikud
Kujundab eetilisi hoiakuid, maailmavaadet ja väärtushinnanguid. Tõstab inimeste konkurentsivõimet ja eneseteadvust kindlate oskuste, teadmiste ja harjumuste kaudu. Õpetab mõistma ja tunnetama ümbritsevat elukeskkonda.

  3. Sotsiaalsed
Rahuldab suhtlemisvajadust, loob ühtekuuluvus- ja vastutustunnet, lugupidamist ja tolerantsust.
Kasvatab teotahtelisi ja elujõulisi inimesi, kes annavad oma vabatahtliku panuse elukeskkonna parandamisel ja elukvaliteedi tõstmisel.
Aitab leevendada sotsiaalset tõrjutust, pidurdab kuritegevust ning hoiab ära inimeste võõrandumist kohalikust elust ja riigist. Soodustab kodanikualgatust ja aitab kaasa organiseeritud ühiskonna kujunemisele. On vaba aja veetmise mõtestatud vorm.

  4. Regionaalsed ja majanduslikud
Mitmekesine ja aktiivne kultuuritegevus elavdab majandustegevust ja taastoodab kvaliteetset tööjõudu.
Investor arvestab oma otsuste langetamisel kohaliku kultuurisituatsiooniga. Majanduslikult mahajäänud piirkondade taaselustamisel on kultuur võimas abivahend, sest loob elamisväärset keskkonda.
Kultuur on majanduskeskkonna inimlik mõõde.


Omakultuur ja omariiklus

Omariikluse ülim mõte on Eesti Põhiseaduse kohaselt tagada rahvuse kestmine.
Erinevalt paljudest suurrahvastest, kes määratlevad ennast kui riigirahvust (nation tähendab õieti kodakondsust), on eestlastel nagu paljudel teistel väikerahvastelgi rahvusteadvuse kujunemise ja rahvusliku enesemääratluse peamisteks tunnuseks olnud ja on senini keel ja kultuur.
Mida haritum ja kultuursem on rahvas, seda enam luuakse väärtusi ning seda tugevam on riik.
Omakultuurilist tegevust ei saa allutada turureeglitele. Rahvakultuuri eesmärgiks ei ole seda müüa ning raha teenida, vaid tagada inimeste osalus kultuuriloome protsessis ja rahvuskultuuri järjepidevus.
Riigi, kohaliku omavalitsuse ja vabatahtlike organisatsioonide partnerlussuhetel ei ole alternatiivi, kui tahame tagada eesti rahvuse kestmise.


Mis meid ohustab?
Tänases Eestis on makromajanduse eelisarengu tingimustes ühiskond sotsiaalselt kihistunud ja moraalselt lõhestunud. Haavatud õiglustunne tekitab rahulolematust, kibestumist ja käega löömise meeleolu, mis pikemas perspektiivis mõjub halvavalt kogu Eesti arengule.
Eesti ühiskonna arengukriis ja rahvuskultuuri nn "immuun-puudulikkuse sündroom" näitab rahvusliku eneseteadvuse hägustumist ja rahvuslike püsiväärtuste kadumist.
Globaalse ja liberaalse turumajanduse tingimustes on ohus omakultuuri jätkusuutlikkus. Paljud noored identifitseerivad end pigem võõra ja võõrkeelse kultuuri kui omakultuuri kaudu. Üleminek võõrkeelsele kultuurile tähistab reeglina aga rahvuse assimilatsiooni algust. Enamus maailma väikerahvaid on kadunud mitte füüsilise väljasuremise, vaid just võõrale keelele ja kultuurile ülemineku tõttu.

Mida teha?
Globaalse massikultuuri pealetungi vastu võitlemiseks on ainus vahend omakultuuri teadlik hoidmine ja sihipärane arendamine.
Inimeste aktiivne osalemine kultuuriloome protsessis peab muutuma ühiskondlikult aktsepteeritud väärtuseks, omakultuuriline tegevus tuleb kuulutada avaliku halduse objektiks.
Selleks vajame rahvakultuurialast õiguslikult reguleeritud keskkonda seaduse näol, mis sätestaks rahvakultuuri korraldamise üldised organisatsioonilised ja õiguslikud alused;
kultuuriorganisatsioonide, riigi- ja kohalike omavalitsuste vahelised suhted ning põhiülesanded rahvakultuuri arendamisel ja selle finantseerimise alused. Selline seadus on praegu väljatöötamisel.
Teema-aasta "Omakultuur ja omavalitsus" lõplike tulemuste kokkuvõte seisab alles ees, kuid kohtumistel kohalike kultuurijuhtide ja vallavanematega on jäänud kõlama järgmised mõtted ja ettepanekud:

  1) luua igasse maakonda rahvakultuuri keskseltsid, kes oleksid väärilisteks partneriteks omavalitsusliitudele;
  2) finantseerida kohaliku tähtsusega olulisemaid kultuuriüritusi omavalitsuste eelarvest, vabariikliku tähtsusega üritusi riigi eelarvest;
  3) taastada omavalitsusliitude riiklik toetusfond ühisürituste korraldamiseks;
  4) suurendada maakondlike kultuurikapitalide rahalisi vahendeid;
  5) tagada stabiilne tegevustoetus rahvakultuuri kollektiividele (ringijuhtide tasustamine, ruumide kasutamine jne);
  7) edendada avalikku dialoogi omakultuuri arengustrateegiatest;
  8) võtta vastu ja viia ellu kavandatav rahvakultuuri seadus.


Miks vajatakse tänapäeval pärimuskultuuri (rahva enese arvamus)

Järgnevalt tahaksin tutvustada Baltica 2001 rühmades läbi viidud ankeetküsitlust. Uurimuse tulemusena püütakse välja selgitada, kes on tänapäeva folklooriliikumise subjekt,
miks need inimesed osalevad rahvakunsti rühmades, mida see osalus nende jaoks annab, samuti uuritakse rahvakunsti harrastajate üldisemat minakontseptsiooni.
Puudutades kõige üldisemas plaanis isikuandmeid, võib öelda, et folkloorirühmades osaleb erineva haridustaseme ja erinevate elukutsetega inimesi. Küllalt palju oli kõrgharidusega inimesi. Lapsi oli umbkaudu veerand.
Folklooriharrastus ei koondu vaid äärealadele, vaid on tugev ka suurtes linnades, sealhulgas Tallinnas. Domineerivad väikelinnad. Maakondade lõikes (linnad kaasaarvatud) on absoluutarvudes esikohal Harjumaa (koos Tallinnaga), Tartumaa, Pärnumaa, Lääne-Virumaa, Põlvamaa, Viljandimaa.
Huvi pakuvad osalejate üldisemad väärtushinnangud. 30 etteantud tunnusest domineerisid:

  1) kodu ja perekond (tugev ülekaal muude ees),
  2) sõbrad,
  3) ausus,
  4) enesearendamine,
  5) töö oma erialal,
  6) kohusetunne, vastutus.

15 esimese väärtuse hulka kuulusid veel isikuvabadus, loodus, rahu, kodupaik, rahvuskultuur, abivalmidus, ligimesearmastus, sugulased, esivanemate austus.

Miks osaletakse folkloorirühmades

Ankeedis esitati valikuks 20 küsimust, anti võimalus lisada midagi ka omalt poolt.
Prioriteete kokku võttes võib esile tuua 4 kompleksfaktorit. Osalus folklorirühmades võimaldab
  1) kunstilist eneseteostust (suures ülekaalus);
  2) kultuurilist kommunikatsiooni (suhtlusfaktor);
  3) suurendada elurõõmu, arendada vaimsust ja tõsta elukvaliteeti;
  4) kindlustada ja väljendada rahvuslikku ja kultuurilist identiteeti.

Ankeedi lõpuosas põhjendati, miks üldse vajatakse tänapäeval pärimuskultuuri.
Väideti, et oma juurte tundmine annab tänapäeva maailmas kindlustunde, võimaldab eristuda muust massist ning säilitada oma näo, samal ajal teisi kultuuri austades.

Kai, 39, Vihula: Mida hakata peale küll selle suure euroseerimisega, kui me ei tea, kust tuleme, kus on juured, millised need on. J. Liiv on asja kenasti paika pannud: "Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta!"

Ülle, 24, Tartu: Kui puujuured on sügaval mullas, siis ei ole ta iga tuuleiili ümber lükata. Kui ma tunnen oma rahva ajalugu ja pärimust, peaks mul olema piisavalt enesekindlust ja austust enese vastu. Siis suudan ka mõistvalt suhtuda teistesse kultuurikandjatesse. Igasugused ususektid ja Euroliidu unelmad ei suuda mind uppi lüüa.

Maali, 17, Tallinn: Oma juurte tundmine aitab eestlasel leida oma kohta tänapäeva muutuvas maailmas, annab teatava kindlustunde.

Paljud vastanud eri paikadest rõhutavad vajadust esivanemate kultuuri tunda ja seda tulevastele põlvedele edasi anda.

Kaie, 22, Tartu: Kui me ei tea seda, mida tegid, uskusid ja hindasid meie esivanemad, siis ei tea me ka, kes me tegelikult oleme. Ja ilma enesetunnetamiseta ei ole võimalik elada täisväärtuslikku elu harmoonias ümbritsevaga.

Enamiku vastajate kandev idee oli, et pärimuskultuuri tuleb säilitada, kuna see on rahvuse säilimise alustala.

Sirje, 53, Ülenurme: Nii kaua kuni kestab pärimuskultuur, kestab ka rahvus, seda tuleb hoida ja kaitsta.

Folkloori rolli üle rahva vaimsuse kujundamisel arutlesid eelkõige nooremad inimesed, kes leidsid, et pärimuskultuur on vaimsuse, identiteedi ja maailmatunnetuse alus.

Janika, 23, Tartu: See on vaimsus, mida ei saa meilt ära võtta ükski riigikord, sõjad ega häving. Inimene peab teadma, kes ta on, kust ta pärit on ja mis teda selle maaga seob. Seda polegi nii lihtne sõnades selgitada, see on maailmatunnetuse üks aluseid.

Sellises ühtseks muutuvas Euroopas kaob inimestel identiteeditunne, kui ei olda teadlik sellest, millisest kultuurist tullakse. Kõike saab arendada ja luua edasi vaid siis, kui on, millele luua või mida arendada, tundes TRADITSIOONI.


Nii noored kui vanad leidsid, et folkloor on ilus, huvitav ja väärtuslik, annab elule lisaväärtuse ja inimesele eneseväärikust ning väge.

Kadri, 26, Tartu: Pärimuskultuuri tundmise abil on igaühel võimalik end ja teisi paremini mõista. Loob ühtsustunnet. On hobiks ja eluviisiks. Pärimuskultuuri viljelemine on eluterve tegevus.

Maarja, 16, Elva: See on äärmiselt väärtuslik ja selles on palju ainulaadset.

Katrin, 19, Tartu: Ilus on. Ja omamoodi.

Tihti märgitakse, et pärimuskultuur on globaalse massikultuuri ja kultuurituse alternatiiv ning kultuurilise eripära säilitamise alus.

Kadi, 41, Tartu:Pärimuskultuur võimaldab meil globaliseeruvas maailmas iseendaks jääda, oma näo säilitada.

Elvi, 43, Tallinn: Ilma kultuurita õitseb kultuuritus, ilma pärimuskultuurita imporditud massikultuur.

Folkloor kui paikkondliku kultuuri alus ilmnes eelkõige neis maapiirkondades, kus inimesed elavad paikselt ja on säilitanud oma keele ja kultuuri eripära. Märgiti ka, et folkloor on alus uue kultuuri loomisel ja kultuurilise omapära arendamisel tulevikus ning et see on Eesti visiitkaart ja väärt ka teistele rahvastele tutvustamiseks.
Vastustes küsimusele, mida tuleks teha pärimuskultuuri järjepidevuse säilitamiseks ja arendamiseks, märgiti muude faktorite hulgas:

  • Folklooriõpetus koolide õppekavades peaks olema kaalukam, rohkem peaks olema häid õpetajaid, samuti ka huviringe ning üritusi.
  • Meedia on omakultuuri propageerimisel etendanud seni pigem negatiivset kui positiivset rolli. Meedia saaks suuresti muuta suhtumisi, kui tahaks ja vajalikuks peaks.
  • Riik ja omavalitsused peaksid rohkem väärtustama ning toetama rahvakultuuri ja sellega tegelejaid nii moraalselt kui ka rahaliselt.

Niisiis peavad paljud, ka noored inimesed, pärimuskultuuri oluliseks rahvusliku identiteedi faktoriks ja tänapäevakultuuri väärtuslikuks osaks. Lisaks kõigele on osalemine kunstilises harrastustegevuses osutunud tugevaks antidepressandiks. See suurendab elurõõmu ja tõstab elukvaliteeti.

Lõpuks teatan, et teema-aasta tulemusena on välja selgitatud missioonitundlikumad ja oma kodukandi pärimuskultuuri enam toetanud omavalitsused. Ettepanekuid selleks on teinud kohalikud inimesed. Parimate omavalitsuste esindajate austamisõhtu toimub 9. oktoobril kell 16.00 Tallinnas Mustpeade Majas. Järgneb Leigarite heategevuskontsert, mille tulud kantakse pärimuskultuuri auhinna fondi (konto 221001101347 Hansapangas, kood 767). Teretulemast!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee