| |
 | Kõned | | |
Vabariigi Presidendi kõne "Põllumajandusteaduse roll majanduse arengus" 15. oktoobril 2002 Ukraina Põllumajandusakadeemias15.10.2002
Mu daamid ja härrad!
Mul on hea meel tutvustada täna teile lühidalt Eesti majanduses, ennekõike aga põllumajanduses ja põllumajandusteaduses aset leidnud muutusi ja tulevikusuundi. Teema on mulle isiklikult väga südamelähedane, sest olen kaitsnud doktorikraadi nimelt põllumajandusteaduste alal ning juhtinud 8 aastat rektorina ka Eesti ainsat põllumajanduslikku ülikooli Tartus.
Et mõista tänast päeva, tuleb esmalt heita pilk kümnendi taha, mil Eesti taastas oma iseseisvuse. See tähendas ühtlasi kardinaalsete muutuste algust majandussüsteemis. Nüüd on Eesti nende riikide hulgas, mille kohta järeldatakse ettevaatlikult, et üleminekuaeg on läbi. Loodud on demokraatlik õigusriik, kus toimib liberaalne turumajandus. Välisinvesteeringutega on kaasnenud uute juhtimis- ja tootmistehnoloogiate kasutuselevõtt. Eesti majanduse struktuur on oluliselt erinev sellest, mis oli kümme aastat tagasi.
Toimunud muutused peegelduvad ilmekalt, võiks isegi öelda - valusalt, põllumajandussektoris. 1990. aastate alguses toimus üleminek eraomandil põhinevale tootmisele. Nõukogude aja kõrged subsiidiumid põllumajandustootmisele kaotati. Järk-järgult kuivas kokku idaturg. Tulemusena paisati Eesti tootja vabakonkurentsi turule.
Tänaseks on põllumajandustootmise osatähtsus Eesti sisemajanduse kogutoodangus langenud varasemalt 20 protsendilt alla 4 protsendi; toiduainetööstus lisab veel teist samapalju. Põllumajanduses töötab täna ligi 5% hõivatutest, see on 30 000 inimest ehk ligi kolm korda vähem kui kümme aastat tagasi. Sellest hoolimata on põllumajandusele, eestlaste jaoks läbi aegade olulisele tegevusvaldkonnale, jäänud kandev roll elanike varustamisel põhiliste toiduainetega, maapiirkondade ettevõtluse arengus ning kultuurmaastike kujundamisel.
Eesti põllumehe jaoks teeb olukorra keeruliseks toiduaineturu ühepoolne avatus. Seetõttu pääsevad kõrgelt subsideeritud Euroopa Liidu tooted vabalt meie siseturule. Viimastel aastatel on Euroopa Liiduga kauplemise tingimused küll mõnevõrra paranenud, kuid toiduainete import kasvab ikkagi kiiremini kui eksport.
Suurimaks väljakutseks Eesti riigile, sealhulgas meie põllumehele ja toiduainetöösturile, on olnud Euroopa Liidu täisliikmeks pürgimine. Selleks on tulnud omaks võtta Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika põhimõtted ja seadused. Tootmine ja töötlemine on viidud vastavusse Euroopa Liidu nõuetega. See on tinginud Euroopa Liidu turukorraldussüsteemi rakendamise, toidukaupade sisse- ja väljaveo reguleerimise ning maamajanduse toetamise. Tuleb rakendada nõuetele vastavat veterinaar- ja fütosanitaarkontrolli. Kõik see on nõudnud suuri investeeringuid.
Võtmeküsimuseks on, kuidas suudame nende muutustega kohaneda ning jääda konkurentsivõimeliseks ka pikemas perspektiivis, juba Euroopa Liidu liikmesriigina. Tänapäeva põllumajandustootjate eksistents on seatud otsesesse sõltuvusse nende võimest rakendada teadussaavutustel põhinevat uusimat tehnoloogiat. Eesti põllumajandusteadlased aga peavad omakorda olema võimelised pakkuma Eesti oludele optimaalseid lahendusi.
Lugupeetud kuulajad,
enne kui ma peatun pikemalt põllumajandusteaduste arengul Eestis, lubage mul sissejuhatuseks tutvustada Eesti teadus- ja arendustegevuse süsteemi üldisi suundumusi.
Meie tulevikunägemuses on Eesti teadmistepõhine ühiskond, kus teadusuuringud ja arendustegevus on põhieeldusteks kogu ühiskonna toimimisele ja edasisele arengule. Püüdes luua eeldusi niisuguse ühiskonna tekkeks, oleme kujundanud Eesti teadussüsteemi ülikoolikeskseks ning reforminud teadus- ja arendustegevuse korraldust. Aastaks 2006 on kavandatud teadus- ja arendustegevuse kogukulutuste kasv 1,5 protsendini sisemajanduse koguproduktist. Tagamaks kiiret arengut pikemas perspektiivis, peaks see protsent kahekordistuma.
Kulutuste kogusumma kasvuga samavõrd oluline on kulutuste efektiivsuse tõus. Eelkõige peavad teadus- ja arendustegevuse riiklikud rahastamisproportsioonid muutuma. Seni moodustavad kulutused teadusele 90 protsenti ning arendustegevusele 10 protsenti. Edaspidi peaks see suhe aga olema vastavalt 60% ja 40%. Lisaks tuleb pidada oluliseks erasektori osatähtsuse kasvu teadus- ja arendustegevuse rahastamisel.
Väikeriigina on Eesti püüdnud oma nappe ressursse optimaalselt paigutada. Selle eesmärgiga on välja valitud kolm teaduse võtmevaldkonda, mille arenguks on Eestis juba eeldused olemas: kasutajasõbralikud infotehnoloogiad ja infoühiskonna areng, biomeditsiin ja materjalitehnoloogiad.
Oma koht kaasaegsel teadusmaastikul tuleb välja võidelda ka põllumajandusteadustel, mis on oma potentsiaali varasemate aastakümnete vältel ilmekalt tõestanud.
Eesti iseseisvusaastatel on põllumajandusteadused arenenud valdavalt iseregulatsiooni teel, kuid riigi huvisid põllumajandusteadustes selgelt väljendav arengukava peaks varsti jõudma valitsusse. Arengustrateegia visiooni kohaselt peavad Eesti põllumajandusteaduste ja nendega piirnevate valdkondade uurimistulemused tagama loodusressursside säästliku ja tulusa kasutamise, kindlustama elamisväärse keskkonna säilitamise ning elukvaliteedi paranemise.
Võimalus kõikides põllumajandusteaduste valdkondades edu saavutada on piiratud ressursside tingimustes võimatu. Vajadusi ja võimalusi saab ühildada vaid selgete eesmärkide püstitamise ja tulevikku suunatud prioriteetide määratlemise teel. Seepärast leian, et pidades silmas turumajanduse reeglistikku, tuleb meil teadusuuringutega toetada eelkõige konkurentsieelisega tootmisharusid, milleks Eesti tingimustes on piima, veise- ja sealiha, teravilja ja mahepõllundustoodete tootmine, samuti mitmesugused alternatiivsed tootmisharud.
Nõukogude ajal loodi nendes põllumajanduse valdkondades teaduslik ja geneetiline potentsiaal, mis on võimaldanud ka uutes tingimustes kõrgtasemel saavutusteni jõuda. Seda kinnitab eelkõige meie ühe konkurentsivõimelisema haru, piimakarja, tootlikkusnäitajate järjepidev tõus. Võime olla uhked selle üle, et esmakordselt ajaloos ületas keskmine väljalüps lehma kohta 5000 kg piiri. Paljudes kaasaegse tehnoloogiaga suurfarmides, kus on kõrgete aretusnäitajatega tõukari ning tasakaalustatud söötmine, ületavad väljalüpsid 8000 kg lehma kohta - ning seda ei pea me veel piiriks. Kagu-Eestis on 900 holstein-friisi tõugu lüpsilehmaga põllumajandus-osaühistu, kus 2002. aastal toodeti lehma kohta üle 9000 kg piima. Maasikmäe 123-pealises piimakarjas saavutati keskmiseks väljalüpsiks 10400 kg lehma kohta. Selliste tulemuste taga pikaajalisele teadustegevusele põhinev kaasaegne aretus ja rahvusvaheline koostöö, mida tehakse ühistulises vormis.
Analoogselt piimakarja tõuaretusega oleme Eestis suutnud säilitada kodumaise teravilja sordiaretuse. Vaatamata tagasihoidlikule väetiste ning taimekaitsevahendite kasutamisele, mida võib isegi samastada mahepõllundusliku tootmisviisiga, on teravilja saagikus stabiliseerunud tasemel 2,1 tonni hektarilt. Parimates taludes ning eraettevõtetes saadakse aga stabiilselt üle 4-tonniseid hektarisaake.
Usume, et Euroopa Liidu põllumajandustoetuste süsteem võimaldab tootmistehnoloogiat ja tingimusi veelgi täiustada, et laiemalt rakendada põllumajandusliku uurimistöö tulemusi.
Sõltuvalt uurimistöö valdkondade ja prioriteetide kindlaksmääramisest seisab Eestil ees ka põllumajandusteaduste organisatsioonilise struktuuri ümberkujundamine. Loomisel on ühtne katsejaamade võrk ja laboratoorne baas, mis hakkab teenindama nii riiklikke järelevalveorganisatsioone kui ka teadusasutusi.
Võrreldes iseseisvusperioodi algusega, on põllumajandusliku uurimistööga tegelevate instituutide arv oluliselt vähenenud. Oluline koht Eesti põllumajandusteaduste arengus on jätkuvalt Eesti Põllumajandusülikoolil (endise nimega Eesti Põllumajanduse Akadeemial), mille asutamisest möödus 2001. aastal 50 aastat.
Nagu kõigil kõrgkoolidel, tuleb ka põllumajandusülikoolil kaasas käia kõrgharidusmaastikul toimuvate muudatustega ning teha jõupingutusi konkurentsivõimelise kõrghariduse võimaldamiseks. Seetõttu seisavadki Eesti Põllumajandusülikoolil ees jätkuvad ümberkorraldused: juhtimise ja ühiskonnale suunatud tegevuse parandamine, teadus- ja arendustegevuse integratsiooni suurendamine ja nii edasi. Õppekavade edasiarendamisel on lähtutud Bologna Deklaratsiooni 3+2 süsteemist, kus kolmeaastasele baasõppele järgneb kaheaastane magistrantuur. Välja on töötatud uus erialade struktuur.
Eestis on kõrgharidus jätkuvalt hinnas. Seda näitab ka kõrge konkurss põllumajandusülikooli riigieelarvelistele kohtadele. Ka loomakasvatuses oli konkurss üle nelja avalduse kohale. See annab lootust, et põllumajandusteaduste areng jätkub ning see aitab Eestil areneda jätkusuutlikkuse ja tasakaalustatuse suunas.
Tänan teid tähelepanu eest.
|
| |
|
vpk.ee
