In English

Kõned
Ava print vaates

Vabariigi President Riigikogu avaistungil 9. septembril 2002
09.09.2002


Austatud Riigikogu esimees,
riigikogu liikmed,
ekstsellentsid,
daamid ja härrad!

Algav poliitika-aasta, mida tavakohaselt tähistab parlamenditöö käivitumine pärast suvepuhkusi, nõuab meilt tavalisest rohkem otsustuste tegemist. Ees seisavad kahed valimised, kohalike omavalitsuste ja Riigikogu valimised. Ettevalmistuste lõppjärgus on liitumine Euroopa Liidu ja NATOga. Kõik need sündmused nõuavad nii poliitikutelt kui ka rahvalt tervikuna selgeid tulevikunägemusi ja oskust teha õigeid valikuid.

Järgides meie põhiseaduses fikseeritud eesmärke, peame aeg-ajalt ikka küsima, kuidas suudame neid teostada kiiresti muutuvas maailmas. Globaalsel tasandil toimuv, olgu selleks kliimamuutused või majanduskeskkonna kõikumised, hakkavad üha vahetumalt mõjutama ka meie pürgimusi ja otsustusi.

Ülehomme möödub aasta terrorirünnakust Maailma Kaubanduskeskusele New Yorgis. See rahvaid vapustanud traagiline kogemus on tõstnud üha uusi ja uusi küsimusi mitte ainult toimunu põhjuste, vaid ka maailmarahu tagamise eelduste ja tingimuste kohta. Lihtsustav oleks taandada tekkinud konfliktolukord tsivilisatsioonide vastasseisule, mille paratamatust mitmed ühiskonnafilosoofid tõestada püüavad. Taastumatute loodusressursside kiire vähenemine, lõhe süvenemine rikaste ja vaeste riikide vahel sunnivad ühtesid kramplikult kinni hoidma saavutatud elustandardeist ja ideoloogiatest, teisi aga ahvatleb see kas või vägivallaga nõudma endale tähelepanu ja otsima lahendusi oma probleemidele. Kõike seda rüütatakse omakorda mütoloogilise hea ja kurja võitluse retoorikasse.

Tõsiasi on see, et paarikümneaasta tagune külma sõja aegne maailma polariseerumine on tänaseks arenenud regionaalsete ja lokaalsete konfliktikollete võrgustikuks.

Eesti on ühinenud rahvusvahelise terrorismi ohjeldamise programmiga ja hindab kõrgelt Ameerika Ühendriikide juhtivat rolli selles. Meie reaalne panus on valmisolek täita endale võetud kohustused terrorismi ennetamisel ja tõkestamisel. Samal ajal vajavad riikidevahelise suhtlemise strateegiad ja taktikad uusi dimensioone. Jõudude tasakaalu võib saavutada üha uute ja uute kaaluvihtide lisamisega, olgu nendeks tehnoloogiliselt täiuslikud relvasüsteemid, majandussanktsioonid või rahvusvaheline korporatiivsus. Ent nagu kogemus on näidanud, seesugune tasakaal põhineb hirmul. Hirm aga ei suurenda usaldust.

Miskipärast ei taheta tunnistada, et see, mis kehtib ühe inimese elu kohta, kehtib ka kogu elu kohta planeedil. Ühel hetkel seistakse ikkagi vajaduse ees hakata säästlikumalt suhtuma oma võimalustesse. Loobumised eeldavad võitu iseenda üle. Seepärast, kui räägitakse riikide välispoliitikast, tuleb samal ajal võtta seda kui sisepoliitika peegeldust. Eesti puhul on seda iseäranis oluline rõhutada. Meie välispoliitilised sammud peavad tingimata arvestama meie põhiseaduslikke eesmärke, ajaloolist konteksti ja tegelikke võimalusi mõjutada rahvusvahelisi protsesse. Eesti välispoliitika saab olla ainult reaalpoliitika.

Kõnelen sellest teile, Riigikogu liikmed, sest kõrgeima võimu kandjatena sõltub just teie otsustest ja käitumisest paljuski Eesti riigi väärikas maine.

Täna ei ole peamine enam veenda üksteist Eesti poolt loodetud suurte sammude, NATOsse ja Euroopa Liitu astumise vältimatuses.

Oleme teinud omalt poolt kõik, mida on lubanud üleminekuriigi majanduslikud võimalused, et need otsused teostuksid. Riigikaitse kõrgema juhina seisan hea selle eest, et ettevalmistustööd NATOga liitumiseks kulgeksid tõrgeteta. Oluline on, et kodutööd oleksid hästi tehtud, seda nii iseseisva riigikaitse ja ühiskonna kõiki eluvaldkondi katva totaalkaitsesüsteemi, kui ka vajalike üksuste ja võimekuste arendamisel. Jõudu pingutama ei kohusta meid mitte ainult eelseisev Praha kohtumine, ega ka ühtse julgeolekuruumi kujundamine, vaid eelkõige meie rahvuslikud huvid ning vajadus tagada meie riigi julgeolek ja eksistents iseseisva riigina.

Läbirääkimistel Euroopa Liiduga liitumise tingimuste üle ollakse lõpusirgel. Peamine on saavutada meie ja Euroopa Liidu seadusandluse kooskõla, mis samas aga ei ahendaks meie endi võimalusi oma traditsiooniliste majandusharude viljelemisel. Eesti riigi haldussuutlikkusest sõltub, kui edukalt suudame tegutseda Euroopa Liidu liikmesriigina. Riigikogul ja Vabariigi Valitsusel lasub siin äärmiselt suur vastutus.

Nende eesootavate suurte sammude kõrval muutuvad üha olulisemaks väikesedki sammud, mida superstruktuuridega liitumise järgne aeg meilt nõuab. Küsimus on selles, mida kavatseme omalt poolt anda, millest loobuda, mis suunas edasi tegutseda, selleks et säilitada oma nägu rahva ja riigina. Mõnikord on tundunud, et liitumiseelses vaimustuses ollakse sageli juhindunud mõttest: saaks vaid üle lävepaku, eks siis paista, mismoodi edasi. Niisiis, kutsun poliitikuid üles arvestama oma otsuste tegemisel nii sise- kui ka välispoliitikas Eesti ühiskonna ja riigi rohujuuretasandiga, sest seal on meie suveräänsuse allikas. Niivõrd kuivõrd suudame ise midagi olla, niivõrd suudame kaasa rääkida maailmapoliitikas. Meil seisab ees referendum, mille tulemusest sõltub Eesti ühinemine Euroopa Liiduga. Selleks, et otsustada, vajab inimene selgust liitumise plussidest ja miinustest. Me ei tohiks pidada paljuks seda aega, mis kulub nende selgitamisele.

Siinkohal tahaksin tulla märksõnade "usaldus" ja "tasakaal" juurde. Ligikaudu aasta tagasi nimetasin oma inauguratsiooni kõnes Eesti riiki kõige enam vaevavate nähtustena usalduskriisi ja ühiskonna kreenivajumist. Viimaste kuude selge majandusedu on toonud uute töökohtade ja inimeste sissetulekute lisandumise, mis omakorda on peegeldunud sotsiaalse optimismi kasvus. Kuid oleks lühinägelik lasta end meelitada hetkenäitajatest. Sellele näivad küll lootvat mitmedki erakonnad, otsustades tormiliselt alanud valimiskampaania järgi. Loodan siiski, et nii kohalikel kui ka Riigikogu valimistel suudavad valijad eraldada terad sõkaldest ega lase end pimestada ühelt poolt maksude tõstmise, teiselt poolt nende alandamise ja kolmandalt poolt lastele rahakinkimise lubadustega.

Loen oma kohuseks rõhutada, et eelseisvatel kohaliku omavalitsuse valimistel annab rahvas volitused omavalitsusele tegutsemiseks eeldatavasti juba Euroopa Liidu kohalike omavalitsustena. See toob juurde uusi funktsioone ja teisendab olemasolevaid. Samuti tähendab see omavalitsuste vastutuse suurenemist. Seepärast tulekski silmas pidada, et valimiseelses kampaanias ei annaks omavalitsused välja veksleid, millele seadusandja pole loonud seadusandlikku katet ja tagatisi.

On selge, et riigi võime siduda kohalike probleemide tulemuslik lahendamine globaliseeruva maailma väljakutsetega eeldab riigi põhiseaduslike institutsioonide tasakaalustatud ja kindlatel alustel põhinevat suhtekorraldust. Põhiseaduslike institutsioonide pädevuse määrab põhiseadus. Selle tõlgendamine lähtudes poliitilise hetkeolukorra vajadustest ei ole õige. Institutsioonide vahelise usalduse ja koostöö puudumine kõigutab riigi stabiilsust ning kindlust nii siseriiklikult kui ka rahvusvahelises suhtlemises. Oluline on, et iga institutsioon töötaks oma pädevuse piirides hästi.

Austatud parlamendi liikmed!

Eesti jätkusuutlikkus, kogu meie arengu usaldusväärsus ja sellest omakorda tulenev riigi usaldatavus peab rajanema pikemaajalistel kavadel ja kokkulepetel. Tõsi, erinevad institutsioonid ja organisatsioonid on hakanud koostama oma valdkonna arengukavasid. Ühtedel andmetel loetletakse neid juba kokku olevat kuuskümmend neli. Kuid igas selles kavas sisalduval ideel on liikumapanev jõud alles siis, kui seda raamistab laiem kokkulepe. Võime seda nimetada rahvuslikuks või ühiskondlikuks leppeks - tähtsaim on näha selle sõlmimise vajalikkust ja tunnistada Eesti uue hingamise eeltingimusena. Eelmisel reedel rõhutati Vabariigi Presidendi akadeemilises nõukogus, et arvestades meie ühiskonna individualistlikku iseloomu, on lepete saavutamine küll raske, kuid antud olukorras hädavajalik. Senine tasakaalustamata areng on hakanud halvendama Eesti rahva kvaliteeti. Akadeemikud tõid selle ühe näitena alkoholismi ennenägematu kasvu, mille tulemusena suurenevad sotsiaalsed pinged veelgi, kõnelemata sellega seonduvast perede lagunemisest, hoolimatusest oma laste suhtes, kuritegevusest, invaliidistumistest, maanteemõrvadest, enesetappudest - kogu rahva halvenevast tervisest.

Me ei tohi lasta rahval oma muresid ja lõpuks ka rahvast ennast viina sisse uputada! Peame koos leidma neile eksistentsiaalsetele probleemidele lahendused.

Olen oma viimase aja esinemistes korduvalt käsitlenud uue ühiskondliku leppe eesmärke, sisu, võimalikke osapooli, vormistust ja väljundit. See on olnud ka presidendi akadeemilise nõukogu ja selle ümber koondunud asjatundjate võrgu üks olulisemaid töösuundi. Võib öelda, et kogu Eesti avalikkus on end häälestamas positiivselt selle leppe suunas.

Leppes määratletakse need valdkonnad, mis piirnevad lühema aja ja konkreetsete tingimustega, ning need, mis vajavad hoopis pikema-ajalist strateegiat. Lepingu osapooltena tuleks näha nii tööandjate kui töövõtjate esindajaid, parlamendis esindatud erakondi, ühiskondlikke organisatsioone, omavalitsusliite. Eesmärgiks on leppida kokku prioriteetsetes meetmetes, et tagada eesti rahvuse ja kultuuri jätkusuutlikkus. Keskseteks teemadeks peaksid olema Eesti rahvastiku taastemehhanismid, haridus ja majanduskeskkonna stabiilsus.

Kogu Eesti riiklus sündis kultuurrahvusluse sängis. 1930-te lõpu Eesti vaimuinimeste kirjutistes kordub järjekindlalt veendumus, et Eesti mõte, tänapäeva terminoloogias Eesti märk, on Eesti kultuur nii laiemas kui ka kitsamas tähenduses. See sisaldab avatust, traditsioonide ja kirjutamata reeglite austamist, eetilisust ning tolerantsi vähemuste suhtes. See tähendab eestikeelse ja eestimeelse vaimuruumi säilitamist siinses maanurgas.

Kultuurriikluse nurgakiviks on haridus. Presidendi akadeemilise nõukogu arvates seisavad meie tänased ülesanded haridussüsteemi otsustavaks muutmiseks kõigepealt alus- ja põhihariduses niisuguste tingimuste loomises, mis soodustavad edasiõppimist ja elukestvat õpet. Teiseks tuleb panna piir hariduslikule kihistumisele piki sotsiaalseid ja regionaalseid eraldusjooni. Ja kolmandaks peame lähtuma põhimõttest, et kutsehariduse areng on lahutamatu üldhariduse arengust.

Eesti sotsiaalmajanduslik areng on seotud Eesti rahvusliku arenguga. Rahvuslikku arengut ja kestmist kannavad eelkõige rahvuskultuur selle sõna kõige laiemas mõttes ning selle aluseks olev emakeel. Meie jõupingutused omakultuuri edendamiseks ja emakeele kestmiseks on olnud ebapiisavad. Eesti keel vajaks põhiseaduslikku kaitset. Hädavajalik on vastavate riiklike programmide käivitamine senisest hoopis laiemal alusel ja suuremas mahus.

Tuleb tõsta teaduse osatähtsust ühiskonnas. Omamaise teaduskompetentsi sihikindel kaasamine rahvuslike majandus- ja sotsiaalprobleemide lahendamisse võimaldaks oluliselt kiirendada arengutempot ja vähendada ühiskondlikku võõrandumist.

Austatud Riigikogu liikmed!

Te alustate täna oma volitusteperioodi viimast aastat. See aasta tuleb igas mõttes rahutu. Maailm seisab otsustavate valikute ees: kas suudetakse lokaliseerida ja kontrolli all hoida erineva algupära ja iseloomuga pingekoldeid või lahvatab meid kõiki kaasa haarav uus vägivald. Eesti jätkusuutlikkus selles pidevas välises ebakindluses nõuab meilt sisemist ühtsustunnet.

Küllap mõtlevad paljud teist, mis võiks kesksena jääda tähistama teie Toompeal täidetud aega. Üks võimalus selleks on tõusta kõrgemale oma erakondlikest huvidest ja oma moraalse toe ning aktiivse osalusega aidata kaasa uue ühiskondliku leppe sõlmimisele. Teile, austatud Riigikogu liikmed, oleks see väike samm. Kogu Eesti rahva jaoks oleks see aga suur samm oma tuleviku kindlustamisel.

Tänan tähelepanu eest!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee