| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Eestimaa Rüütelkonna 750. aastapäevale pühendatud aktusel 7. septembril 200207.09.2002
Austatud härra esimees,
ekstsellentsid,
austatud Eestimaa Rüütelkonna esindajad,
daamid ja härrad,
ajalugu näitab end meile kolmel põhilisel kujul. Kõigepealt protsessina, mida pole võimalik tagasi võtta. Asjad, mis on juhtunud, valikud, mis on tehtud, võitlused, mis on võideldud või kaotatud - kõik see muutub ühel hetkel paratamatuseks.
Teiseks - kuna ajalugu on inimeste ajalugu, siis sõltub ajalugu neist, kes seda on kirjutanud, nende tõlgendustest, mälestustest ja kujutlustest. Iga ajalugu on ühtlasi inimlik dokument.
Ja kolmandaks - kuna ajalugu on inimeste ajalugu, siis on see ühtlasi õiguse ja õigluse suure ja igavese vastasseisu lugu.
Eestimaa Rüütelkonna ajaloos - mille sünnist saab tänavu 750 aastat - ilmnevad need ajaloo fundamentaalsed omadused sama eredalt nagu need ilmnevad ka Eesti ajaloos.
Sest Eesti ajalugu on osa Eestimaa Rüütelkonna ajaloost, nagu ka vastupidi - Rüütelkonna ajalugu on osa Eesti ajaloost. Selle tunnistamisele on jõutud siinmail alles viimasel kümnendil. Põhjus on mõistagi teada - alles tõeliselt vaba rahvas saab suhtuda oma minevikku sine ira et studio, ilma viha ja osatamiseta.
Eestimaa Rüütelkonna genees on seotud Euroopa ja seda religioossel põhjal ühendanud läänekristluse paisumisega itta. Sisuliselt aadlivabariigina eksisteerinud Eestimaa Rüütelkond oli määratud võitlema oma õiguste eest meetoditel, mis ilmselt olid ja on tänagi ainuvõimalikud keskustest kaugele jäävate piiririikide puhul. Selle sisuks on laveerimine erinevate poliitiliste jõudude ja mõjusfääride vahel.
13. sajandi algul Liivimaale randunud ja sealt põhja poole liikunud saksa rüütlid koos misjonäride ja kaupmeestega leidsid eest nende jaoks terra incognita. Nad pühendasid selle maa Neitsi Maarjale, vallutasid ja ristisid selle asukad. Õigusest maaomandile tulenes valitsemisõigus.
Kohalikul tavaõigusel põhinev pere- ja kogukondlik maaomandus asendati Rooma õigusest pärit piiramatu eraomandiõigusega. Seesama piiramatus tähendas, et koos maaga muudeti omandisuhte objektiks ka selle asukad. Nendeks asukateks olid aga meie, eestlaste esivanemad. Nad hakkasid vastu - ja see, et nad võitlesid oma vabaduse eest organiseeritult, osutab sellele, et riigi kujunemist eeldav haldusstruktuur oli juba olemas. Oleks neil siis olnud võimalus oma embrüonaalset riiklust edasi arendada, siis oleks Läänemere kallastel ajalugu ehk mõneti teistsuguseks kujunenud. Ajalugu aga ei tunne ''olekseid''.
Eestimaa Rüütelkonna ajaloos kordub kujundlikul viisil Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kolooniate ajalugu. Ja nii nagu antiiksete kolooniate järeltulijad said oma valitsejatelt nime, nii oleme saanud seda meiegi Eestimaa Rüütelkonnalt. Niisiis - see, mis meid ühendab, on Estonia.
Nagu öeldud - ajalugu, see on paljuski ürikute ja sündmuste tõlgenduslugu. Eestimaa Rüütelkonna esindajatel ja järglastel on selle võrra lihtsam, et Rüütelkonna algus on selgelt kirjas. Oma ajalugu said eestlased hakata kirjutama alles 19. sajandil - ja muidugi kujunes see vastavuses ajavaimuga. Seisuseta ja õigusteta eesti talupojal avanes võimalus tõusta rahvuseks. Selleski oli oma osa estofiilidest baltisakslastel.
Eesti rahvuslik eliit oli meie aadel. Ja selle aadli ürikuteks on eesti rahvapärimus, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ''Kalevipoeg'' ja Carl Robert Jakobsoni ''Kolm isamaakõnet''. Nende tekstide valguses otsiti eestlaste suure ajaloo jälgi - Liber Census Daniae'st, Henriku ja Russowi Liivimaa kroonikatest. Õigluse-ideaalist kantuna rühkisid eestlased välja ajaloo varjust. Ajaloo paratamatus on seegi, et nad said seda teha vastandudes nii retooriliselt kui ka poliitiliselt oma senistele valitsejatele. 19. sajandi ärkamisajaks olid eestlased läbi imbunud euroopalikust traditsioonist. Nüüd pöörasid nad sellesama kogemuse omaenda kasuks.
Iseseisev Eesti riik poleks olnud neis tingimustes, kus ta sündis, mõeldav ilma õiglusest tuletatava õigusega. Teoreetiliselt ja igaviku vaatepunktist lähtudes me muidugi mõistame, et õiglus on pigem suur igatsus, mille ühitamine õigusega võib koguni pöörduda uueks ebaõigluseks. Ent ajaloo murdehetkede paradoksaalsus selles seisnebki, et valikute loogikad ilmnevad ja saavad seletuse alles pärastiselt.
Austatud daamid ja härrad,
Eesti ja eestlaste poolt vaadatuna seisneb Eestimaa Rüütelkonna bilanss Eesti muutmises Lääne tsivilisatsiooni osaks ning väljakutse loomises Eesti riigi tekkeks. Siinse maanurga loomulik areng, mille taanlaste ja sakslaste esivanemate vallutused ning sellele järgnenud Rootsi ja Vene ülemvalitsus katkestas, jätkus XX sajandil ometigi uues sängis. Tung omariiklusele oli eestlastesse istutatud juba nende endi eelajaloos.
Eestimaa Rüütelkonda võib pidada niisiis Eesti ristiisaks. Aga tema bilanssi pole sugugi põhjust veel arhiivi riiulile tõsta. On nimelt väärtusi ja eesmärke, millest juhinduvalt võivad ühise ajaloo vastandlikud osapooled tulevikku ehitada. Meie ühiseks tulevikuks on Euroopa Liit, milles Eesti omakorda tahab jäädvustada end kultuurriigina. Nii Eesti riikluses kui ka kultuuris peegeldub aga ka Eestimaa Rüütelkonna pärandust.
Hoidkem ja arendagem siis seda üheskoos! Eesti kui kultuurriigi õitsengu nimel!
Tänan teid tähelepanu eest!
|
| |
|
vpk.ee
