| |
 | Kõned | | |
Vabariigi Presidendi pöördumine seoses kooliaasta algusega 1. septembril 2002 Tartus01.09.2002
Lugupeetud haridusminister!
Austatud linnapea!
Armsad noored!
Lugupeetud õpetajad!
Armas rahvas!
Oleme 1. septembri kuulutanud tarkusepäevaks. Sel päeval alustavad uut õppeaastat nii lapsed, noored, lapsevanemad, vanaisad ja vanaemad, aga ka töövõtjad ja tööandjad, poliitikud ja teadlased, kultuuritegelased ja sõjaväelased. See on nii, sest elame ajal, mil elukestev õpe on kujunemas normiks. Haridus ei ole kaasaegses maailmas enam luksus vaid vahend omaenda, aga ka riigi ja rahva igapäevaseks toimetulekuks.
Tänavu alustab oma kooliteed Eestis 13 450 last, mis on ligi üheksa ja pool tuhat vähem, kui 1995.aastal. Viimase 12. aastaga on Eestis tegevuse lõpetanud 144 üldhariduskooli. Käesoleval õppeaastal sulguvad 16 kooli uksed.
Loodan südamest, et kõigi nende 16 kooli õpilased on leidnud endale uued koolid, õpetajad ja klassikaaslased. Loodan samuti, et nad saavad üle kurbusest, mõeldes sellele, et nende teiseks koduks saanud majades hakatakse nüüdsest muid asju ajama, ja kuidas nende sõbrad on laiali pudenenud teistesse koolidesse. Küllap saab ka uus keskkond neile omaseks.
Ent meile, täiskasvanuile pole see lohutuseks. Meie peame esitama endale küsimuse, kas oleme osanud Eesti hariduselu kavandada nii, et oleks rohkem rõõmu teadmiste omandamisest, mitte aga ei peaks tundma kaotusekibedust mitu korda vahetatud koolide ja sellega kaasneva stressi pärast.
Viimastel nädalatel on Eesti avalikkuses palju räägitud hariduse kvaliteedist ja süsteemist. Küllap on see tingitud nii uue kooliaasta algamisest kui ka lähenevatest kohalike ja Riigikogu valimistest. Peamine on, et kõnelejad ja kirjutajad püüaksid oma head ideed ka ellu viia. Ometi pole tänased probleemid tekkinud üleöö. Juba siis, kui Eesti riik uuesti iseseisvaks sai, tahtsime oma tuleviku siduda nende riikide ja rahvastega, kes olid meist majanduslikult ja sotsiaalselt kaugele ette jõudnud. Need, kes lootsid, et see võiks õnnestuda kavaldamise või ratsa rikkaks meetodiga, on kindlasti pettunud. Me teadsime tookord üsna täpselt, et meie inimressurss on väga piiratud ja seetõttu tuleks luua niisugused tingimused, milles igal lapsel, noorukil ja õppimistahtelisel täiskasvanul avaneks võimaluse parimaks võimalikuks hariduseks või täiendkoolituseks. Eestile paraku nii omane reform reformi pärast kehtib ka hariduselu kohta, olgu siis tegemist ministeeriumi ümbertõstmise või pearahadega. Hariduse sisu, tähendus ja toime on aga kippunud selle varju jääma.
Eesti jätkusuutlikkuse seisukohast on ometi tegemist kõige tähtsama valdkonnaga. Sest haridus tähendab valmisolekut. See ei saa olla eesmärk omaette, pigem on see protsess, mis läbib ja ilmestab kõiki eluvaldkondi alates kõige lihtsamast igapäevatööst ja lõpetades teadusteooriatega. Haritud inimene ei tähenda alati seda, et kellelgi on taskus hulk diplomeid, vaid mingiks ametiks vajalikku, kutsealase ettevalmistuse tegelikku taset. See tähendab teadmiste, oskuste ja vilumuste kogumit, mis võimaldab olla nii efektiivne otsustaja kui ka vastutaja.
Eesti haridusteadlased on näinudki selles tõsist probleemi. Eesti haridussüsteemi peetakse liialt ülikoolikeskseks. Tõsi, kui kõrgkoolides muutub haridus üksnes pingeliseks punktijahiks, siis formaliseerub nii õpe kui ka seda kinnitavad tunnistused. Teisalt pole see argument ülikoolide kokkutõmbamiseks. Arenenud riikides on 70 protsenti noortest üliõpilased. Kõrgharidus on lihtsalt muutumas üldhariduseks. Teine küsimus on selle hariduse sisu ja kvaliteet. Eestlased on juba ärkamisajast peale eelistanud humanitaarharidust tehnilisele kõrgharidusele. Kaasajal globaalne tööjaotus küll süveneb, kuid vaevalt hakkavad rahvad ja rahvused jagunema humanitaar- ja tehnilisteks. Hariduse sisu sõltub riigi üldisest arengustrateegiast. Meie arengustrateegia eesmärgiks on jätkusuutlikkus nii demograafilises, majanduslikus kui ka kultuurilises mõttes. See eeldab tasakaalustatust. Tasakaalustatuse põhimõttest peaks lähtuma ka Eesti haridussüsteem.
Seetõttu nõuab senisest olulisemat väärtustamist kutseharidus. Sellest on viimasel ka palju juttu olnud. On päevselge, et üleeilse ainelise õppebaasi toel me homseid oskustöölisi koolitada ei suuda. Kaasaegset tootmistehnikat valdavad õpetajad ja meistrid praegu kutsekoolides makstavate palkade eest ka tööle ei tule.
Mul on südamest hea meel, et saame ühiselt tähistada tarkusepäeva just siin Tartus uue kutsehariduskeskuse avamisega. Tartu on Eesti hariduselus mänginud juhtivat rolli läbi ajaloo. Seda on Emajõe Ateena kindlustamas ka täna uue, kaasaja nõuetele vastava koolituskeskuse avamisega. Soovin õnne neile, kes siin oma haridusteed saavad jätkata ning jõudu ja valmisolekut õpetajatele ja õppejõududele uue hariduskeskuse eesmärkide kõigekülgseks realiseerimiseks.
Riikliku koolitustellimuse aluseks peab olema tööturu haridusnõudlus. On ju tõsiasi, et tuhanded noored katkestavad põhikooli ja jäävad omapead. Mida see aga ikkagi tegelikult tähendab, kui igal aastal vähemalt kolm tuhat noort inimest ei lõpeta põhikooli?! Ennekõike seda, et nende kasvutingimused ei ole taganud neile oskusi, võimeid ja tahet omandada elementaarharidus. Ilma hariduseta tööd ei saa, leiba on aga äraelamiseks igal juhul vaja. Kui raha ei ole selle ostmiseks, siis varastatakse. Ja mitte üksnes leivast ei taha noor inimene elada. Rikaste ja ilusate jumaldamine avaldab kõige valimatumalt mõju just nendele, kes ei ole saanud või tahtnud ise hakkama saada kõige hädavajalikuma - põhihariduse omandamisega. Kui ei juhtu imesid, hakkavad enamik neist taastootma omasuguseid. Sellised kurvad arengud peituvad kuivade statistiliste andmete taga.
Paljusid gümnaasiumilõpetajaid, kes kas majanduslikel põhjustel või nõrga lõputunnistuse tõttu ei pääse kõrgkooli, ootab ees samuti töötus. See ei tähenda tööpuudust, vaid valmisoleku nõrkust täita üht või teist ametit. Seepärast vajab põhi- ja gümnaasiumihariduse kutseorientatsioon olulist tõstmist.
Teine probleem, millega täna silmitsi seistakse - ja seda mitte ainult Eestis - on madal funktsionaalne kirjaoskus. Inimeste suutlikkus mõista erinevate valdkondade omavahelisi seoseid ja neid üldistada on aasta-aastalt nõrgenenud. Selle tunnistuseks on paljude õpetajate hinnangul süvenev abitus eneseväljenduses ja oma mõtete kirjapanekul. Eriti ohtlikuks peetakse lugemisharjumuse üldist allakäiku. Ometi on lugemine ühtlasi mõtlemine, mõtlemine omakorda on aga pidev valikute tegemine ja põhjendamine.
Kolmas - ja võiks öelda juba krooniline probleem on õpetajakutse ja töö jätkuv alahindamine. Küsimus ei ole ainult õpetamise eest makstava tasu ebaõiglases madaluses võrreldes teiste ametitega. Õpetaja ja õppejõud peavad muutuma ühiskonna väärtushierarhias kõige hinnatavamaks. Kui kunagi öeldi Eestis koolmeistrite kohta, et nad on maasool, siis on nad tänagi seda endiselt. Tingimusel, et õpetajakutse eeldab täit pühendumist, südamlikkust ja ausust. Eesti õpetajast sõltub meie riiklike ja rahvuslike põhiväärtuste edasikestmine, eesti vaimujõud. Just haritlaskonnas tuleb näha meie rahvusriigi püsimise tagatist.
Sellega seoses lubatagu mul peatuda veel ühel olulisel momendil, hariduse ja kultuuri lahutamatul seosel. Eesti kool peab rõhutama eesti kultuuri järjekestvust, mis omakorda rajaneb eesti keelel. Meie riiklik tolerantsus Eestis elavate teiste rahvuste õiguse suhtes saada emakeelne alusharidus peaks siiski orienteerima kõiki Eestis õppijaid eestikeelsele jätkuharidusele. Eestikeelne haridus on osa Eesti identiteedist, aga ka patriotismiavaldus. See ei ole takistuseks kohanemisel globaliseeruva maailmaga. See on pigem meie rikkus, väikerahva ja riigi privileeg olla võimelised tõlgendama maailma eesti keeles ja eesti kultuuri kontekstis.
Ütlesin oma pöördumise algul, et september tähendab ühtlasi kogu rahvale kooliminekut. Sel on oma mõte. Nimelt on aastatega kujunenud nii, et september tähistab ühtlasi uut hooaega Eesti ühiskonnaelus. Tänavune hooaeg tuleb eriline selle poolest, et sügisel valib rahvas oma esindajad kohalikesse omavalitsustesse, kevadel aga Riigikokku. Mõlematel valimistel aktualiseerub kindlasti ka haridussüsteemi tulevik Eestis. Kuid haridus ei saa olla ainult poliitikute mängumaa. Kuna tegemist on Eesti riigi toimimise ja püsimise ühe alusteguriga, siis peab see olema kõigi meie ühiseks asjaks. Käsil oleva uue ühiskondliku leppe üheks nurgakiviks ongi haridus, selle kättesaadavus ja süsteem. Tahaksin, et kõik me tunnetaksime end selles leppes võrdsete osapooltena.
Armsad noored!
Armas rahvas!
Iseseisvat Eesti riiki on sageli peetud imeks. Selle imeni jõudsid meie esi- ja vanavanemad eeskätt läbi hariduse. Me peame jätkuvalt tunnistama, et haridus ei ole mitte ainult meie põhiseaduslik õigus, vaid ka kohustus. Ainult sel juhul, kui Eestis teostub elukestev kõiki Eesti inimesi hõlmav õpe, võime loota ka Eesti enda kestmisele.
Head kooliaasta algust teile, armsad noored! Head kooliaastat meile kõigile!
|
| |
|
vpk.ee
