| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele SL Õhtuleht 13. juulil 200213.07.2002
President Arnold Rüütlil pole retsepti, kuidas eestlasi taas kokku liita
President Arnold Rüütel sel suvel puhata ei kavatse. Ta südames on valu lõhenenud Eestimaa pärast, kuid kindlat retsepti, kuidas eestlased taas kokku liita, tal pole. Samas ei pea ta põhjendatuks edukatelt rohkem võtta ja see vaesematele ümber jagada.
Härra president, kas te olete Paslepas puhkusel või töötate tavalise päevaplaani järgi?
Olen ikka täiesti tööl ja päevad on tihedad. Paslepas olen eelkõige seetõttu, et Kadriorus on remont - töökabinetis, fuajees jm. Seal pole praegu võimalik isegi ühest ruumist teise liikuda. Vaid kantseleitiib on praegu remondist puutumata.
Kas puhkust või vähemalt vaiksemat nädalavahetust te ei soovi?
Ei kuku vist välja. Nii palju on ammu paika pandud kohtumisi ja üritusi, millest peab osa võtma. Usun, et on võimalik puhata ka mõne päeva kaupa. Näiteks lisada nädalavahetusele veel neljapäev ja reede ning ongi peaaegu nädalane puhkus.
Kui suur hulk teie kantseleist Paslepas on?
Siin on vaid abi. Teised töötavad Kadriorus. Tänapäeva tehnika võimaldab ju töötada kõikjal. See võib muuta isegi Eestimaa elu. Miks ei võiks peaministri või panga presidendi nõunik või hoopis mõni teine abiline elada Värskas, Missos või Hiiumaal ning sealt oma valdkonda juhtida? Saaksime ka seda intervjuud teha elektrooniliste abivahenditega.
Teoreetiliselt küll, kuid tegelikult sellest vist head nahka ei tuleks.
Olime sügisel kuueteistkümne riigipeaga Poola presidendi Aleksander Kwasniewski kutsel Varssavis. Seal esines suurel ekraanil ka USA president George Bush. Ma ei usu, et ta ise meie kõikide ettekandeid kuulas, kuid küllap tehti talle sellest kokkuvõte. Tänapäeval peetakse majandus- ja teaduskonverentse tihti arvuti kaudu.
Ootan huviga seda aega ka Eestis...
See on juba peaaegu käes. Muidugi, see kõik maksab, ja mitte vähe, mis ongi saanud takistuseks.
Kadrioru loss on näinud liiga palju halba
Olete olnud Eesti Vabariigi president peaaegu kolmveerand aastat. Kas saab seda aega ja ametit võrrelda ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehe toolil olekuga?
Saab ikka, ehkki probleemide olemus on palju muutunud. Tol ajal oli peamine ülesanne taastada iseseisvus. Küsimus oli: kas see õnnestub või mitte? Muu oli selle ees taandunud. Tegutsesime pideva füüsilise ohu tingimustes. Väga teravad majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid mõjutasid riigi sotsiaalset keskkonda. Raha odavnes päevadega, piltlikult öeldes tundidega. Aga kõigele vaatamata tuli inimestel oma pere kindlustada, et nad suudaksid elada.
Praegu on riik nagu riik ja kõik on rahulik. Täna räägime põhiliselt saavutatust, ja seda pole sugugi vähe. Samal ajal on reformide käigus tekkinud uusi probleeme, mida me pole suutnud ette näha.
Millised on uued probleemid?
Me ei osanud ette näha, et ühiskonnas toimub nii ulatuslik ja kiire kihistumine. Ma arvan, et ei eksi, kui väidan, et sotsiaalse olukorra tagajärg on ka madal sündimus. Me ei osanud ette näha ka sellist kuritegevuse taset. Ja paljusid muid negatiivseid asju. Olgugi, et üleminekuühiskonna puhul on osa neist paratamatud.
Kui kümme aastat tagasi polnud ööl ega päeval vahet, siis nüüd on elukorraldus siiski enam-vähem normaalne. Kõik on plaanitud. Kümme aastat tagasi polnud aega rituaalide ja muude kõikvõimalike pidulike ürituste jaoks. Siis oli tähtis üks küsimus - kas suudame vabaks saada või ei suuda.
Teie eelmist riigijuhtimisaega praegusega ühendab Kadrioru loss. Väga ajalooline, dramaatiline ja erilise vaimsusega hoone. Kas te tunnete, et lossis valitseb endiselt mingi eriline atmosfäär?
Olen lossi ajaloost väga palju lugenud. Palju on selles paralleelset Eesti ajalooga. See paneb mõtlema. Kui ajaloost detailid välja sõeluda ja asetada need riiulitele, siis jääb rahvuslike püüdluste riiulile kahjuks väga vähe. Sellesse majja on ajalugu jätnud rohkem seda, mis on Eesti riigi vastu olnud või riigile halb.
Samas, kui mõttes pöörduda ajas 1000 aastat tagasi - toon lihtsalt filosoofilise näite - selle aja jooksul oleme vaid kolm aastakümmet olnud iseseisev rahvas. Kui selle mõttega vaadata hilisajalugu, siis pole midagi imelikku, et nii palju erineva arusaama ja eesmärkidega inimesi on lossis istunud. Nad on olnud ajaloo tõmbetuules. Meie praegune küsimus seisnebki selles - kuidas suuta edasi olla. Sellest tulenebki Kadriorus olemise kohustus.
Kes Kadrioru lossi peremeestest on meie ajalugu kõige rohkem mõjutanud?
Kahtlemata Konstantin Päts Eesti riigi loojana. Tema kõrval ei saa alahinnata Jaan Tõnissoni ega teisi riigipäid. 1920ndate lõpus ja 1930ndate alguses vaheldusid riigijuhid väga tihti. Kõige vähem oldi ametis kaks kuud - nii tõsine oli poliitiliste jõudude ja isikute vaheline võitlus -, kõige rohkem üks aasta. Tõsi, kõik see ei toimunud Kadriorus. Küllap oli noorele riigile omane, et esimeses tuhinas ei suudetud teadvustada, kuidas oleks vaja saavutada ühiskondlik lepe. Praegu seda mõistetakse. Hea meel on aga märkida, et enne Teist maailmasõda riik elas ja arenes. Küllalt kiiresti, seda isegi vaatamata suurtele kõrvalekalletele looduses ja ülemaailmsele majanduskriisile. Kõik elati üle. See oli reaalne seetõttu, et Eestis oli ammu tugev omavalitsuste süsteem, mida 1917-1918 ajakohastati. Tänu sellele hakati ühiskondlikus korras ehitama kooli- ja rahvamaju. Sajandite kogemus on meile kogu aeg kasuks tulnud.
Kas olete jõudnud ka kahetseda, et riigijuhiks kandideerisite?
Kahetsenud pole, sest Eesti arengus oleme üht-teist ära teinud ja mitmele põhimõttelisele küsimusele mõju avaldanud. Nimetan siin seda, et arusaamine regionaalarengust on muutunud. Oleme hakanud seda mõistma tervikuna. Seda ei eita enam keegi. Eesti areneb siis, kui arenevad regioonid. Seda on näha kõikjal, et verbaalsest selgitamisest on jõutud tegudeni. Ka mitmed muud asjad oleme suutnud tõsisemalt lahti mõtestada. Kas või energiaküsimused. Loodan, et nüüd on reaalne ka elektrijaamad ise rekonstrueerida.
Räägime siis tehtust ja toimunust. Teie ametisoleku ajal on toimunud valimisliitude keelustamine ehk teisisõnu, olete oma allkirjaga võtnud aktiivsetelt eestimaalastelt võimaluse koduküla hüvanguks midagi ära teha. Kas nõustute, et see pidurdab meie regionaalarengut?
Täiesti nõus. Eesti kaugemates piirkondades, kus on väikesed vallad, ei ole reaalne luua elujõulisi parteisid. Siin on presidendi võimalused väikesed. Põhiseaduse seisukohast pole eksitud. Olukord on tekkinud poliitilise otsuse tulemusena. President ei saa öelda, milline poliitiline jõud peaks võimul olema ega saa ka neid käskida.
Usun, et ühiskonnas arutatakse neid asju ja üldine seisukoht kokkuvõttes mõjutab ka selle otsuse tulevikku. Poliitilised jõud võivad selle otsuse ka uuesti üle vaadata ja teisiti otsustada. Midagi pole parata, ühiskond on nagu pendel, mis liigub.
Igal juhul on 2002. aasta suveks Kesk- ja Reformierakond oma tahte rahvale jõhkralt peale surunud. Minu arvates näitab see selgelt, et rahva arvamus ei lähe riigijuhtidele korda. Valimisliitude keelustamine on ere näide sellest, kuidas rahvas võõrandatakse poliitikast ja poliitikutest.
Nagu ütlesin, pendel liigub ja rahvas aitab demokraatias leida eri poliitilistele jõududele ehk pendlile õige tee. Liikumine tagab teel püsimise. Iga tee, ka rahva tee, on mingil määral siiski käänuline. Kui rahvas avaldab tõsist protesti, siis need poliitilised jõud saavad valimistel vähem hääli. Kohalikud valimised avaldavad tugevat mõju riigikogu valimistele. Presidendi funktsioonis ei ole sobilik, kui ma selle üheselt hukka mõistan või vastupidi.
Eesti on lõhestunud mitmeks killuks. Palun meenutage üht mälupilti, lauset või inimest, mis lõhestunud Eestit kõige paremini iseloomustaks?
Mälupildiks on Eestimaa tervikuna. Vaadates piirist piirini, inimesest inimeseni. Me näeme lagunenud maju, unustusse jäetud külasid ja põlde. Samas ka luksuslikke maju nii keskustes kui ka nende lähipiirkonnas. Näeme muserdatud hingega inimesi. Näeme ka prügikastides sobravaid inimesi, neid, kes tühje pudeleid korjavad, et toidupoolist osta. Tõsi, ostetakse ka pudel õlut või muud, et mured hetkeks pudelisse matta. Leian, et nii pole õige. Samas pole ka õige hakata kõigile suurest katlast võrdselt vara jagama. Ühiskond ei suuda seda, sest siis paljud orienteeruvadki saamisele, mitte aga uute väärtuste loomisele. Peame suutma leida optimaalse tee, et sellist pilti Eestis ei näeks. Samas peame toetama ärksameelseid ja neid, kes loovad uusi väärtusi.
Kas näete Eestis poliitilist jõudu, kes aitaks vaesemad edukamatele järele? Mina näiteks ei näe.
Esmalt me peaksime mõistma asja olemust ja optimeerima kõik arengufaktorid. See on pikk protsess. Siin saab ka ajakirjandus palju aidata, avaldades analüüsivaid artikleid ja seisukohti eelkõige teadlaste sulest, aga ka poliitikutelt. See ei tohi olla kantud soovist teisele elegantsete ütlemistega ära panna. Rahvas oskab ikka tera välja lugeda - on see kantud populistlikust eesmärgist või on sel ka sisu.
Palju peaks teie arvates üks õige Eesti mees teenima, et peret toita?
Kui ta teeniks keskmise palga piires, 5000-6000 krooni, siis usun, et inimene suudaks praeguste hindade juures pere ära elatada. See pole siiski küllaldane, sest ilusat kodu selle raha eest ei ehita. Aga see oleks äärmiselt vajalik.
Kas teie saaksite kuus keskmise palgaga hakkama?
Olen varasematel aastatel nii ka elanud. Enne, kui poliitikasse tulin, elasin keskmisel tasemel. Oli küll ääretult raske ja pingeline, kuid perekonda ma toita suutsin. Olgugi et kõiki vajadusi täita ei saanud. Loomulikult on vaja rohkem teenida ja sellest me eespool juba olemegi täna rääkinud. Inimkond ei saa kunagi olema selline, kus kõik on ideaalselt rahul.
Rahvuskultuur päästab eestlased
Aega on napilt, seepärast hüppame sotsiaalprobleemide teemalt rahvuskultuuri omale. Käisite hiljuti noorte laulu- ja tantsupeol. Mis tunne oli kuulata seal inglase Sir Andrew Lloyd Webberi laulu?
Olen käinud eranditult kõikidel laulupidudel. Kuulajana, mitte lauljana. Ja alati on see seotud ülevate tunnetega. Väikse rahva eelis teiste ees ongi see, et suudame vaat et kõikide rahvuskaaslastega hingelise silla luua. Laulupidu on unikaalne sündmus kogu maailmas. Just laulupeo kaudu suutsime end rahvana teadvustada. Oli suurepärane, et noorte laulupidu toimus, ja ma ei nõustu nendega, kes arvavad, et laulupidu on oma aja ära elanud. Rahvana oleme endiselt tõmbetuules, nagu oleme juba sajandeid olnud. Kui üldse teadvustame, et tahame rahvusena püsida, peame kultuuri tähtsustama.
Rahvused peavad jääma ka riigipiiride nõrgenedes ning tööjõu ja kapitali vaba liikumise tingimustes. Maailm on oluliselt rikkam kultuuride paljususe ja kultuurivormide rikkuse kaudu. Nii oli ka Webberi laulude esitamisel oma võlu.
Kunagi toimis külakogukond peamiselt kirjutamata seaduste järgi. Ja elas väga terviklikku elu. Tean seda oma lapsepõlvest. Nii näiteks jagati igal kevadel ümber kalastamiskohad ja ikka nii, et paremad anti paljulapselistele peredele. Samamoodi käituti karja- ja heinamaaga. Tänu sellele me üldse ka rahvaks saime.
Kuidas te oma lapselastele teadvustate, et rahvuskultuur on kõige olulisem, et see aitab meil rahvusena areneda? Noored, ja ka paljud vanemad ei mõista ju seda!
Aga selleks on üritused nagu laulu- ja tantsupidu! Arvan, et õllesummer või viskisummer aitab sellele vähe kaasa. Ma siiski ei eita, et käima peab ka teistsugustel üritustel, kus isa saab juua kannu õlut ja lapsed hullata. Aga kuskil on piir. Mina toetan eelkõige rahvuslikke üritusi ja mitte ainult suurt laulupidu, vaid üritusi maakondades ja valdades.
Kas riik peaks laulu- ja tantsupidu sada protsenti rahastama?
Jah. Ühiskond peab võtma sellised sündmused enda kanda, isegi kui selleks peame kuskilt kokku hoidma. See on tegelikult kõige odavam investeering tulevikku. Tänu sellele saavad noored kogu eluks tugeva plussmärgiga impulsi. Eks selgi korral läksid nii lapsed kui ka õpetajad koju tagasi unustamatute emotsioonidega. Laps on sellest hingeseisundist seda endale teadvustamata ehk kantud terve elu. Ühistunne on inimesele väga oluline, rahvusele on see lausa eksistentsi alus.
Eesti viimased peaministrid, eelmine president ja hulk riigiametnikke pole suutnud küllalt veenvalt põhjendada, et miks peame liituma nii kiiresti Euroopa Liiduga. Püüdke teie seda teha, aga nii, et mõistaks nii 12aastane poisijõmm kui ka 70aastane daam.
Et sellele küsimusele vastata, peaks pöörduma tagasi kaugesse ajalukku, aga meie aeg seda vist ei võimalda.
Inimkonna suured muutused on toimunud suurte sõdade kaudu. Pärast Esimest ja Teist maailmasõda küpses maailmas palju uut. Nii ka Nõukogude Liit, kus oli loodud ühiskond, mis eiras majandusseadusi. Kõik rahvad püüti üht keelt kõnelevaks ühiskonnaks sulatada. Balti riigid olid esimesed, kes sellele vastu hakkasid. Leidsime, et kuulume lääne kultuuriruumi, ja soovisime sinna tagasi pöörduda. Nii ka tegelikult ju on!
Nüüd toimuvad suured muutused sõjata. Kiirustamiseks pole aga mingit vajadust. See tuleb ehk nooruslikust tormakusest ja poliitilistest pingetest, ehk ka inimesele omasest püüdlusest täiuslikkuse poole.
Samas on Euroopa Liit ka ise küllalt kiiresti, suisa kuudega, muutunud. Samuti on muutunud NATO. Sõjalisest organisatsioonist ja jõust on saanud demokraatlik julgeolekusüsteem. Ja kui me tahame nende muutustega kaasa minna, siis ma ei mõistaks seda hukka. Küll võib küsida, kas me oleme valmis vääriliselt sinna minema. Samas võib öelda, et me ei pruugi ka kümne aasta pärast valmis olla. Kindlasti käivad mõned Euroopa Liidu nõuded meil ka tulevikus üle jõu, nii nagu need on ka praegustele liikmetele mõnes osas. Aga kui me pingutame, siis lahendame paljud probleemid.
NATOsse ja Euroopa Liitu mineku hind on mõõdetav rahas, kuid mõõtmatu inimeste teadvuses toimuvates murrangutes. Äkki on 2002. aastal suurte organisatsioonidega liituda liiga vara?
Eesti pooldab kindlasti liitu, kus riikidel säilib iseseisvus. Just kartus seda kaotada on tekitanud teatud ärevuse. Euroopa Konvent arutabki seda teemat ja loodetavasti enamik pooldab oma identiteeti säilitavate riikide liitu.
NATOst ja Venemaast on saanud sõbrad. Meie aga põgeneme just Venemaa eest NATO-sse. Miks me siis ikkagi sinna kiirustame, kui peamine vaenlane on meist ette jõudnud?
USA ja Venemaa vahekorra puhul on hea, et pinge on langenud ja suudetud on kokku leppida suure osa tuumarelvade likvideerimises. Usun, et Eesti suurriikide vahel olles ei kaota, vaid ikka võidab. 1939. aasta ei saa korduda. Loodan, et NATO riigid mõistavad Balti riikide ja Eesti taotlusi.
Palju on räägitud teie kohtumisest Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. Mis on see üks küsimus, mida te kindlasti tahaksite temalt küsida?
Pole kahtlust, et Eesti soovib häid kontakte kõikide naabritega, nende hulgas ka Venemaaga. Hea tahe realiseerub tänapäevases ühiskonnas, kus kogu maailm integreerub eelkõige majanduse kaudu. Riigid austavad üksteist, vaatamata sellele, et üks on suur ja teine väike. Selle mõtte, võib-olla ka küsivas vormis, tahaksingi talle edastada.
Kas pärast Piret Saluri lahkumist Kadriorust saab öelda, et teie meeskond on sajaprotsendiliselt koos?
Nii ei saa küsimust püstitada. Inimesed liiguvad kogu aeg, nooremad tulevad asemele, tekib põlvkondade järjepidevus. Kadriorgu minnes ma kaadrivahetusi ei teinud. Välja arvatud seal, kus inimesed olid personaalselt seotud eelmise presidendiga.
Piret Saluri töötas kantseleis väga pikka aega ja meie koostöö laabus hästi. Nüüd soovis ta kirjutada raamatut ning meil on kokkulepe, et teeme koostööd ka edasi. Kordan, et ma pole kunagi personaalsete meeskondadega ringi käinud. Samamoodi pole praegu vahet, kas tegu on Lennart Meri ajast jäänud inimeste või hiljem tööle asunutega.
Milline päev võiks olla teie karjääris olulisem: kas NSVL Liidu ikke alt vabanemine või Euroopa Liitu pääsemine?
Täiesti kindlasti see päev, kui suutsime taastada iseseisvuse. Kui olime selle välja kuulutanud ja ka siis, kui kuu pärast saime kutse ÜRO istungile. Kui siis kõik liikmesmaad olid üksmeelselt nõus meid vastu võtma ning ÜRO peahoone ees heisati kõikide maade lipud ja Eesti lipp oli seal keskel. Pean tunnistama, et kui oleksin pidanud seal sõna võtma, siis ma poleks olnud selleks võimeline... Klimp oli kurgus...
Euroopa Liitu minek on üks tähis meie teel. Integreerumine sellesse liitu, andes teatud õigused üle. Kuid mitte kõik.
Urmo Soonvald
|
| |
|
vpk.ee
