| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastapäeval 20. augustil 2002 Toompeal
20.08.2002
Austatud daamid ja härrad!
Head sõbrad!
Iga riigi tähtpäevades avaneb hetkeks terviklikult selle riigi minevik, olevik ja tulevik. Nii on see ka Eesti puhul ja ka täna, taasiseseisvuspäevaga seoses.
Pöördelise, epohhiloova tähendusega sündmused ühe riigi ja rahva ajaloos tunduvad tagantjärele hinnates fataalsete ja paratamatutena. See, mis toimus, pidigi toimuma ja sellele alternatiive antud ajahetkel ei olnudki. Ometi võime omaenda elukogemuse põhjal öelda, et võimaluse ühe või teise ajaloolise arengu toimumiseks realiseerivad ikkagi inimesed, kellel tuleb õigel ajal õiged otsustused teha. Nii oli see ka 20. augustil 11 aastat tagasi. Tollase suurriigi Nõukogude Liidu putšistid oleks võinud meie kõhklused ja võimaliku tegevusetuse enda kasuks pöörata ja ajalooratta ülekaaluka jõuga hoopis teist pidi veerema lükata. Balti riikide territooriumil paiknenud NSV Liidu väeosad olid valmis ja ootasid käsku, mis oleks vallandanud verise arveteõiendamise vabadust taotlenud Eesti, Läti ja Leedu rahvaste hulgas.
Tänu saavutatud Eesti-sisesele poliitilisele üksmeelele ja teie otsustavale käitumisele taastati Eesti Vabariik. Vastasel korral oleks meie lähedased oodanud meid, vangilaagritest äsja vabanenuid aasta tagasi Balti jaamas Moskva rongilt. Sest kümme aastat vanglakaristust oleks oodanud meid kõiki mässu õhutamise ja riigivastase tegevuse pärast. Nende sündmuste keskmes olnuna võin kinnitada, et selline arengustsenaarium oli tollastel augustikuu päevadel rohkem võimalik, kui me seda tagantjärele endale tunnistada oleme tahtnud. Seega oli 20. august 1991 ühelt poolt ajaloo loogiline arengutulemus, teiselt poolt aga ime, mille võimalikkuse realiseerisite teie iseenda ja lähedaste vabadusega riskides.
Oleviku vaateveerult laulvat revolutsiooni ja erinevate rahvaliikumiste osa hinnates võib kindlalt öelda, et Eesti taasiseseisvumine oli demokraatia võidukäigu ja rahvusliku ühtsuse väljendus. See oli Teise maailmasõja järel meie esimene rahvuslik ja ühiskondlik lepe, mille esimesed read pandi kirja 16. novembri 1988. aasta suveräänsusdeklaratsiooniga ja mis kulmineerus kuuekümne üheksa ülemnõukogu liikme otsusega taastada Eesti Vabariik.
Nüüd, üksteist aastat hiljem peame aga olema valmis sõlmima uut ühiskondlikku lepet. Mitte sellepärast, et taastada ühtsust, mis mitmetel põhjustel on hajunud majanduse ja ühiskonnaelu tormilises ümberkujundamises. Seda, kirglikus vabanemissoovis küpsenud ühtsustunnet ei saa me enam tagasi. Ent Eesti riigi ja ühiskonna jätkusuutlikkuse seisukohast vajame kokkulepet, mis tasakaalustaks teravalt lahknenud huvisid ja orienteeriks meid eeskätt inimkapitali säästvamale kasutamisele. Võidakse muidugi öelda, et see ühiskondlik leping on meie Põhiseadus ja kokkulepped sõlmitakse parlamendis. Teisalt oleme mõnigi kord pidanud tunnistama, kuidas tegelik elu on meid eemaldanud Põhiseaduse vaimust ja parlamendis sündinud kokkulepete puhul on tunnetatud erakondlikku või koalitsiooni pitserit.
Rääkida täna uuest ühiskondlikust või rahvuslikust leppest tähendab vaadata tulevikku läbi mineviku ja oleviku. On mitmed olulised argumendid, mis muudavad lausa möödapääsmatuks seesuguse leppe sõlmimise.
Neist esimene ja kõige tõsisem on see, et Eesti on rahvastiku vähenemiselt maailmas esimeste hulgas. See on ''saavutus'', millega me kõige vähem tahaksime uhkustada. Niisiis peaks uue ühiskondliku leppe üheks nurgakiviks saama sündivuse ja ühiskonna lastekesksuse suurendamine. Selleks on mitmeid erinevaid teid, nii pikemaid kui ka lühemaid perioode silmas pidavaid strateegiaid. Kuid kõigepealt on vaja see prioriteet üldrahvalikult omaks võtta, muuta see lepinguliseks kriteeriumiks, mille alusel hakatakse hindama kõike Eestis toimuvat alates seadusandlusest ja lõpetades riigieelarve ridadega.
On muidugi meeldiv, et mitmed erakonnad on tõstnud lastepoliitika oma valimisprogrammi lipukirjaks. Kuid kardetavalt võib see jääda üksnes ühekordseks kampaaniaks. Hoopis oodatum oleks see, kui laste asendi ja tuleviku küsimused ühiskonnas tunnistataks erakonnaüleseks arutlusobjektiks. Eesti demograafilise tuleviku politiseerimine võib anda koguni vastupidise efekti: tähtsamaks muudetakse see, kes mida ütles või pakkus, kui see, et küsimuses on ei vähem ega rohkem kui Eesti püsimine Eestina.
Teiseks ühiskondliku leppe nurgakiviks peab olema haridus, selle sisu ja süsteem. Me oleme tunnistajateks selgete kääride olemasolule ühiskondliku nõudmise ja haridussüsteemi enda pakkumisvõimaluste vahel. Me näeme siin ühel pool elitariseerumist, teisel pool on aga need tuhanded noored, kes jätavad kooli pooleli juba põhikoolis. Iseäranis murettekitav on hariduse kättesaadavuse vähenemine, ühiskonna kihistumine nii horisontaalselt kui vertikaalselt haridusvõimaluste pinnal.
Eesti riigi ja rahva konkurentsivõimelisus sõltub eeskätt haridusest. Aga sellest sõltub ka meie kultuuri arenguvõime. Esimeseks rahvuslikuks kokkuleppeks haridusalal võib pidada Eesti Aleksandrikooli aktsiooni, mille vaim viis rahvusliku ülikooli loomiseni ja mis aitas säilitada eestikeelse hariduse kogu nõukogude okupatsiooni ajal. Seesugust kogu rahvast ühendavat Aleksandrikooli aktsiooni vajame tänagi.
Head sõbrad!
Rahva ühtsus, koosmeel, mida 20. augustiga seoses on tavatsetud rõhutada, on ainult näiliselt abstraktne mõiste. Kui mõelda selle mudelina üht talupere või üldse traditsioonilist, elavat perekonda, siis leiab kõik oma koha. Võib-olla olemegi hakanud riigist võõranduma ja minetanud sotsiaalse solidaarsustunde nimelt seetõttu, et oleme hüljanud pere mõiste. Ja mitte ainult mõiste. Me ei näe perekonnas enam väärtuste keset. Heal juhul on sellest jäämas üksnes formaaljuriidiline raam suhestumaks riigiga. Ometi just Eesti-taoline väikeriik ja ühiskond, mida ei toesta võimas religioon või riigitraditsioon, saab alguse perekonnast.
Võtangi siis soovida, et tänasel päeval, kus minevik, olevik ja tulevik sõlmitakse üheks tervikuks, mõtleksime rohkem sellele algsele ja põhilisele, mis meid ühendab. Sest eristavat on hoopis kergem tabada kui ühtset. Iga puu juured saavad kokku puu tüves. Tehkem siis kõik endast olenev, et Eesti tüvi peaks vastu tuultele ja tormidele!
Tänades teid veelkord selle vapruse ja ustavuse eest, tänu millele Eesti omariiklus taastati, tahan ma loota, et ka nüüd ja tulevikus, kui vajame ühismeelt ja koostegutsemist Eesti riigi ja rahva heaks, olete teie jätkuvalt eestvedajate ja aktiivsete toetajate hulgas. Omariiklus ja Eesti rahva edasipüsimine on teie toetust väärt.
Head pidupäeva teile!
|
| |
|
vpk.ee
