In English

Vabariigi President
Ava print vaates

Vabariigi Presidendi akadeemiline nõukogu

Esimene koosolek 24. mail 2002 Kadriorus

Juhatas Vabariigi President Arnold Rüütel.

Võtsid osa:Jüri EngelbrechtAndo Keskküla
Henn ElmetPeep Lassmann
Ene ErgmaEndel Lippmaa
Mati HeidmetsKalle Merusk
Ülo JaaksooEduard Raska
Kaido JaansonJüri Sepp
Ain-Elmar KaasikMati Sepp
Jüri KannUrmas Sutrop
Jaan KaplinskiHagi Šein
Kalev KatusMikk Titma
Andres Keevallik


Vabariigi President avas akadeemilise nõukogu esimese koosoleku:

Väga austatud Akadeemia president,
lugupeetavad rektorid,
austatud akadeemikud ja professorid,
teised auväärsed teaduse- ja kunstiinimesed,
head kolleegid!
Lubage mul väljendada siirast rõõmu ja tänu, et olete niigi suurele töökoormusele vaatamata täna siin. Ja mitte ainult täna - loodetavasti tahate ja jaksate meie akadeemilises seltskonnas kaasa lüüa aastaid. Et siis üheskoos rahuldustundega nentida: meie riik areneb just niisugusel kursil, mis pakub meie kodanikele turvalist tulevikku.
Eesti on olnud edukas ja imetletud. Mõistagi soovime me olla edukad ja jääda selliseks ka tulevikus. Kuid meie ees on terve hulk tõsiseid probleeme: sündivuse, eluea ja haridustaseme langus; tööpuuduse, narkomaania, enesetappude ja kuritegevuse kasv, terav sotsiaalne kihistumine - nimetatud on vaid osa probleemidest. Täna vajab Eesti teie teaduslikku analüüsivõimet ja ettevaatavat pilku, et olukorda hinnata, valikuid teha ja edasi minna.
Akadeemiline nõukogu sai moodustatud selleks, et ta annaks presidendile nõu põhiseadusest tulenevate ülesannete paremaks täitmiseks. See kogu ei dubleeri seadusandliku ja täitevvõimu struktuure ega konkureeri nendega. Küll aga võib ta läbi Vabariigi Presidendi väljuda oma järeldustega Riigikogusse ja valitsusse. Teie, kes te tunnete põhjalikult kõige erinevamaid elu- ja teadusvaldkondi, suudate neis toimuvaid protsesse poliitikaväliselt ja objektiivselt hinnata ning anda selle põhjal soovitusi Eesti tasakaalustatud arenguks.
Kuna te olete valdavalt teadus- ja õppeasutuste juhid, siis olen veendunud, et kindlustate meie nõukogu tagala väga tugeva loomingulise ja teaduspotentsiaaliga. Sel teel täieneb ja võimendub veelgi akadeemilise kogu sõnum ning see võidab päris kindlasti ka ühiskonnas laialdasema kõlapinna. On väga oluline, et Eesti valikute langetamisel osaleks võimalikult suur osa meie rahvast
Olgem ausad - täna on suur osa Eesti kodanikest riigi ja iseenda elu tähtsate küsimuste otsustamisest kõrvale jäänud või koguni kõrvale tõrjutud. Seepärast võidab ka üha enam poolehoidu mõte, et Eesti vajab uut ühiskondlikku lepet. Ning seda parlamendis heaks kiidetud kokkulepete ehk seaduste ning põhiseaduse kõrvale.
Esimest korda rääkis ühiskondliku leppe vajalikkusest juba aastaid tagasi Maarahva Kongress, sama mõtet on arendanud mitmed ettevõtjad ja ametiühingud. Olen ka ise ideed jõudumööda toetanud. See lepe peaks määrama meie ühiskonna kompromissitud sihid ja hädavajalikud kompromissid. Ka siin loodame teie abile!
Teie näol on siia kogunenud tohutu teadus- ja vaimupotentsiaal. Lisaks akadeemilisele nõukogule tegutseb presidendiinstitutsiooni juures ka rahvusvähemuste ümarlaud ning peatselt tuleb kokku kohalike omavalitsuste ümarlaud. Kuid peale selle - et teie töö oleks tõhusam - on plaanis ellu kutsuda komisjone, kus probleeme analüüsitakse üksikute arengutegurite kaupa. Ühtekokku peaks nõnda tekkima terviklik pilt Eestis juhtunust, toimuvast ja ees ootavast.
Teen ettepaneku moodustada akadeemilise nõukogu liikmete juhtimisel järgmised komisjonid:
1. teadus-, haridus- ja kultuurikomisjon, esimees professor Andres Keevallik;
2. maaelu ja tasakaalustatud arengu komisjon, esimees professor Jüri Kann;
3. majandusarengu komisjon, esimees professor Jüri Sepp;
4. sise- ja rahvusliku julgeoleku komisjon, esimees professor Eduard Raska;
5. sotsiaalarengu komisjon, esimees professor Mikk Titma;
6. riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse arengu komisjon, esimees professor Kalle Merusk.
Jääb veel soovida meile kõigile palju jõudu omakasupüüdmatus töös Eesti heaks!


Akadeemilise nõukogu tegevusest.

Vabariigi President tutvustas nõukogu töökorraldust, väljundeid ning põhjendas ühiskondliku kokkuleppe vajalikkust. Väljendades muret rahvuse püsimajäämise pärast pidas president kõrgelt hinnatavaks proua Aino Järvesoo tehtud konkreetseid ettepanekuid ja isiklikku panust olukorra parandamiseks.
President tegi ettepaneku luua akadeemilise nõukogu auliikme staatus ja nimetada proua Aino Järvesoo akadeemilise nõukogu esimeseks auliikmeks. Nõukogu kiitis ettepaneku heaks.


Komisjonidest.

Otsustati moodustada akadeemilise nõukogu komisjonid ja kinnitada nende esimeesteks järgmised akadeemilise nõukogu liikmed:
1. teadus-, haridus- ja kultuurikomisjon - professor Andres Keevallik;
2. maaelu ja tasakaalustatud arengu komisjon - professor Jüri Kann;
3. majandusarengu komisjon - professor Jüri Sepp;
4. sise- ja rahvusliku julgeoleku komisjon - professor Eduard Raska;
5. sotsiaalarengu komisjon - professor Mikk Titma;
6. riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse arengu komisjon - professor Kalle Merusk.


Komisjonide esimehed tegevuse prioriteetidest.

Andres Keevallik:
Kontsentreeruma peaks üksnes põhilistele, n-ö dominantsetele küsimustele, mida ei saa olla väga palju. Eesti hariduse seis ei ole kiita. Probleeme on ka teaduse valdkonnas, kus ennekõike tuleks keskenduda riigi vajadustele.
Rahvusliku leppeni jõudmist peavad komisjoni liikmed vajalikuks, ent soovitusega käsitleda lepet kui protsessi. See eeldab kõigepealt mõnd olulist kokkulepet ja otsust ning seejärel tuleb mõelda, kuidas edasi minna.
Aino Järvesoo ei ole ära teeninud austust mitte ainult lapsetoetuse idee algatajana, vaid ta on ka akadeemiline isik. Seega on ta igati sobilik kandidaat akadeemilise nõukogu auliikmeks.

Jüri Kann:
Maaelu ja tasakaalustatud arengu komisjon seab tegevuse põhieesmärgiks Vabariigi Presidendi nõustamise riigi jätkusuutliku arengu huvides. Ses osas on 10 a jooksul Eestis ära tehtud suur töö. Aastatel 1994-2001 töötanud akadeemiline nõukogu puudutas ka jätkusuutliku arengu küsimusi. On olemas harukondlik informatsioon senitehtu kohta, kuid vaja on terviklikku ülevaadet ja selle koostamisega komisjon ka alustas.
Eurointegratsiooni käigus tuleb järgida jätkusuutlikkuse põhimõtteid, vajadusel taotleda üleminekuperioode. Tuleks leida alternatiivseid arenguindikaatoreid. On olemas Maailmapanga ettepanekud. Kui ei suurene eestlaste arv, on raske rääkida jätkusuutlikust arengust. Suure kaaluga on looduskapitali arukas kasutamine inimkapitali olukorra parandamiseks.

Jüri Sepp:
Majandusteadust peetakse ühest küljest teaduseks, mis uurib majandust, kuid majandusteadlased ise, vähemalt suur osa neist, peavad ennast pigem sotsiaalteadlasteks ja käsitlevad majandusteadust kui meetodit, millega saab praktiliselt kogu maailma uurida. Siit ka küsimus erinevate komisjonide koostööst ja tööjaotusest. Teen ettepaneku arutada komisjoni esimeestega spetsiaalselt, kuidas tagada igale komisjonile oma kindel töösuund ja samas ka koostöö, et Vabariigi Presidendi tõstatatud probleemid saaksid võimalikult mitmekülgse analüüsi. Kas on näiteks mõtet sotsiaalkomisjonil komplekteerida enda juurde majanduslikku kompetentsust või jääks see majanduskomisjonile?
Komisjoni üksmeelne arusaam rahvuslikust kokkuleppest on, et teema tõusetus rahulolematusest praeguse poliitikavormi, aga ka tulemustega. Kokkulepet Eesti demokraatia ja poliitilise protsessi osana on aga võimalik tõlgendada ka poliitilise konkurentsi vähendamisena, koguni alternatiivina. Küsimus on, kuidas sotsiaalset stabiilsust ja arengu stabiilsust tasakaalustatult tõsta. Samas on üldteada, et konkurents on igasuguse innovatsiooni alus. Ka poliitikas. Kuidas need kaks asja kõige paremini kokku viia, see eeldab analüüsi.
Ka kokkuleppe sisu vajab veel analüüsi. Näiteks suurettevõtjad tõstavad esile majanduse kasvutemaatika, samas president on rõhutanud tasakaalustatust. Kuidas neid sihte kooskõlastada ja milliste instrumentidega saavutada, selles on arvamuste diapasoon päris lai. Küsimus taandub riigi rollile: kas ta on ainult rahakoguja või konkreetne majandussubjekt. Riigi roll inimkapitali arendamisel, teaduse roll majanduskasvu tegurina, samuti infrastruktuuri ja energeetika arengu küsimused - need konkreetsed küsimused tuleks võtta analüüsiobjektiks.

Eduard Raska:
Esialgu tundub, et sise- ja rahvusvaheline julgeolek on täiesti erinevad asjad, aga tegelikult taandub üks teisele ja avab ennast teise kaudu. Komisjon üritabki seda nii näha ja käsitleda. Julgeolek ei ole midagi eraldiseisvat, vaid kasvab välja kõigist ühiskonna elutegevuse nähtustest. Julgeolekuriskid on lagunevas ühiskonnas. Seepärast on õigesti komisjoni haaratud territoriaalsete uuringute esindajad, sotsiaalgeograafid, integratsioonispetsialistid ja majanduse asjatundjad.
Eesti on kaldunud kreeni pealinna poole: üks linn ja suur tühermaa - see on ülimalt ohtlik seisund nii sise- kui rahvusvahelise julgeoleku vaatevinklist. Järjest rohkem on tunnetatav majanduslik desintegratsioon, samuti demograafilise struktuuri disfunktsioonid, mis summeeruvad mitteturvalises sootsiumis. Meie asi ongi vaadelda, millised on põhimõttelised arengutendentsid, kus on võimalikud kriisid, kus need leevenduvad või süvenevad. Kogu maailm on süveneva julgeolekukriisi lävel ja Eesti ei saa seada väga optimistlikke perspektiive. Väga kindel tuleb olla selles, et kõik need küsimused, mida me peame lahendama, on seotud ühiskonna kui terviku seisundiga. Kuivõrd me suudame seda seisundit kõigist aspektidest analüüsida, kuivõrd suudame näha arengut - sellest sõltub lõppeks meie julgeolek nii siseriiklikus kui rahvusvahelises plaanis.
Rahvuslik kokkulepe on hädavajalik ja seda saab käsitleda protsessina. Kui õnnestub luua mingi eeldus integreerimaks ühiskonda, kui hakkame üksteisega rääkima ja saavutame, et erinevad seltskonnad vaatavad üksteise poole partneritena, siis võibolla tekib võimalus saavutada kokkulepe. Praegu on protsessi alustamiseks viimane aeg.

Mikk Titma:
Sotsiaalsete probleemide komisjon püüab kahe aasta peale väga selgelt piiritleda konkreetsed probleemid ja oma ekspertiisiga leida mingeid reaalseid võimalusi elukvaliteedi parandamiseks Eesti ühiskonnas.
Tõstatatud on aidsi probleem, mille juures on peamine peatada tõve levik. Tegeleme tervishoiuga ka laiemalt.
Teiseks tegeleb komisjon ühiskondliku leppe küsimusega. Seda tuleks näha protsessina. Meie visioon on, et teatud asjades tuleb ühiskonna oluliste gruppide vahel saavutada konkreetne tegus kokkulepe paariks aastaks. Loomulikult tuleb leida ka leppeid, mis hõlmavad väga suuri ühiskonnas tegutsevaid gruppe.
Kolmas, meid kõiki puudutav ja lõpmatult lai küsimus on haridus. Me kõik saame aru, et haridusega on midagi korrast ära. Selles osas ei võistle sotsiaalkomisjon hariduskomisjoniga, vaid võtab endale väga konkreetse vaatenurga. Nimelt väheneb ellu sisenev aastakäik Eestis kaks korda. Sellest tulenevad põhimõttelised murrangud mitmetes asjades. Neid muutusi peab prognoosima ja võimalikke arengustsenaariume välja töötama, eriti tööjõu potentsiaali osas. Tuleb ette näha, kuidas need protsessid mõjutavad Eesti arengupotentsiaali.

Kalle Merusk:
Oleme kaardistanud probleemid, mis on momendil kõige pakilisemad. Need on omavahel seotud ja kokkuvõetavad märksõnadesse kohalik omavalitsus ja Euroopa Liit.
Tekkimas on Euroopa Liiduga seonduvad probleemid. Näiteks struktuurfondide kasutamisega, sest kohalikul tasandil on puudu oskajatest projektijuhtidest. Puudub institutsioon, kes hakkaks liitumisega seonduvate küsimustega tegelema. On probleeme seadusandluses, mis eeldavad seaduste, näiteks eelarveseaduse muutmist.
Teravneb kohalike omavalitsuste ja riigi funktsioonide tasakaalustamatus. Kohalikule tasandile antakse pidevalt üle uusi funktsioone, analüüsimata, kas kohalikud omavalitsused on suutelised neid täitma. On tekkinud olukord, kus seadused on olemas, aga seadusi ei täideta - lihtsalt ei ole raha ega pädevust. Lisaks maakondliku halduse problemaatika - räägitakse haldusreformist, kui tegelikult on reformid toimunud. Ministeeriumid on oma struktuuriüksustega maakondades esindatud ja teostavad seal oma huvisid. Tervikliku regionaalse rahvusliku arenguga keegi ei tegele ja seetõttu on tekkinud ka probleemid ja vastuolud. Sellega seondub kohalike omavalitsuste finantseerimine. Kolmveerand riigieelarvest jaotatakse riigi tasandil ja ülejäänu kohalikul tasandil, kui optimaalne oleks pooleks.


OTSUSTATI:
1. Akadeemilise nõukogu komisjonides vaadata läbi seisukohad ühiskondliku kokkuleppe saavutamiseks.
2. Akadeemilise nõukogu järgmine koosolek toimub 6. septembril k.a.

© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee