| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele Maaleht 20. juunil 200220.06.2002
Arnold Rüütel: Põhiseadus oli hea kokkulepe
Lisaks võidupühale ja jaanipäevale tähistame tänavu sama nädala sees ka nii oma krooni kui põhiseaduse 10. aastapäeva. Mis on neist kõige tähtsam?
Väga raske on järjestada, kui kõik nimetatud sündmused on Eesti ajaloos väga olulised. Ilma põhiseaduseta poleks me suutnud luua õiguslikku keskkonda, oma rahata ei oleks meie majandus arenenud.
Oma raha loomisel oli ka tugev emotsionaalne foon. Mäletatavasti vahetasid vanemad inimesed oma rublasid kroonide vastu, lausa pisar silmis. Selles nähti meie helgemat tulevikku.
Kindlasti oli oma raha tulek väga liigutav. Aga oli ka teine, vastupidine emotsioon: paljud süüdistavad rahareformi oma säästude nullimises.
See on õigesti tõstatatud. Tegin tol korral ettepaneku, et pensionäridele, kes hoidsid oma sääste pangas, vahetataks need mõningal määral teise kursiga. Millisega täpselt, oleks saanud arutada. Näiteks Leedus nii ka tehti. Kahjuks meie seda ei teinud ja kahtlemata kutsus see esile palju nördimust.
Meile kõigile aga oli iseseisvus niivõrd kallis, et poliitilised eksimused tol ajal siiski andestati.
Kui raske löök võib see olla rahva hingele, kui kroon ükskord ära kaob?
Kindlasti elatakse üle rasked meeleolud. Aga kui Eesti rahvas otsustab minna Euroopa Liitu - ja ma arvan, et otsustab -, on suhtlemine teiste riikidega kahtlemata lihtsam, kui oleme üle läinud eurole. Siis ei pea inimesed eri hindu võrreldes igal sammul nii palju rehkendama.
Teine, olulisem küsimus aga on majanduse stabiilsus. Usun, et Euroopa Liit läheb oma majandusega tõusuteed, temast kui ühtsest majandusruumist kujuneb üks maailma võimsamaid keskusi. Selle tõttu on ka euro kui raha üks meie majandust stabiliseeriv faktor.
Nii et usute, et Eesti rahvas ütleb euroliidule ikkagi jah?
Usun küll, ehkki siin on kindlasti veel palju lahtisi otsi, näiteks praegu kõne all oleva põllumajandusega seoses. Usun siiski, et Euroopa Liit mõistab probleemide olemust ja kujundab reaalsusele tuginevad seisukohad. Kui meile näiteks ei anta 25% otsetoetusi, siis ilmselt leitakse teine tee, kuidas seda kompenseerida.
Teine suur otsus sel aastal on minek NATOsse, kui meid muidugi võetakse. Paljud küsivad, miks me ikka peame sinna minema. Miks need kulutused?
Keegi ei kahtle Eesti kuulumises Euroopa kultuuriruumi. See lihtsalt on nii, on sajanditega kujunenud. Seetõttu oli ka mõistlik ühineda Euroopa majandusruumiga. 70% meie väliskaubandusest toimubki ELi riikidega.
Kui oleme juba Euroopa kultuuri- ja majandusruumis, siis on täiesti loogiline kuuluda ka samasse julgeolekuruumi.
Sõna NATO kõlab täna hoopis teistmoodi kui 20-30 aastat tagasi. NATO demokraatlike põhimõtete ja aluse tõttu usun ka, et Eesti tunneb end seal turvalisena.
Need kulutused, mis meil NATOsse minnes tuleb teha, tuleks teha paratamatult niikuinii. Pole mõeldav, et me absoluutselt oma julgeolekule kulutusi ei tee.
Kas kümme aastat tagasi valminud põhiseadus oli hea üldrahvalik kokkulepe?
See oli kindlasti hea kokkulepe. Olgugi et põhiseaduse variante oli ju teisigi. Kümme aastat on ta toiminud ja vastab ka tänapäevastele demokraatliku ühiskonna nõuetele.
Kas ei ole siiski ka põhiseadus natuke süüdi, et nii paljud inimesed ütlevad: mitte sellist Eestit me ei tahtnud?
Põhiseadus selles siiski otseselt süüdi ei ole. See on rohkem erinevate poliitiliste jõudude tegutsemise tagajärg.
Makromajanduslikult saame kiita oma kiire arengu eest, aga näiteks sündimuse, kuritegevuse ja mitmete teiste rahvuse püsima jäämist määravate faktorite osas on meil tõesti palju probleeme.
Võtame näiteks sündimuse. Kui lisada aastas sündivale 13 000 lapsele ka abordid, siis võiks Eestis sündida 30 000 last aastas. Muidugi, mõned abordid on paratamatud ema tervise tõttu, aga enamik tehakse siiski sotsiaalsetel põhjustel. See näitab, et meie ühiskond ei ole sotsiaalselt terve.
Muresid on väga palju nii maal kui linnas, aga me peaksime oma tähelepanu palju rohkem pühendama tulevikule, sellele, et luua inimestele võimalused eneseteostuseks kõikjal Eestis.
Võite öelda: ilusad sõnad, aga kuidas seda teoks teha? Julgeksin öelda, et on küllalt palju tehtud selleks, et suunduda mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatuma arengu poole.
Räägime kas või tasuta koolilõunast. Või ettevõtjate arusaamast, et kapital peab rohkem liikuma ka kaugematesse piirkondadesse. Loomulikult ei kajastu see kohe ja silmanähtavalt igal pool.
Suurettevõtjatega on teil viimasel ajal olnud üks ühine suur teema: üldrahvalik kokkulepe. Kõrvalt vaadates on see jutt jäänud seni siiski üsna deklaratiivseks. Kas selgitaksite lähemalt, kuidas selline kokkulepe peaks sündima?
Juba eelmise presidendi Lennart Meri ajal tegutses akadeemiline nõukogu, ja väga edukalt.
Kuna aga praeguse akadeemilise nõukogu liikmeteks on ka kõigi kuue riikliku ülikooli rektorid, kelle taga on peaaegu kogu meie teaduslik potentsiaal, võiks nõukogu väljund olla senisest veelgi kaalukam.
Usun, et nõukogu on võimeline analüüsima Eesti arengu probleeme terviklikult ja selle põhjal ka soovitusi andma. Seejuures sekkumata poliitikasse ja pretendeerimata asendama näiteks valitsust või Riigikogu.
Akadeemilises nõukogus ja selle juurde loodud komisjonide esimeestega olemegi arutanud, kuidas ühiskondliku leppe alus ja põhipunktid nii välja kujundada, et see vastaks võimalikult täpselt meie praegustele vajadustele. Püüame võtta eeskuju teiste riikide kogemusest.
Millised on teie suhted Lennart Meriga?
Head. Suhtleme telefoni teel või sööme koos lõunat ja arutame Eestimaale tähtsaid küsimusi. Ekspresidendina osaleb ta praegu Eesti elus aktiivselt.
Mina olen poliitilistes küsimustes pragmaatiline. Tahan, et Eesti elu läheks paremaks, ja kogu mu tegevus on sellele üles ehitatud.
Kuidas suhtute presidendi otsevalimisse, mis on välja pakutud põhiseaduse esimese muudatusena?
Leian, et on õige anda see otsus rahva teha. Meie inimeste poliitiline kultuur on kõrge. Pealegi ei ole Eesti nii suur riik, et valimisi peaks raske olema korraldada. Ja isegi kui oleks suur - me ju teame, et presidendi otsevalimisi on ka väga suurtes riikides.
Kas see, et Riigikogu taas kommunismi kuritegude hukkamõistmisega tegeles, on praegu õige asi?
Kindlasti õige. Need kuriteod on niivõrd rasked ja nii paljusid inimesi puudutanud, et neid peab teadma ja mäletama. Oleme vahest juba hiljaks jäänud, aga vanasõna ütleb, et parem hilja kui mitte kunagi.
Siiski pean meenutama, et õiguslik hinnang on antud juba aastaid tagasi. 1988. aastal võtsime tollases Ülemnõukogus vastu seaduse massirepressioonide hukkamõistu kohta ja andsime valitsusele ülesande heastada inimestele materiaalsed kaotused.
Pöördusin tol korral kirjalikult ka Moskva poole, et see raha makstaks Eestile kinni, aga loomulikult seda ei tehtud. Ülemnõukogu andis ka ajaloolis-õigusliku hinnangu 1940. aasta sündmustele Eestis. Nii et juba Nõukogude ajal said need küsimused seadusliku lahenduse.
Kuidas kavatsete pidada jaanipäeva?
Ilmselt peame jaanipäeva perega Paslepas (presidendi suveresidents - toim).
Peaaegu oleks siia Kadrioru lossi akna alla tulnud jaaniõhtuks suur lärmakas Grillfest. Kuidas teile meeldivad viimase aja jaanikombed?
Vanad looduse ja pööripäevaga seotud traditsioonid on kahjuks viimasel ajal jäänud äri ja kaubanduslike ürituste varju. Jaanipäev oli mõned põlvkonnad tagasi teistmoodi, kindlasti ei olnud alkohol siis peamine, mille ümber tegevus toimus.
Õige oleks tunda ja taastada oma esivanemate väga ilusaid traditsioone.
Ilusat jaanipäeva kõigile Maalehe lugejatele!
Intervjueeris Sulev Valner
|
| |
|
vpk.ee
