| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President vastuvõtul parimatele kõrgkoolide lõpetajatele 21. juunil 2002 Kadriorus21.06.2002
Armsad kõrg- ja ülikoolide lõpetajad!
Haridusel ja selle omandamisel on meie rahva jaoks olnud alati eriline tähendus. On olnud aegu, kui poja ja veel harvem tütre koolitamine kaugemal kui külakoolis tähendas pere ühist otsust. Tuli kokku hoida, säästa ja seada talutööd nii, et kooliskäija koolis käia saaks. Haridus oli püha. Selle poole püüeldi, seda väärtustati väga kõrgelt.
Tänases maailmas on haridus muutunud vältimatuks eeltingimuseks, et mõista seda kiiresti muutuvat keskkonda, milles me elame. Samas on kaasaja nõuetele vastava hariduse andmine ühe väikese ühiskonna jaoks pikaajaline prioriteetne investeering. Veelgi enam, see investeering vajab ühiskondlikku kokkulepet.
Ülikooli lõpetamine tähendab seda, et teatavad valikud ja otsused on juba tehtud, edaspidise elu rööpad on maha pandud. Kõik tundub selge ja lõpetatud. Tegelikult teate hästi, et tõeline elu ja võitlus oma eesmärkide saavutamise nimel alles algab. Diplom, olgu või kiitusega saadud, ei tähenda veel, et kõik on ära õpitud.
Sest aeg, mida teie elate, nõuab pidevalt lisateadmisi ja -oskusi. Informatsioon ei vanane mitte ainult aastate ja kuudega, vaid lausa päevade ja tundidega. Ajaga kaasas käiv inimene on piltlikult seatud olukorda, kus ta peab võidu jooksma oma varjuga. Tänapäeva lööksõnad on "strateegiad" ja "tehnoloogiad", "opereerimine" ja "manipuleerimine", "läbilöögivõime" ja "tulemuslikkus". Need määravad paljuski meie eluraamid. Kas nad ka elukvaliteeti iseloomustavad, ei ole niisama kindel.
Seepärast tahaksingi täna rõhutada midagi muud. Tahaksin peatuda sel vanamoodsa kõlaga sõnal "ideaal", millel on eesti keeles kaunikõlaline vaste - "aade".
On väidetud, et mida rohkem teatakse, kuidas midagi teha või saavutada, seda vähem küsitakse, mille nimel seda tehakse. Tahaksingi, et Eesti noore haritlaspõlve südameasjaks kujuneks Eesti aate uuendamine. Kellele siis veel loota, kui mitte teile, kes te hakkate kujundama Eesti ühiskonna ja riigi palet järgmistel kümnenditel.
Muidugi on iga uus ühtlasi taasavastatud vana. Ja kui siin on kõneks võetud "aade", siis saab viidata juba varasematele eeskujudele.
1923. aastal ilmus EÜS Veljesto väljaandel artiklikogumik "Mõtteid valmivast intelligentsist". Eesti Vabariigi rajamisest oli siis möödunud viis aastat. Nüüd möödus taasloomisest kümme aastat, kuid pean ütlema, et neil vabariigi algusaegadel noorte haritlaste peades keerelnud mõtetel on kaalu ka täna.
Mida siis aate all silmas peeti, millest unistati? Keskseks oli kujutlus "vaimu riigist" kui väikerahva ideaalühiskonna mudelist. Seda ühiskonda nähti juhtimas rahvusvaimulist ja kultuuritahtelist haritlaskonda. Ülimuslikuks seati kultuur kui kõigi asjade universaalse mõõt ja kriteerium. Erakondlikud huvid ei tohtinud tumestada väikesele ühiskonnale nii vajalikku algühtsust. Nõuti kokkulepet põhilistes riigi ja ühiskonna arengut määravates küsimustes.
Muidugi oli toonase noore haritlaseliidi ideestikus palju utopismi ja nooruslikku pretensioonikust. Kuid ei saa öelda, et see, millest nad kõnelesid ja kirjutasid, oleks olnud ebareaalne. Nad nägid, nagu näevad paljud tänaseski Eestis, et riikide vahelises konkurentsi maratoniks muutunud spurdis esikümnesse pääsemise pärast on kõikuma löönud meie püsiväärtused. Tänagi küsivad paljud helged pead, mis on selle spurdi hind ja kust ammutada uut energiat selles vastu pidamiseks.
Kallid noored. Nüüd on teie kord neid küsimusi esitada ja ka vastused leida. On selge, et taastatud Eesti riik, kus te olete saanud põhiosa oma haridusest, saab kesta ainult läbi kõigi meie ühiste püüdluste. Need püüdlused omakorda peavad lähtuma mingist alusmõttest, väärtuskeskmest.
Jätkugu teil siis visadust seda alusmõtet otsida ja kuulutada, selleks et kõik teised, kes teie järgi joonduma hakkavad, võiksid kindlad olla ühiselt valitud tee õigsuses ja sihipärasuses.
Soovin teile suurt ja inimlikku õnne!
|
| |
|
vpk.ee
