| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele Pärnu Postimees 2. aprillil 200202.04.2002
Arnold Rüütel täidab rahva pihiisa rolli Eesti arengu nimel
Eesti president Arnold Rüütel usub, et Eesti tasakaalustatud arengu tagamiseks on võimalik saavutada poliitiline konsensus ja sõlmida rahvuslik kokkulepe.
President väisas möödunud nädalal pärast Jõgeva-, Tartu- ja Võrumaad Pärnut, kohtus siin maavanema ja omavalitsusjuhtidega ning osales taastusravikeskuse Estonia uue korpuse avamisel.
Härra president, olete viimastel päevadel järjepannu külastanud mitut maakonda ja kohtunud omavalitsusjuhtidega. Kas kõikjal on küsimused ja mured samad või kuulsite Pärnumaal ka midagi uut?
Kõigis regioonides on peamised küsimused sarnased, kuigi igal maakonnal on oma regionaalse iseloomuga probleeme.
Olete sageli rääkinud rahvusliku kokkuleppe vajadusest. Kuidas kujutate ette selle saavutamist, arvestades meie ühiskonna praegust lõhestatust?
Ma siiski loodan, toetun just kohtumistele-kõnelustele erinevate valdkondade inimestega. Presidendiks saades kohtusin Eesti kõigi suuremate parteide juhtidega, endise ja praeguse valitsuse ministrite ja peaministrite ning Riigikogu kõikide komisjonide täiskoosseisudega. Kõigiga oli juttu põhimõttest, et meie areng peab tasakaalustuma.
Ma ei kohanud kedagi, kes oleks tasakaalustatud arengu vajalikkust eitanud. Sellele toetudes loodan, et suudame saavutada poliitilise konsensuse rahvusliku leppe saavutamiseks.
Mida kujutaks minu arusaamise järgi rahvuslik lepe? See seisneks regionaalse arengu tasakaalustamises, räägime hariduse, kultuuri, tervishoiu, maamajanduse jne tasakaalustamisest.
Riik peab õla alla panema kaugemate piirkondade arengule. Pärnumaa ettevõtjatega kohtudes tõin näite Vastseliinast, kus vald on suutnud taotleda toetust Euroopa Liidust ja Eesti valitsuselt, et luua keskus, kus oleksid kindlustatud kommunikatsioonid, elekter, vesi, kanalisatsioon, teed, infotehnoloogia, side.
Kohalik kapital aitab arendada väiketootmist, et tõmmata juurde investeeringuid. Seda ma mõistan regionaalse arengu tasakaalustamise all ja siin peab riik aitama.
Samal ajal peame mõistma, et ääremaade omavalitsused valmistavad inimesi ette, annavad kas või põhihariduse ja siis need inimesed lahkuvad sealt. Jääb ainult töörõõm. Vaja on läbi mõelda, et need inimesed leiaksid tööd kohapeal.
Üleöö midagi ei muutu, sest riik ei saa eraldada suuri vahendeid regionaalarenguks kahe-kolme aasta jooksul, aga kui põhimõtted paika saavad ja seda võimaluste piires realiseerima hakatakse, tekib inimestel lootus, nad ei lahku kodukandist ja pingutavad, et praegusest olukorrast üle saada.
Usun, et nendes küsimustes lepime ka kokku, kuigi ühiskondlik kokkulepe saab olla vaid üldine, põhimõtetes kokku leppimine.
Kohtute üsna sageli valitsuse liikmetega. Kui palute mõne ministri Kadriorgu, kas nad võtavad teid kuulda, kuulavad, mida presidendil on öelda?
Arvan, et meie jutt on väga tõsine ja konstruktiivne. Mulle on jäänud mulje, et oleme üksteisest aru saanud. Olgu jutuajamine siis peaministriga või kellegagi ministritest.
Loomulikult on igal ministril oma reaalsed võimalused. Meie arutelu jõuab alati kuhugi ja mitte kordagi pole tekkinud ummikut.
Oleme otsinud koos teid, kuidas muresid leevendada.
Mulle on jäänud mulje, et Eesti presidendist on saanud või tehtud mingil määral rahvuslik pihiisa. Kuidas teile selline roll istub?
Meeldimises pole isegi küsimust. Eesti on raskes olukorras: ühtpidi makromajanduslikult võime rääkida kui edukaimast üleminekuriigist, kuid samas sotsiaalses mõttes on muresid väga palju ja eriti just kaugemate piirkondade inimestel.
Kõige suurem mure on rahvuslik-eksistentsiaalne, et meie sündimus on üks madalaimaid maailmas. Tuleb näha neid suuri muresid, mida see järgnevatel aastakümnetel kaasa toob.
Täidan pihiisa rolli hea meelega, et teha kõik, mis võimalik arengu tasakaalustamiseks, et jääksime rahvana püsima.
Härra president, kas horoskoope loete?
Pean tunnistama - ärgu need, kes loevad, solvugu -, et ma horoskoope ajapuudusel ei loe. Vahel on neid päris tore raadiost hommikuti kuulata.
Teate, miks ma horoskoopide kohta küsisin? Järgmine küsimus on tulevikku vaatav, sest tänavune sügis on Eestile nii NATO kui Euroopa Liidu suunal otsustav. Kuidas teile tundub, kas meie jõupingutusi kroonib sügisel edu või on ootused lihtsalt liiga kõrgeks aetud?
Arvan, et meid kroonib siiski edu. Eesti on NATOsse astumiseks tõsist tööd teinud, oleme põhilised nõuded täitnud ja püsime graafikus. Eesti sõjavägi ja kaitsestruktuurid on täiesti tasemel ning ka muus mõttes pole vigu tehtud.
Mis puutub Euroopa Liitu minekusse, siis siingi oleme omapoolselt kõik teinud, 24 peatükki 31st on suletud, kuigi ees seisavad raskeimad, ka põllumajanduspeatükk.
Põllumajanduse osas ei ole meile esitatavad nõuded täidetavad. Räägime või kvootidest - need pärsiksid Eesti toiduainetetootmise. Me ei toidaks enam ära oma rahvast, peaksime hakkama sisse vedama, mis oleks nonsenss, sest oleme poolteist-kaks korda rohkem tootnud, kui ise tarbime. Need on väga rasked läbirääkimised, mis ees seisavad, kuid samasugustel seisukohtadel on Läti, Leedu ja Poola president ning teisedki kandidaatriigid.
Võrdsustatud tingimused vanade ELis olijatega pole reaalsed rahapuudusel, kuid seda raha, mille iga kandidaatriik peab eraldama Euroopa Liitu, ei saa kohe tagasi, vaid alles aastate pärast. Oleme olukorras, kus piltlikult läheme teed mööda, mis vahepeal kaob ära, on läbimatu ja siis paistab kuskilt suurepärane asfalttee.
Ainult sõiduriist, mis meie käsutuses on, pole amfiib ega super maastikumasin, vaid tavaline sõiduk.
Lubage lõpetuseks üks isiklikumat laadi küsimus. Millest olete pidanud nüüd, presidendiametis, loobuma? Kas teil jääb vaba aega kontsertidel, teatris käia?
Vaba aega on tõesti väga, väga vähe. Mul on kontaktid rea organisatsioonide, valitsuse ministrite, parlamendikomisjonide ja maakondadega.
Olin Jõgevamaal tosinas ettevõttes, organisatsioonis, siis Tartu- ja Võrumaal, nüüd Pärnus ja pean olema juba pool neli Tallinnas, et vastu võtta OSCE esindaja.
Väga palju on tulnud välisvisiitide kutseid, paljudest on kahjuks tulnud ära öelda. Isiklikuks eluks on vähe aega. Tartu kodu, kus abikaasaga käime, on ainus koht tõsiseks puhkuseks. Sinnagi jõuame kuus korra.
Te ikka lubate abikaasale, et püüate end parandada ja aega võtta?
Seda olen ma alati lubanud. Mõnevõrra kompenseerib olukorda see, et mul on tunne, et Eesti rahvas on nõus neid praegusi muresid ja raskusi üle elama ning tulevikus nähakse perspektiivi.
Kalev Vilgats
|
| |
|
vpk.ee
