| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Eesti rukki päevast osavõtjatele 5. aprillil 2002 Tartus05.04.2002
Austatud rektor,
austatud minister,
head rukkipäevast osavõtjad!
Me kõik teame, millise pühalikkusega suhtub eestlane rukkisse. Ehkki meie põldudel kasvab ka otra ja nisu, kaera ja kartulit, rapsi ja rüpsi, on erilise au pälvinud just rukis. Hoolimata isegi sellest, et algselt levis ta siinmail hoopis umbrohuna.
Rukis tähendab ühtlasi meie igapäevast leiba. Ja leivaviljana kasvatatakse meie asualal rukist juba ligikaudu tuhande aasta vältel. Selle aja jooksul on siinne maa andnud kümnetele inimpõlvedele leiba üksnes ränga töö hinnaga. Mahakukkunud leivatüki tõstsid meie esiisad alati üles ning andsid seejärel palukesele aupaklikult suud. "Rukis on maja peremees," ütles vanasõna, mille vaimus õppisid lapsed maast-madalast leiba ja leivavilja pühaks pidama.
Eestlasele seostub rukis ka oma rahvusliku sümboolikaga. Rukkilill andis kord Eesti lipule sinise värvi ja see kaunis lill sai rahva tahtel meie rahvuslilleks juba nõukogude ajal. Igati mõistetav on ka hiljuti minuni jõudnud ettepanek asutada rukkilille nime kandev aumärk rahvuslikke väärtusi alal hoidnud inimeste eriliste teenete hindamiseks.
Põllumees oskab rukist väärtustada ka keskkonna hoidjana. Korralikult haritud ja külvatud rukkipõllul ei levi tuulekaer ega muud umbrohud. Taimekaitseuuringud on tõestanud, et rukis konkureerib umbrohtudega peaaegu sama edukalt kui ristikurohke põldhein.
Ennekõike on rukis seotud siiski meie toitumisharjumustega. Kõige selgemalt võib seda tajuda siis, kui oleme muidu nii igapäevasest leivast mõneks ajaks ilma jäetud. Välisreisidel maadesse, kus must leib on tundmatu, aga leidub küllaldaselt mis tahes eksootilisi hõrgutisi, igatseme nende asemele peagi rukkileiba. See tundub paradoksaalne, sest tänased võimalused on meie toidulauda oluliselt rikastanud ja toitumisharjumused aastatega muutunud. Rukkileiva tähtsust meie igapäevase toiduna on sellest hoolimata raske üle hinnata.
Paarsada grammi rukkileiba päevas aitab varustada organismi vajalike vitamiinide, mineraal- ja kiudainetega. Rukkiteradele omistatakse koguni pahaloomulisi kasvajaid ennetavaid omadusi. Samuti vähendab rukkis sisalduv kiudaine vere kolesteroolitaset, alandades nii südame-veresoonkonna haiguste riski.
Rukkijahust valmistatud toit peaks oma kasulikkuse tõttu kuuluma laste igapäevasesse menüüsse. Seetõttu vääribki toetamist mõte, et vähemalt algkooliõpilased hakkaksid saama lisaks klaasitäiele piimale koolis iga päev tasuta ka kääru leiba.
Senisest märksa enam tähelepanu väärib tervislike toitumisharjumuste kujundamine. Siinjuures ei saa ma jätta avaldamata tunnustust Eesti Rukki Seltsi ettevõtmistele ja Leivaliidu korraldatud iga-aastastele leivanädalatele. Seda tegevust ei maksa alahinnata, sest rukkileiva tarbimine on aastast aastasse vähenenud, olles praegu juba alla 100 grammi päevas - seega kaks korda vähem vajalikust.
Viimastel aastatel on drastiliselt vähenenud ka rukki külvipind. Kui see 1990. aastal oli 66 000 hektarit ja veel 1998. aastal 38 000 hektarit, siis nüüdseks on külvipind vähenenud juba 20 000 hektari piirimaile. Võrdluseks olgu lisatud, et 1939. aastal kasvas Eestimaal rukist 150 000 hektaril.
Kindlasti ei laiene ega peagi kasvupind laienema enam kümne aasta taguste mõõtmeteni. Kui rukki keskmine saagikus tõuseks 2000-2500 kilogrammilt hektari kohta Eesti oludes täiesti võimaliku 3500 kilogrammini, piisaks omamaise rukkitarbe rahuldamiseks ka 25 000 hektari suurusest külvipinnast.
Et niisuguste tulemusteni jõuda, peab meie põllumees olema piisavalt motiveeritud. Ennekõike peab ta aga suutma konkureerida ametivendadega Saksamaal, Taanis või Rootsis, kes märksa soodsamates oludes koguvad hektarilt 5000 kilogrammi teri ning saavad pealekauba arvestatavaid subsiidiume Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika alusel. Seejuures kasutatakse kordades rohkem mineraalväetisi ja pestitsiide, kahjustades nõnda elukeskkonda.
Eesti põllud on viimasel kümnendil saanud ülemäärasest keemiast puhata ja seetõttu on siin sobilik arendada keskkonnasäästlikku mahetootmist. See on küll töömahukam, kuid õige hinnapoliitika puhul ka tasuvam. Koos tervislike toitumisharjumuste levikuga kasvab nõudlus puhta toidu järele ning selleks tasub valmis olla. Lubagegi mul siinkohal tutvustada üht võimalust ühendada tootja motiveeritus, keskkonnateadlikkus ja teadliku tarbija huvid.
Meil on hulgaliselt põllumajanduslikult väheväärtuslikku ja raskesti haritavat maad, mis on määratud võsastuma. Seda leidub nii saartel, ranna-äärsetel aladel kui Lõuna-Eesti kuplitel. Seega kasvavad just meie kõige kaunimad paigad ohakatasse ja võssa ning muutuvad eemaletõukavateks! Tänavu kasutada oleva 48 miljoni krooni suuruse keskkonnatoetuse abil jõuab mõndagi küll korda teha, kuid kas see on parim lahendus?
Minu arvates pole tark tegu panna mehi sae ja kirvega maastikku hooldama, kui sama töö teeksid palju tõhusamalt ära loomad. Ja samadelt loomadelt saaks lisaks liha, villa või piima. Pealegi - looduspuhast liha ja piima. Seetõttu peangi otstarbekaks ühitada kultuurmaastike hooldus ja looduspuhta toidu tootmine. Selle tegevuse motiveerimiseks on loogiline ühendada Euroopa Liidu poolt makstav keskkonnatoetus mahetootmise toetustega.
Põllumajandusministeeriumi spetsialistide hinnangul oleks Eestil võimalik põhjendada agrokeskkonna toetuste maksmist 200-250 miljoni krooni ulatuses ehk siis 4-5 korda tänavu makstavast rohkem. Nii on see praegu kehtivate Euroopa Liidu kriteeriumide alusel. Kuid läbirääkimised seisavad veel ees ja seega võivad ka tingimused muutuda. Igatahes tasuks meie läbirääkijatel see idee kaalumisele ja edasiarendamisele võtta.
Head kokkutulnud!
Kunagi lootsid meie isad ja isaisad Vargamäe vana Andrese või Põrgupõhja Jürka kombel, et kui tööd teha ja vaeva näha, siis tuleb armastus või saab inimene koguni õndsaks. Eks sedasama usku ole eestlases tänagi. Soovin põllumeestele ja nende toodetu tarbijatele rõõmu nii tööst kui tööviljast!
Viljakat rukkipäeva teile!
Tänan!
|
| |
|
vpk.ee
